missing my Lndn-town

Nonii, algus oli küll paljutõotav tagasisaabumispeo ja vanade sõprade taasnägemisega, kuid juba pool nädalat saabumisest hakkasin Londonist puudust tundma. Typical transition period depression. Hästi tunnen end ainult seltskonnas, kuid paratamatud üksiolemishetked on üsna piinarikkad. Kuid looming sünnib ainult kannatustest, et oma tähelepanu muult kõrvale juhtida, lohutan ma end. Ning ma ei tea, mida küll ma siin kaks kuud peale hakkan…

Lahkumine Londonist

Viimastel  päevadel kohtusin sõpradega, kellega muidu väga palju ei kohtu, käisin külas ja lemmikutes kohtades. Üsna masendav meeleolu, millegi lõpp…
Viimane pidu – The Coolnessi konsa, nii londonile sümboolseks saanud ühe mu lemmikbändi pidu. Üritasin teha nägu, justkui lõpupidu on kõigest pidu ja ma lähen vaid lühikesele lõbureisile, ning tulen kindlasti tagasi.
Ma ikka ei suuda seda uskuda, et siit lahkun. London imeb sind endasse ning siit välja end murda on väga raske, ning miks tahakski! Tundub, nagu ei eksisteerikski Londoni-eelset aega, ehkki siin sai vaid poolteist aastat veedetud.
Lahkumispeol said järsku kõik asjad selgeks ning kõik langes oma kohtadele paika, justkui erikujulised klotsid vastavatesse aukudesse. Mu suureks üllatuseks ja heameeleks oli Tam-Tam ka kohale tulnud. Kuidas ta küll teadis!? Ning me saime taas väga hästi läbi, justkui midagi poleks juhtunudki! Ning muudki klotsid langesid oma aukudesse, viimased lahtised niidiotsad said üllatava kergusega kokku seotud ning mingis mõttes saabus tohutu vabanemistunne!

Esines taas The Coolness poolpaljaste tüdrukute ja poistega laval.
Terve öö läbi kolmetunnise unenatukese ning hommikulgi kummitas mul kõrvus “Set me free”…

Estonja

Pühapäeval, kell 17.45 maandun Tallinnas.

Praha-UK

Praha-fiiling jõudis lõpuks ikka kohale. Selline mõnus rahulik tsill, kuidas oleks selles linnas taas elada. Oma kodupubide ja sõprade seltsis, sotsiaalsem ja lähedasem elu kui Londonis. Vaiksemale reźiimile ümberlülitumine võtab küll aega…
Istusin kohvikutes, kohtusin mõnede tuttavatega, lükkasin teiste tuttavatega kohtumise edasi järgmise a la kolm aastat hilisemale ajale. Käisin oma vanas lemmikbaaris “Blind Eye”, mis on endiselt parim urgas, vaat et kogu Maailmas…Laulsin karaoket värskelt tutvunud hollandlasega. “Its my life” by Bon Jovi. His choise. Sain oma couchsurfingu kodustajaga nii hästi läbi, et lahkuda tundus olevat hirmkahju.

Tagasi UK-s tundsin esimest korda kahe nädala jooksul puudust oma kampsunist. Veidrad tunded, kahju et tripp otsas, kuid uued seiklused juba ees ootamas. Viimased 3 päeva Londonis. Sinna jõudmine oli veider – kiire suurlinn, kui olin juba jõudnud aeglasema elutempoga harjuda. Ja kodu polnud enam päris oma kodu. Aga varstivarsti muude koju…

Berlin-Dresden-Prague

Eile hommikul lahkusin armsaks saanud Berliinist rongiga Dresdenisse. Sinnajžudes esimese asjana seljakott pakihoidu ja 4x tunnikslinna peale. Vaatasin postkaartidelt, mida tsekkida tasuks ning suundusin linna teise otsa kunstihoovi otsima. Dresdeni vanad tornid on pommitamise tagaj§rjel mustaks t6mbunud, justkui leinates k6iki neid35 000 hukkunud elanikku. Aga uuslinna kunstikvartalis on v§rcvilised hipilikud majad, alternatiivsed kunstigaleriid ja lootus uuele elule.

Dresden oli igati lahe, ning parema planeerimise korral tahtnuks seal kauemgi aega veeta. Yldse on Saksamaa mulle seekord eriti sympaatne, endalgi tekib kerge imestus…

Kiirustasin jaama rongile, kus selgus, et Tsehhi piiril seisab §ikesetormi t6ttu liiklus ning rong j§eti jaama 3tunniks ootele…

6htul siiski j6udsin Prahasse ning t§na linnas ringi hulkudes on igati armas vanas tuttavas linnas olla. Kuid Praha-ajad on nyydseks l§bi . Linn on pyhap§evaselt pooltyhi ning mul pole 6rna aimugi, mida ma siin veel 2p§eva peale hakkan…Aga kžik on hirmodav ja noh mis siis ikka – tsillbrazill!

reisilt

kokkuv6tteks viimastest reisipäevadest.

Peale hirmigavat vaikset Uttrechti hääletasime Berliini. Selleks kulus 11h, nii keskmise pikkusega hääletamisreis, 6htuks j6udsime ikka kohale.Meenusid k6ik hääletamismälestused: lootus, paranoia, higi ja vingugaas. ja seda k6ige positiivsemas m6ttes.
Pidev koosviibimine ning iseloomude erinevuis ajas mul peagi juhtme kokku ja m6tlesin kuidas oma tyytust ontlikkust reisikaaslasest lahti saada. Yxi reisimisel on ikka hirmpalju eeliseid, mis kaaluvad igatahes tüütu reisikaaslase üles. Igatahes l6puks me enam peaaegu ei suhelnud ja kohtusime ainult meie kodustaja seltskonnas ning praeguseks olen ma ta maha raputanud, nagu tyytu leivapuru. Iiivl bitch, hahaaa.

Berliin on igavesti lahe, meenutab suuruse poolest Londonit ning erinevatesse kohgtadesse j6udmine v6tab hirmpalju aega. Aga mulle meeldivad suurlinnad palju enam kui väikelinnad ja niisiis olen justkui omas elemendis. Käidud müüri vaatamas, j6el pensokatega kruiisimas, niisama ringi konnatud jne ja parasjagu toimuvat moenädalat uurimas käidud. hetkel tsillingi pressi lounge´s tasuta jookide, toidu ja internetiga. Kas pole ajakirjaniku elu tore! >:D

Järgmine peatus Dresden-Praha. Laupäeval.

depressiivsed Eesti væikelinnad

Ometi juttu ei tule sugugi Eestist. Lihtsalt k6ik need Hollandi linnakesed meeuntavad mulle Haapsalu v6i Viljandit(folgivælisel ajal) ja see vaikne væikelinnaidyll on mulle pigem tohutult igav ja kergelt masendav. Praeguse seisuga olen kylastanud Amsterdami, Utrechti ja Delfti ja k6ik nad on ysna samamoodi væikesed, suht inimtyhjad(ehkki mitte laupæeva pærastl6unal kaubanduskeskuses) ja madalad.
Nagu Pariisiskæik pole tæiuslik ilma Eiffeli torni nægemata, nii ei saanud Amsterdamistki væikese maiustamiseta lahkuda.
Delfti sattusin yhele muusikafestile, kus tundsin end tæpselt nagu vælismaalane Eestis – k6ik oli nii pisike ja mitte sittagi ei saanud keelest aru. Jube yxik autsaideri tunne tuli, ehkki Mi§ka ja ta s6psid ræækisid vahest minuga ka inglise keeles, teiste jutust ei saanud ikka midagi aru. Festar ise toimus vanas loomaaia madude oskonnas(kust maod vist selleks ajaks k6ik siiski minema viidud), mis samahæsti oleks v6inud olla nt Tallinna Polymer. Rahvas ka eestimaiselt mittemidagiytlevalt yhtmoodi riides.

Muidu k6ik ikka okas, kuid veidi igavalt okas, nii et ma isegi igatsen koju, kas Eestisse v6i tagasi Londonni. Homme hakkame Berliini hææletama, loodetavasti læheb siis p6nevamax.

Impressioon Amsterdam

Ja j’rsku kasvas keset vett tuulikute-salu ning suured tankerlaevad olid yhtlaselt laiali pillutud.

Ja kui me lendasime ja juba laskuma hakkasime v6is n’ha maju, autosid, keerlevaid karuselle ning ma pyydsin k6igest v’est m6nda inimest silmata, kuid tulutult. Autosid juhtisid programmid ning parklat’ied s6idueid seisid omaniketa. Tilukesed inimmutukad olid teadmatusse haihtunud.

Eriti palju inimesi ei tulnud hiljemgi v’lja. Londonist tulles on see eriti kontrastne v’ikelinn, nii et imelik hakkab. Alla miljoni elanikuga, tyhjade vaiksete k6rvalt’navatega, justkui mistahes suuruselt teine Eesti linn. Jalgrattaid on inimestestki rohkem ning lihtsam kui ratta seljas 6nnetusse sattuda, on pigem jalak’ijana ratta alla j”da. ”rmiselt ebajalak’ijas6braik linn. Kohalikud s6idavad ratastel ilma kiivrita, samal ajal telefoniga r”kides, m6nel lausa k’ed selja taga.
K6ik r”givad nii head inglise keelt, et lausa h’mmastav – nagu yx ettekandja seletas, p6hjuseks on subtiitritega filmid, nagu Eestiski.

Yhe p’evaga sai Amsterdamile ring peale jalutatud ning linn omale selgeks tehtud. M6nel t’naval tuli lausa kodune rahvarohke tunne, kuid siis j’lle sattusin m6nele maalilisele inimtyhjale t’navale, a la Notting Hill(aga ilma inimesteta). Tsekkisin yle oma kodustaja Tami soovitatud alternatiivgalleriid ja -h’ngimiskohad, k’isin l’bi kesklinna ja punaste laternate t’nava, tsilisin Mi§kaga Vondelparkis ja kunstiskvotis ning aina k6ndisin-k6ndisin 12tundi, vahepealsete peatustega. Amsterdam tundub endiselt jubevaikse armsa v’ikelinnakesena, kus ma kyll elada ei suudaks, kuid ilmselt v6tab mul aeglasemale elureziimile ymberlylitumine kauem aega…

Uus peatükk

Viimane õhtu pubis tööl seljataga. Kotid pakitud, niipalju kui võimalik, ja ikka veel ei tundu see päris reaalsena. Ehkki ma tean küll, et nüüdsest ootavad mind ees vaid kõige lahedamad ning põnevamad seiklused, on siit lahkuda siiski niiiii kahju…isegi kui ma tean, et tõenäoliselt tulen siia hiljem tagasi.

Amsterdam-Berliin-Praha
Esialgu oli see mõeldud hääletamistripina, kuid nüüd paistab hääletamiseks vaid üks päev olevat, mille me tõenäoliselt lõpetame juba teises linnas. Eimingit sihita seiklemist ning tähistaeva all magamist. Mitte et ma niiväga tahaks tänaval või põõsas magada, kuid seekord tundub kõik nagu teistmoodi olevat…Tundub, et olen ehk tõesti hääletamisest välja kasvanud…vähemalt hetkeks…mis on omajagu kurb, kuid samas paratamatu.
See tripp on plaani järgi kujunenud pigem linnatripiks. Peatun nagu ikka tuttavate ja CS-ide juures. Paar päeva Amsterdamis, sealt Uttrechtis elava sõpsi juurde, kellega koos kõigepealt Delfti mingile festile ja siis hääletame Berliini. Sealt edasi juba omapäi Prahasse. Ei saanud jätta kasutamata võimalust oma üht lemmiklinna taas külastada, kui juba sellele nii lähedal asun! Tuleb ikka tsekkida üle, kas vanad lemmikbaarid ikka sama kohapeal asuvad ning mis vahepealsete aastate jooksul linnas muutunud on…Prahast lennukiga Birminghami-rongiga Londonni. Viimane lennupilet läks maksma u 12naela+5naelane rong.

Aga nüüd ma juba jooksengi!

Insaiderite info

Pea ülepäeviti astun peale tööd läbi oma bussipeatuses asuvast 24h pakipoest(sõnast pakistaanlased), kust omale jogurtit, piima ja vahest ka samosat, pähkleid või krõpsu näljasena koduteel krõbistamiseks ostan. Poemüüjad teavad mind väga hästi, olles näinud mind küll igasuguste peokostüümidega ning isegi Luviisat veel hästi mäletades. Seekord jogurtit ostes ütlesin möödaminnes mind teenindanud müüjakutile, kellega ma seni olen vaid ´ärialaselt´ suhelnud, et varsti ma enam ei hakka neil poes käima, sest kolin minema, lähen reisima Aasiasse-Austraaliasse…jutuots läks lahti ning peagi selgus, et India keskpaigast pärit Mukul on hoopis mingi arvutitehnoloog ning minu küsimuse peale, kas ta ehk teab mingit kohta Indias, kust oleks võimalik traditsioonilisi käsitöötehnikaid vms õppida, oskas ta kohe ühtteist pakkuda ning lubas mulle vajalikku infot saata. Kusagil kesk-Indias N-tähega kohas(mille ma olen muidugi ära unustanud) oleks ehk võimalik ülikoolis 1-2nädalast kursust võtta! Milline suurepärane idee, mille peale ma polnud varem tulnud! Ja kui ma juba sinna lähen, pean ma kindlasti peatuma mitte mõnes hotellis, vaid tema ema juures, kes mulle ikka korralikku india toitu teeks ning kes on varem ka igasuguse traditsioonilise käsitööga tegelenud… Ja mõelda vaid, et ma olen poolteist aastat käinud seal poes midagi sellest müüjast teadmata! Ma olen raisanud kõik selle aja Londoni rahvusvahelises keskkonnas tulevaseks reisiks vajalikke kontakte loomata, et kohalikelt inside-infi saada. Nagu näiteks pühapäeval Brick Lane´l müües tutvusin paari kõrval kaupleva Tai ja Taiwani tüdrukuga, kes ühtteist oma riigis soovitasid. Oleksin pidanud sellise taustauuringuga juba ammu alustama…