Estonja

Pühapäeval, kell 17.45 maandun Tallinnas.

Praha-UK

Praha-fiiling jõudis lõpuks ikka kohale. Selline mõnus rahulik tsill, kuidas oleks selles linnas taas elada. Oma kodupubide ja sõprade seltsis, sotsiaalsem ja lähedasem elu kui Londonis. Vaiksemale reźiimile ümberlülitumine võtab küll aega…
Istusin kohvikutes, kohtusin mõnede tuttavatega, lükkasin teiste tuttavatega kohtumise edasi järgmise a la kolm aastat hilisemale ajale. Käisin oma vanas lemmikbaaris “Blind Eye”, mis on endiselt parim urgas, vaat et kogu Maailmas…Laulsin karaoket värskelt tutvunud hollandlasega. “Its my life” by Bon Jovi. His choise. Sain oma couchsurfingu kodustajaga nii hästi läbi, et lahkuda tundus olevat hirmkahju.

Tagasi UK-s tundsin esimest korda kahe nädala jooksul puudust oma kampsunist. Veidrad tunded, kahju et tripp otsas, kuid uued seiklused juba ees ootamas. Viimased 3 päeva Londonis. Sinna jõudmine oli veider – kiire suurlinn, kui olin juba jõudnud aeglasema elutempoga harjuda. Ja kodu polnud enam päris oma kodu. Aga varstivarsti muude koju…

Berlin-Dresden-Prague

Eile hommikul lahkusin armsaks saanud Berliinist rongiga Dresdenisse. Sinnajžudes esimese asjana seljakott pakihoidu ja 4x tunnikslinna peale. Vaatasin postkaartidelt, mida tsekkida tasuks ning suundusin linna teise otsa kunstihoovi otsima. Dresdeni vanad tornid on pommitamise tagaj§rjel mustaks t6mbunud, justkui leinates k6iki neid35 000 hukkunud elanikku. Aga uuslinna kunstikvartalis on v§rcvilised hipilikud majad, alternatiivsed kunstigaleriid ja lootus uuele elule.

Dresden oli igati lahe, ning parema planeerimise korral tahtnuks seal kauemgi aega veeta. Yldse on Saksamaa mulle seekord eriti sympaatne, endalgi tekib kerge imestus…

Kiirustasin jaama rongile, kus selgus, et Tsehhi piiril seisab §ikesetormi t6ttu liiklus ning rong j§eti jaama 3tunniks ootele…

6htul siiski j6udsin Prahasse ning t§na linnas ringi hulkudes on igati armas vanas tuttavas linnas olla. Kuid Praha-ajad on nyydseks l§bi . Linn on pyhap§evaselt pooltyhi ning mul pole 6rna aimugi, mida ma siin veel 2p§eva peale hakkan…Aga kžik on hirmodav ja noh mis siis ikka – tsillbrazill!

reisilt

kokkuv6tteks viimastest reisipäevadest.

Peale hirmigavat vaikset Uttrechti hääletasime Berliini. Selleks kulus 11h, nii keskmise pikkusega hääletamisreis, 6htuks j6udsime ikka kohale.Meenusid k6ik hääletamismälestused: lootus, paranoia, higi ja vingugaas. ja seda k6ige positiivsemas m6ttes.
Pidev koosviibimine ning iseloomude erinevuis ajas mul peagi juhtme kokku ja m6tlesin kuidas oma tyytust ontlikkust reisikaaslasest lahti saada. Yxi reisimisel on ikka hirmpalju eeliseid, mis kaaluvad igatahes tüütu reisikaaslase üles. Igatahes l6puks me enam peaaegu ei suhelnud ja kohtusime ainult meie kodustaja seltskonnas ning praeguseks olen ma ta maha raputanud, nagu tyytu leivapuru. Iiivl bitch, hahaaa.

Berliin on igavesti lahe, meenutab suuruse poolest Londonit ning erinevatesse kohgtadesse j6udmine v6tab hirmpalju aega. Aga mulle meeldivad suurlinnad palju enam kui väikelinnad ja niisiis olen justkui omas elemendis. Käidud müüri vaatamas, j6el pensokatega kruiisimas, niisama ringi konnatud jne ja parasjagu toimuvat moenädalat uurimas käidud. hetkel tsillingi pressi lounge´s tasuta jookide, toidu ja internetiga. Kas pole ajakirjaniku elu tore! >:D

Järgmine peatus Dresden-Praha. Laupäeval.

depressiivsed Eesti væikelinnad

Ometi juttu ei tule sugugi Eestist. Lihtsalt k6ik need Hollandi linnakesed meeuntavad mulle Haapsalu v6i Viljandit(folgivælisel ajal) ja see vaikne væikelinnaidyll on mulle pigem tohutult igav ja kergelt masendav. Praeguse seisuga olen kylastanud Amsterdami, Utrechti ja Delfti ja k6ik nad on ysna samamoodi væikesed, suht inimtyhjad(ehkki mitte laupæeva pærastl6unal kaubanduskeskuses) ja madalad.
Nagu Pariisiskæik pole tæiuslik ilma Eiffeli torni nægemata, nii ei saanud Amsterdamistki væikese maiustamiseta lahkuda.
Delfti sattusin yhele muusikafestile, kus tundsin end tæpselt nagu vælismaalane Eestis – k6ik oli nii pisike ja mitte sittagi ei saanud keelest aru. Jube yxik autsaideri tunne tuli, ehkki Mi§ka ja ta s6psid ræækisid vahest minuga ka inglise keeles, teiste jutust ei saanud ikka midagi aru. Festar ise toimus vanas loomaaia madude oskonnas(kust maod vist selleks ajaks k6ik siiski minema viidud), mis samahæsti oleks v6inud olla nt Tallinna Polymer. Rahvas ka eestimaiselt mittemidagiytlevalt yhtmoodi riides.

Muidu k6ik ikka okas, kuid veidi igavalt okas, nii et ma isegi igatsen koju, kas Eestisse v6i tagasi Londonni. Homme hakkame Berliini hææletama, loodetavasti læheb siis p6nevamax.

Impressioon Amsterdam

Ja j’rsku kasvas keset vett tuulikute-salu ning suured tankerlaevad olid yhtlaselt laiali pillutud.

Ja kui me lendasime ja juba laskuma hakkasime v6is n’ha maju, autosid, keerlevaid karuselle ning ma pyydsin k6igest v’est m6nda inimest silmata, kuid tulutult. Autosid juhtisid programmid ning parklat’ied s6idueid seisid omaniketa. Tilukesed inimmutukad olid teadmatusse haihtunud.

Eriti palju inimesi ei tulnud hiljemgi v’lja. Londonist tulles on see eriti kontrastne v’ikelinn, nii et imelik hakkab. Alla miljoni elanikuga, tyhjade vaiksete k6rvalt’navatega, justkui mistahes suuruselt teine Eesti linn. Jalgrattaid on inimestestki rohkem ning lihtsam kui ratta seljas 6nnetusse sattuda, on pigem jalak’ijana ratta alla j”da. ”rmiselt ebajalak’ijas6braik linn. Kohalikud s6idavad ratastel ilma kiivrita, samal ajal telefoniga r”kides, m6nel lausa k’ed selja taga.
K6ik r”givad nii head inglise keelt, et lausa h’mmastav – nagu yx ettekandja seletas, p6hjuseks on subtiitritega filmid, nagu Eestiski.

Yhe p’evaga sai Amsterdamile ring peale jalutatud ning linn omale selgeks tehtud. M6nel t’naval tuli lausa kodune rahvarohke tunne, kuid siis j’lle sattusin m6nele maalilisele inimtyhjale t’navale, a la Notting Hill(aga ilma inimesteta). Tsekkisin yle oma kodustaja Tami soovitatud alternatiivgalleriid ja -h’ngimiskohad, k’isin l’bi kesklinna ja punaste laternate t’nava, tsilisin Mi§kaga Vondelparkis ja kunstiskvotis ning aina k6ndisin-k6ndisin 12tundi, vahepealsete peatustega. Amsterdam tundub endiselt jubevaikse armsa v’ikelinnakesena, kus ma kyll elada ei suudaks, kuid ilmselt v6tab mul aeglasemale elureziimile ymberlylitumine kauem aega…

Uus peatükk

Viimane õhtu pubis tööl seljataga. Kotid pakitud, niipalju kui võimalik, ja ikka veel ei tundu see päris reaalsena. Ehkki ma tean küll, et nüüdsest ootavad mind ees vaid kõige lahedamad ning põnevamad seiklused, on siit lahkuda siiski niiiii kahju…isegi kui ma tean, et tõenäoliselt tulen siia hiljem tagasi.

Amsterdam-Berliin-Praha
Esialgu oli see mõeldud hääletamistripina, kuid nüüd paistab hääletamiseks vaid üks päev olevat, mille me tõenäoliselt lõpetame juba teises linnas. Eimingit sihita seiklemist ning tähistaeva all magamist. Mitte et ma niiväga tahaks tänaval või põõsas magada, kuid seekord tundub kõik nagu teistmoodi olevat…Tundub, et olen ehk tõesti hääletamisest välja kasvanud…vähemalt hetkeks…mis on omajagu kurb, kuid samas paratamatu.
See tripp on plaani järgi kujunenud pigem linnatripiks. Peatun nagu ikka tuttavate ja CS-ide juures. Paar päeva Amsterdamis, sealt Uttrechtis elava sõpsi juurde, kellega koos kõigepealt Delfti mingile festile ja siis hääletame Berliini. Sealt edasi juba omapäi Prahasse. Ei saanud jätta kasutamata võimalust oma üht lemmiklinna taas külastada, kui juba sellele nii lähedal asun! Tuleb ikka tsekkida üle, kas vanad lemmikbaarid ikka sama kohapeal asuvad ning mis vahepealsete aastate jooksul linnas muutunud on…Prahast lennukiga Birminghami-rongiga Londonni. Viimane lennupilet läks maksma u 12naela+5naelane rong.

Aga nüüd ma juba jooksengi!

Insaiderite info

Pea ülepäeviti astun peale tööd läbi oma bussipeatuses asuvast 24h pakipoest(sõnast pakistaanlased), kust omale jogurtit, piima ja vahest ka samosat, pähkleid või krõpsu näljasena koduteel krõbistamiseks ostan. Poemüüjad teavad mind väga hästi, olles näinud mind küll igasuguste peokostüümidega ning isegi Luviisat veel hästi mäletades. Seekord jogurtit ostes ütlesin möödaminnes mind teenindanud müüjakutile, kellega ma seni olen vaid ´ärialaselt´ suhelnud, et varsti ma enam ei hakka neil poes käima, sest kolin minema, lähen reisima Aasiasse-Austraaliasse…jutuots läks lahti ning peagi selgus, et India keskpaigast pärit Mukul on hoopis mingi arvutitehnoloog ning minu küsimuse peale, kas ta ehk teab mingit kohta Indias, kust oleks võimalik traditsioonilisi käsitöötehnikaid vms õppida, oskas ta kohe ühtteist pakkuda ning lubas mulle vajalikku infot saata. Kusagil kesk-Indias N-tähega kohas(mille ma olen muidugi ära unustanud) oleks ehk võimalik ülikoolis 1-2nädalast kursust võtta! Milline suurepärane idee, mille peale ma polnud varem tulnud! Ja kui ma juba sinna lähen, pean ma kindlasti peatuma mitte mõnes hotellis, vaid tema ema juures, kes mulle ikka korralikku india toitu teeks ning kes on varem ka igasuguse traditsioonilise käsitööga tegelenud… Ja mõelda vaid, et ma olen poolteist aastat käinud seal poes midagi sellest müüjast teadmata! Ma olen raisanud kõik selle aja Londoni rahvusvahelises keskkonnas tulevaseks reisiks vajalikke kontakte loomata, et kohalikelt inside-infi saada. Nagu näiteks pühapäeval Brick Lane´l müües tutvusin paari kõrval kaupleva Tai ja Taiwani tüdrukuga, kes ühtteist oma riigis soovitasid. Oleksin pidanud sellise taustauuringuga juba ammu alustama…

Lahkumisfest I

Pühapäeval viis tee mind taaskord viimast korda Brick Lane´i tänavaturule kauplema. Seekord polnud kedagi mulle seltsiliseks kaasa tulemas, nii et laotasin oma lina omapäi laiali. „The Last Sale“ oli mõeldud viimastestki asjadest lahtisaamiseks(mida täielikult küll ei juhtunud), nii et hinnad olid naeruväärsed. Müüsin neli asja, kokku 5naela eest. Ühenaelase „Rebel against rebellion“ särgi; hõbedase kleidi kolmekaga, mis läks pealtnäha küll headesse kätesse – kellelegi, kes seda ka reaalselt kannaks, andes mu kleidile „teise elu“; ja kaks haledat käevõru kokku ühe naelaga mingile sudaani paarikesele. Tänavaelu kees, kusagilt kostis muusikat, kitsuke tänav ise – äärtest isehakanud kirbukamüüjatega palistatud – kihas inimestest, sekka mõne arutu auto signaalitamine, mis tahtis ka veel läbi mahtuda. Politseinikke seekord ei kohanudki. Vahepeal räppis mööda mingi mustade poiste gäng, kaamerasse vahtides – ilmselt mingi muusikavideo tegemine. Viie musta kuti kannul püüdlikult püsivalt üks suvaline valge keskealine kilekotiga mees. Oma disainerjakki äramüüja ei õnnestunudki – 40naela oli liiga kallis hind. Ei teagi mis ma sellega teen nüüd, sest Eestisse seda kaasa võtta ka ei saa…

Õhtul peale tööd LN-ga Passing Cloudsi reggae-skvotiklubisse Sunday jamm-ile. Üsnagi rahulik nii rahvaarvu kui muusika poolest, kuid väga tśill. Ja mustad ei tundunudki tavapäraselt ebameeldivad ning pisut hirmutavad. Igati mõnus kooslus! Kogemata sattusin istuma mingi tüübi asjade peale, kes pärast esinemist uurima tuli. Siiski, tema kilekotti pakitud banaanikook polnud veel pannkoogiks muutunud! Tüüp istus siis tooli teisele servale ja hakkas juttu ajama. Drummey Jamaikalt oli puhtjuhuslikult lavale trumme mängima kistud. Mina muidugi ei saanud vastu panna kiusatusele ja rääkisin talle kohe kui kohutavad inimesed need jamaikud on ja kuidas nad mind rahapesus diskrimineerisid. Drummeyl oli muidugi hullu piinlik ja üritas mulle siis head muljet jätta, et vähemalt üks ki jamaikalane on tore ja viisakas. Rääkis siis natuke rastamaaniast ka, millest ma suurt midagi ei tea. Et oli kunagi Etioopia imperaator Haile Selassie, keda rastafarid usuvad pmst Jeesus Kristusega võrdse tähtsusega lunastaja olevat. Jeesus on sealjuures nende jaoks mingi suvaline valge kutt ja rastafaride jumal on ka mõistagi musta värvi. Ainus asi, mida nad seaduse vastu mässamiseks teevad, on hulganisti kanepi suitsetamine ning eestikeelne sõna „Jah“ tähendab lühendit Jahvest e. nende jumalast, justkui God´i lühend oleks lihtsalt G.

Londoni lõpupeod hakkavad mulle tüüpiliselt juba nädalaid kestvaks festivaliks kujunema, nagu mu sünnipäevgi on viimastel aastatel nädalapikkuseks festivaliks veninud. Hakkab juba Praha-aegu ning sealset lahkumis-eelset festivali meenutama!
Reede-laupäev-pühapäev ringi trallitud ja kahe nädala pärast tuleb siis kolmepäevane „õige“ lahkumisfest. Ja ma täiega vihkan siit minemakolimise ideed ja ehkki mul juba on tagasitulekuplaan ja sellele eelnev vahepealne aeg saab olema  samuti maailmalahedaim, on siiiski kurbus ja eelnostalgia ja pakkimise vihkamine. Kuradi emo selline!

England people very nice!

Käisime LN-ga teatris. Ma polnud siinelatud aja jooksul veel kordagi õieti teatrisse sattunud ning meie saadud 10naelast piletit arvestades pani imestama – miks küll polnud ma varem seda käiku ette võtnud! Tükiks sarkastiline komöödia immigratsioonist „England people very nice“. Kuidas juba 17.sajandist peale on Ida-Londoni Bethnal Greeni piirkonda immigreerunud erinevad rahvused, alates prantsuse hugenottidest, iirlaste ja juutide kuni viimase laine bangladeśhideni välja. Omalt pool oleksin kokteili ka Ida-Eurooplased lisanud, sest kindla peale elab seal piirkonnas nii mõnigi poolakas või eestlane…Nalja tehti absoluutselt valikuta iga rahvuse kohta, kohalikud inglased kaasa arvatud ja see oli täiesti hüsteeriliselt naljakas tükk!
Pärast Sohos hulkudes sattusime kokku Nat-iga, kes töötab kodututega ning keda ma eelmisel aastal peale kabelipidu intervjueerisin, liitusime ta seltskonnaga ning jõudsime Tottenham Court Roadi juures mingisse salabaari. Väljas eimingit silti, sees aga „members only“ baar, nagu kellegi elutoas. Nati sõnul olevat see vanasti varaste hommikutundideni avatud olnud koht, kuhu peale kõige muu sulgemist tuldi, kuid praeguseks oli olukord muutunud.
Nati vanemad olid Argentiina kommunistid, kes seal natsipratrei võimuletuleku ajal Londonisse maapakku tulid ja kus Nat seadusliku inglasena sündis. Nati vanatädi olevat olnud aga Che Guevara parim sõbrants, keda on ka arhiivides mainitud ning kelle kahe kuni Che surmani kestnud kirjavahetus on avaldamist leidnud. Nat ise on vahepeal Kuubal elades viibinud Che Guevara õe majas, mis oli olnud küll ebakommunistlikult luksuslik. Mulle on hakanud just viimasel ajal Che Guevara rohkem meeldima, lugedes tema rännuromaani „Motorcycle diaries“. Enne seda ega ma temast suurt teadnudki(peale nime ja näo ja kuulsusrikka huku muidugi), romaanist aga paljastub tema nooruslikult hipilik idealism.
Jutuajamise käigus selgus ka, et Nat sõidab juhuslikult minuga samal päeval(küll hilisema lennuga) Amsterdami, nii et me võime tõenäoliselt seal kohtuda ning oli täitsa huvitatud minu mainitud üritusest laupäeval Delftis, kus muuhulgas esineb meile juba kabelipeolt tuttav kurikuulus porno-punkbänd Gob Sausage!   Ja mõelda vaid kõikidele nendele naljakatele kokkusattumistele!