Mu kunagine lapsepõlvesõps, lauljatar Maśa esines Londonis ning kutsus mindki kuulama. Kontsert toimus prestiiźses rajoonis asuvas klaveripoe teisel korrusel. Ootasin üksi toolil istet võtnuna kontserdi algust, kui mu ees istuv 60aastane punase kampsuniga naine, nimetagem teda Helen, ümber pöördus:
„Are these flowers for the princess?“
„No, they are for the singer, who is my friend.“
„So what´s with that princess, is she a real one? I didn´t even know Yugoslavia used to be a kingdom.“
Vahepeal lähenes meile üks klorraldusega tegelev härrasmees, keda Heleniga mõlemad vaatama jäime.
„Do you think he´s wearing a wig?“ küsis Helen minu käest.
„Heheh, i was just thinking how did he stick it to his head!“
Ootasin põnevusega printsessi, kuna ma pole ühtegi enne lähedalt näinud. Siis tuli lavale Maśa, keda ma vaevalt ära tundsin, nii palju on ta lapsepõlvest saadik muutunud. Kui ta suu lahti tegi, vajus minu suu omakorda imestusest lahti, sest lapsepõlvest ma ei mäleta tal ka sellist hääleulatust! Laulis ooperit, ainult ilma kostüümideta. Kõrvutasin mõttes Maśa praegust välimust – saledat blondinkat tema lapsepõlveimagoga prillidega paksukesest. Huvitav, kas ma olen ka aastatega äratundmatuseni muutunud? Vahepeal üritasin mõttes heli kinni keerata ja kujutleda kuidas oleks vaadata Maśa esinemist ilma helita. Päris naljakas ma pakun. Selles osas oli puruvana krahv minust eelisseisundis, et sai kõrgemate toonide ajaks oma kuuldeaparaadi kinni keerata. Üldiselt pean tunnistama, et mulle ooper eriti ei meeldi. Vahepeal jõudis ka ennist ummikusse jäänud printsess kohale. Ei mingit krooni ega roosat kleidikest. No ma tean küll, et printsessid ei käi tänapäeval igapäevaselt krooni ja roosa puhvkleidiga nagu muinasjuttudes, aga oleks lahe ju! Välimuselt u 45aastasel printsessil oli seljas hall kampsun ning ta tundus selline ´outdoor´ tüüpi naine olevat. Nojah, kui oma kuningriiki enam pole, peab vahest vast metsaski müttama…
Vaheajal otsustasin pakutud veiniklaasi vastu võtta, kuid olemine läks peale seda ainult kuidagi imelikuks, nii et pidasin paremaks orangutangimahla peale minna. Imelik, mulle vanasti ju meeldis…võib-olla oli asi hoopis imelikus punases veinis. Ei, ma pole absoluutselt rase, kui keegi mu alksivabast dieedist mingeid järeldusi tegema hakkas! 
Mingi Heleni tuttav, teine 60aastane vanamutt tuli muga juttu ajama. Inglise keele õpetaja keskkoolis, muidu suht ok mutt, ainult et ilmselt pidas ta mind võõramaalasena pisut poolearuliseks, tema źestikuleeritud kõnemaneerist järeldades. „There is a difference whether you live North or South of the river and people are used to classify themselves according to that.“ Näedsa, ma ei teadnudki. Huvitav, kas see on nii, et Põhjapool jõge elavad ´inglased´ ja mustad? No mulle igatahes mu elukoht meeldib, nii et wadeva. Mingi hetk keegi märkas mu gorgeous isetehtud saapaid ning pidi kõikide tähelepanu sellele juhtima, nii et ma tahtsin kohmetusest nagu ikka maa alla vajuda…
Peale kontserdi lõppu läksime Maśa, Dima, Anja ja Juuraga kusagile istuma, peatudes Piccadilli lähedal mingi kõrge laega (ja poshima kui tavaliselt) restoka ees. Täiesti mõttetu koht, kõigepealt jäeti meid pooleks tunniks lauda ootama ning siis pakuti suure hinna eest vähe sööki, mille söömisest ma keeldusin protestiks koha nõmeduse vastu. Kogu see istumine venis ja venis, nii et mul oli lõpuks juba ilge kopp ees ning olin rõõmus lõpuks minemasaamise ning järgneva vaba päeva üle.
Sildid: celebritys, külalised kodumaalt, kultuuriprogramm
märts 22, 2008 kell 9:43 e.l. |
sa ei teadnud, et siin nö põhjast ja lõunast räägitakse? see on tõepoolest suht levinud. põhi peaks olema… turvalisem ja parem ja kallim üldiselt, aga mulle meeldib lõunas iga kell rohkem – siin on odavam, siin on elu, inimesed on easy going… lõuna ruulib