Tegelikult jäin ma haigeks juba viimasel Londoni päeval, kui oli just saanud viis kuud mu siinviibimist. Loivasin uimaselt mööda linna ringi, veel vajalikke sisseoste lõppule viies, ning mu mulli seinad olid seekord eriti läbitungimatud. Peavaluga palavikus koju Tallinna saabudes lubasin omale küll iga päev, et homme saan terveks, kuid see jäigi igaveseks ´homseks´. Kõik mu suured peoplaanid, inimestenägemised, toimetamised lendasid vastu taevast, olles viis päeva siruli haigevoodis. Sõpru nägin vaid tunnikeseks, võililli eriti nuusutada ei jõudnudki. Ma olin väga kurb ja pettunud. Tervis pidas vastu, kui novembris enne lahkumist kolmetunniseid uneöid pidasin, kui neli kuud seitse päeva nädalas töötasin, ja nüüd siis collapsis. No leidis ka aja!
Aga Eestis olla oli veidi imelik, ja mitte just kõige positiivsemas mõttes. Kohanemisaega ju õieti ei jäänudki. Ja rohi oli kollane ning nii lage… Aga ilmselt on just positiivne, et mul kodumaal imelik oli, välistab ehk koduigatsuse võõrsil.
Arstid läbi käidud ning mõni asi sai ehk arengule suunatud, hea seegi. Ehk õnnestub suvel veel Eestimaad kaeda.
Sildid: disaster, q, sweet kodumaa
