Lennukile minnes hakkasid väravad piuksuma. Keskealine naistöötaja palus kampsuni ära võtta ning kompis mind läbi. Kõrval seisis ilus noor meestöötaja, tekkis kiusatus paluda, et hoopis tema mind läbi otsiks. Miks arvatakse, et samasoolise turvatöötaja käperdamine peaks kuidagi meeldivam olema?! Diskrimineerimine. Pidin ära võtma käevõru ja saapad, kuid mu saja lukuga pükste peale piuksus värav edasi.
„Kas ma pean nüüd püksid ka ära võtma?“
„Ei, aga ärge nende pükstega enam lennujaama tulge!“
Püksilukku peidetud tuumapommi ei leitudki ülesse!
Stanstedi bussipiletisabas igavledes otsustasin ajaviiteks juttu teha enda kõrval seisva tuttavanäolise tüdrukuga.
„Sa oled kuidagi tuttava näoga. Kas sa käisid EKAs?“
„Jah. Ma lugesin su blogi, kuni sa sellele salasõna peale panid!“
Vaat kus lops! Sedasi puhtjuhuslikult kohtuda oma salajase lugejaga! Teekond linna oli sama ja juttu jätkus kauemakski.
Inglismaa võttis vastu suvise leitsakuga. 21kraadi, kõik õitsemas, inimesed parkides siruli.
„Kas sul on Londonisse tagasijõudes kodutunne ka?“
„Raske vastata.“ Vastus selgus peale seda, kui olin oma suurte raskete kottidega, talvemantli ja kontsakingadega lõpuks higijoasse uppudes oma majani jõudnud. Niii tore oli tagasi kodus olla! 
Justkui polekski vahepeal lahkunud. Ja mu pisike tuba oli hubaselt armas, tuttavlik. Jah, kuidagi hea on tagasi olla!
Sildid: eestlased, suvi, sweet kodumaa
