Huvitav, kas see on see tõusude-languste värk, et kui muidu mul stabiilselt vist üsna hästi läks(kui seinaküürimine välja arvata), siis nüüd vahelduseks läheb stabiilselt suht disasterlikult. Igatahes tundub, et seda sõna tuleb viimasel ajal kasutada rohkem kui ühe korra. Ehkki seekord polnud disaster ju hoopiski mitte minul otseselt… Ainus lohutus, nagu alati, kui praegu kipub sitasti minema, eks siis varsti peab jälle hästi minema hakkama!
Ladytroni kuulama minek sai otsustatud u kuu aja eest, mu esimesel sünnapeol Juditiga kohtudes, kui selgus, et see meile mõlemile meeldib. Ilmselt ära unustades fakti, et minumeelest nende muss on küll kaasakiskuv ning laulusõnad tabavalt iroonilised, kuid ausaltöelda siiski pisut liiga korduvad ühe laulu jooksul. Ehk siis põhjus, miks ma neid ammu kuulanud polnud. They only want you when you´re seventeen, when you´re twenty one, you´re no fun.(küll on jama, et ma hetkel jälle 21 olen!)
Päevinäinud Astoria kontserdisaal linna keskpunktis. Millegipärast seostub see mul alati Boyzone´ga, kui kunagi talvel möödudes seinal nende reunioni kontserdi plakatit nägin. Eriti irooniline. Sissepääsul oli turvakontroll justkui lennujaamas, olnuks seal piiksuvad metalldetektoriga väravad, oldaks mind raudselt mu arvukate metallukkudega pükstes mitu korda nendest läbi käima pandud. Isegi vaatamata sellele, et neid mul eile jalas polnud. Lisaks jään oma hiljutise mõtteavalduse juurde samasooliste turvatöötajate läbiotsimisloa kohta. Kas see pole siis ahistamine, kui mingi kole keskealine lespar naisi läbi kombib? Tõstatan ettepaneku tuua noored poisid naistele tutvakontrolli tegema!
Saal oli suht väljamüüdud, kusjuures kuulajaskonna üldilme tuli mulle üsna üllatav. Mitte et ma teadnuks Ladytroni tüüpilist kuulajaskonda, aga ootamatu oli suur heteromeeste osakaal. Kusjuures sellise välimusega meeste, keda mina ei teaks sinna oodata. Keda kohtaks pigem ehk rokk- või indiekontserdil, ja siis sellised, keda kirjelduse järgi ilmselt emode alla liigitaks, mitte et ma emonduse tundmiseks liiga vana poleks. Igatahes kummaline oli olla nii suure heteromeeste sisaldusega üritusel, pole ammu sellisesse kohta sattunud(kõiki neid viimase aja drääge arvestades), ei teadnud kohe kuidas käituda. 
Mingi üliintelligentse depressioonis roboti nimega tüüp kohe hüppas meiega sõbrunema, ilmselt küll olles pool tundi kuulanud me kolme üleannetut gööltooki.
Aga jah, LÕPUKS tuli bänd ka lavale. Nad nägid päris head välja, umbes nagu tsikkidega Kraftwerk kitarride ja trummiga taustal. Ja valgustus oli lahe. Peab küll tunnistama, et sound tundus algusest peale veidi kahtlane, kuid noh, kontserdi värk, pole kunagi nii puhas kui plaadil. Või mp3-l. Poolepealt läks bänd pausile ja päris pikalt kohe. Alguses naljatasime, et nad niisama tahtsid vaheaega teha, jättes publiku rahutult ootama, kindlasti oli ühel neist vaja vetsu minna ja teisel tsikil läks küüs katki ning nüüd ta keeldub lavale tagasi tulemast. Ilmselt oli küüne murdumine, või pidurdamatu kõhulahtisus, siiski nii ränk, et u poole tunni pärast teatati lavalt elektri jäädavast kadumisest ning monitori surmast. Koos elektriga lahkus ka bänd, küll lubades suuremeelselt samade piletitega juulikuus revanśi.
Mis muud kui aftekale, üle tee SIN-i. Siiski, ilmselt oli poolik kontsert rabavalt mõjunud suurele osale publikust ning ausaltöeldes afteka artistid-DJ-d sakkisid ka kergelt, nii et mõnda aega suht inimtühjadede, kuldsetes baldahiinides suurte peeglitega punaste seinte vahel nina kirtsutades edasi-tagasi tuuseldanult, tekkis omalgi koos süveneva kurguvaluga soov selleks õhtuks alla anda. See pidu minu käest küll kuldseid tärnikesi ei saa!
Besides that, mõni asi hakkab justkui susisema…ja mõni muu asi susiseb jälle vähem. Kurguvalu ei taha kuidagi üle minna, eks me kõik pea oma haigustega koos elama, ja minu oma pole sugugi kõige hullem. Mu hetke põhitöö – rahapesu, tekitab stressi ja paneb unistama muutusest. Ja mõtteraas, kusagil kaugel kuklas, et London on küll tore paik, kuid igaveseks ma siia küll ei jää.
Sildid: disaster, paaartyyy, party for living, rahapesu, sick
Mai 17, 2008 kell 3:23 p.l. |
Jälle haige?
Oled sa kindel, et sul pole mandlite näol tegemist kroonilise põletikukoldega? Sellepärast küsin, et tulen just erakorralise raviga tegeleva hambaarsti juurest, kus tuli välja, et mul on olnud juba kuu aja kestnud hambajuurealune põletik just parandatud hambas. Lõpuks olid pidevad valud (üsna hirmsad), väsimus ja väike palavik. Arst võrdles sellist asja kroonilise mandlipõletikuga ja ütles, et on üldiselt ohtlik ja nõrgestav ja võib levida. Hammast on muidugi lihtsam parandada. Aga juhul kui sellise pideva väsimuse ja tundlikkuse igasuguse külmetamise suhtes tekitaksid mandlid, mõtleksin tõsiselt selle üle, kuidas neist lahti saada.
Mai 17, 2008 kell 7:36 p.l. |
See mul vana asi juba, tegelt ei peaks sellest kirjutamagi. Mandleid on ikka millekski vaja, ilma ehk veel hullem. Arsti juures käisin ka, ütles et olukord pole kriitiline.
Mai 17, 2008 kell 9:44 p.l. |
Ok.
Mai 18, 2008 kell 7:17 e.l. |
Mul pole ka kriitiline. Aga enesetunde ja energiataseme vahe viimase kuu aja jooksul võrreldes tavalisega on ikkagi mõtlemapanev. Minu teada on enamus eesti arste seisukohal, et kroonilises põletikus mandlid, eriti kui on mädalaigud ka, on minetanud kõik oma kunagised kaitsefunktsioonid ja ainult mürgitavad organismi, levitades baktereid.
Ok. Rohkem ma sel teemal sõna ei võta.