Magic Theatre

Maskiball. Sättisime LNe pool end valmis – tema nägi välja nummi nagu lilleke, minu meik meenutas pigem sõjamaalingut.:P Parukaga koos olin ma suht äratundmatu. Glitterdatud ananassisabad peos kõndisime külastajaid hämmastades läbi pubi, mille kohal LN elab.

Ballihoone uksel ootasid kaunites kleitides trännid. Maagiline teater, sisenemine maksab mõistuse. No minu mõistus seekord kaubaks ei läinud, kuid eks see üks maagiliselt hullumeelne koht oli ning „sissepääsutasu“ oli nii mõnigi pidanud maksma…
Ballihoone oli tõeline, uhke ja suurejooneline. Saalis võtsid meid vastu dźassmuusika ja paljupalju graatsilistes kleitides naisi, kes olid naised ning mehi, kes olid naised. Kõik olid nii ilusad ja meie olime nii ilusad! Kallima pileti tõttu oli balli külastajaskond pigem soliidsemas eas ning reeglina oma kostüümide osas vaeva näinud. Päris naisi ei olnudki kuigi palju, me olime justkui eelisseisuses, nii et kõik mehed olid meie päralt. Ainuke asi muidugi, et päris mehi, kes olid ka välimuselt mehed, ei olnudki eriti. Samas, kõik naiseks riietatud mehed ei olnudki geid, nii et kuidas oleks seelikuga peika(miytte tingimata śotlane), ja paruka ja meigiga. Nagu näiteks Jenny a ca Robert ja Jodie a ca Gus – 50aastased vanamehed. Jenny on telefoniinsener, Jodie rallisõitja. Igapäevaselt nad küll selliseid riideid ei kanna. Nad mõlemad on naisega abielus, Jenny juba 30aastat, ning tavaliselt tulevad nende abikaasad ballile kaasa – „girls“ night out. Jennyl on 3 last vanuses 20-25a, kes ei tea oma isa salahobist midagi, „Nad ei mõistaks,“ kardab ta. Jenny a ca Robert on naiseriietest huvitunud lapsest saati, tulles 18aastat tagasi „kapist välja“ oma abikaasa jaoks(tõenäoliselt naise ootamatult kojusaabudes mõnda tema kleiti kandes). „I really like very girly girls. Oh hell, I wanna be one!“

Pikk ameeriklane Tony(universaalne nimi transgender dresserile, kas pole!) soovitas mulle end järgmiseks korraks visiitkaartidega varustada, mida peol jagada – kliente leiaks kindlasti! Jalanumbrile 50 tehakse suurenumbrilisi naisekingi ikkagi ainult ülikõrgete tikkkontsadega, nagu nii suure jalanumbriga inimene poleks juba selletagi väga pikk. Tema 2m10cm kõrval tundsin end pisikese tüdrukuna. Ehkki tõenäoliselt seisneb fetish ka naisekinga vormis endas ning valus, mida kontsadel turnimine põhjustab…

LN leidis ühe seelikus sõbra ja mina liitusin tantsupõrandal Royga – väga hea tantsija, 38a Kariibimere päritolu ansamblimuusikuga. Vanasti olevat temagi kleiti kandnud, piirdudes nüüd vaid ülishiki dändikostüümi ja tuttava tehtud üle põlve kõrgekontsaliste ratsasaabastega. Ta jutustas mulle fetishpidude maailmast – oi kui põnev!

Nagu tavaliselt ballidel(vt. ka tuhkatriinu lugu) lõppes pidu liiga kiiresti otsa(eriti enda üleslöömise tõttu hilise kohalesaabumise pärast). Tuled pandi põlema ning ühtäkki oli kogu maagia läind ja kõik olid nii koledad! Lasime sealt võimalikult kiiresti jalga. Ehkki alguses oli mu afteka küsimise peale eitavalt hämatud, saime koduteel kutse, kuid siis oli juba hilja ning väsimus suur. Järgmise korrani siis. Jalutuskäik läbi laupäevaöise Oxford striidi, purjus inimeste vahelt oma kostüümides, kujunes üsna tähelepanupakkuvaks rännakuks. Ei tasunud pead pööratagi, kui kusagil vilistati või karjuti – järelikult meile.

Sildid: absurd, fetish, maagia, paaartyyy, trännid