Peale tööpäeva olin üsna väsinud. Aga niipea kui mõtisklesin lohutavalt kodusest õhtust, sain sõnumi tuttavalt DJ-lt, kes oma setile kutsus. Ta oli mind juba 5-6 korda end kuulama kutsunud, aga ma polnud kuidagi aega saanud, ehkki soovi oli…ja siis hakkasid süümekad ligi hiilima…hea inimese sündroom. Paari tunni pärast tundsingi endas veidi rohkem energiat ning idee peoleminekust muutus vastuvõetumaks. Meile on siia jõudnud kuumad suveööd. Päeval ma töötan või ei suudagi end laiskusest kodust väljagi vedada. Lisaks on linnasuvi mulle täiesti vastuvõetamatu, tunnen kohutavat igatsust oma Saaremaa järele, metsade, rohu lõhna ja roheluses vedelemise järele. Aga suveööd, mis on piisavalt soojad ning samas värske ööõhuga, on minu lemmikud ka linnas. Niisiis duśśi alt läbi, riided selga ja hakkasin minema, üksinda. Kesköö paiku jõudsin kusagile eriti kaugele Ida-Londonni, kuhu varem sattunud polnud. Veidi õõvastav, eriti mööda krimifilmidest tuttavat kitsukest inimtühja tehasehoonetega ääristatud tänavat minnes. Sama teed kõndis üks indie-välimusega pealtnäha üsna korralik noormees, kellega enese julgustuseks tänavat küsides sõbrunesin. Sakslane Jens läks muide samale üritusele, olles samuti esmakordselt selles piirkonnas. Stuudiokompleks kujunes hiigelsuureks, u 4-5 erineva peoruumiga vanaks tehasehooneks, midagi me Polümeri sarnast. Vahepeal seisime juba ühes sissepääsusabas, kus ma üritasin selgeks teha, et olen guestlistis, kuidas piletimüüja mind siis nimekirjast ei leia! Hmm, või neil polegi sellenimelist esinejat täna?! Olime kogemata vale peo ukse taha end rivistanud, otsingud jätkusid. Lõpuks viimase hoone tagumises nurgas kõrgemal korrusel leidsime endale vajaliku urka ka üles. Keskööks olid kohal vaid tegijad, rahvast hakkas saabuma alles tunni-paari pärast. Tegin klubiruumist paar pilti, kui äkki ujus mu juurde üks korraldajaist, kes palus mul oma pildid hiljem temalegi, kodukale riputamiseks saata. Ühtäkki oli minust saanud peofotograaf, oma pisikese seebikarbiga! Kusjuures mulle väga meeldib mu uus ajakirjaniku-mask, mille taha varjuda – hea ettekääne üksi peol käimiseks ning igasuguste põnevate tüüpidega jutulesaamiseks 
Näiteks ühe pisut imeliku tśehhiga, kes pärinedes Prahast teadis ka mu lemmikpubi ´Blind Eye´ ning rääkis, et seda on viimaste aastate jooksul mitmekorruseliseks laiendatud. Täiesti uskumatu, peab seda mingiaeg kunagi vaatama minema! Ja igast prantslased ja brazilkud(viimane on jätkuvalt mu lemmikrahvus). Lõpuks hakkas Felipe mängima. Muss polnud just selline, mida tavaliselt mu pidudel mängitakse, kuid halb ka polnud. Aga kolm läbi, väsimus siiski kikis inni, olin ma ju 7.30st üleval olnud…koju jõudsin 5 paiku. Aga hea oli välja saada, ma ei saa ikka tervet nädalavahetust kodus istuda!
Sildid: paaartyyy, party for living, energia
