See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski seda, et midagi ei toimu. Asjaolud võtavad aina kummalisemaid pöördeid, nii et mul tekib lausa hirm oma alateadvuse ees. Unes kirjutatud filosoofilised traktaadid, mille sisu üritan hämmeldusega järgmisel päeval lahti kodeerida. Ja aega on pidevalt nii vähe, nii vähe!!
Londoni klubiskeene on tegelikult sama pisikene kui Eestiski, klubides liiguvad samad näod, väljaskäivad inimesed on samad. Kõik käivad suhteliselt sama peotrajektoori mööda ning teavad nägupidi üksteist. Kui igav, kui ahistav! Kui tõenäoline on uuesti mõne inimese otsa koperdada!
Sildid: absurd, drunken escapades, filo, müstika, paaartyyy
august 9, 2008 kell 9:18 p.l. |
Maailm on väike. Jätkuvalt. Ma veendun selles üha enam.
august 10, 2008 kell 8:10 e.l. |
Jaaei, see ei üllata. Tuleb linna vahetada, et uusi nägusid näha ja tegelikult ei aita seegi.