Ja saabuski kauaoodatud Victimi moeshow päev.
Eelmisel päeval olin saanud telefonikõne ühest kohast, kuhu oli tööle kandideerinud – kutsuti intekale kingituste pakkija kohale. Mõtlesin, et loominguline töö, äkki on mulle huvitav. Kohaleminnes selgus, et see polnud mitte luksuslikus kaubamajas, vaid hoopis ärihoone laos, kus pidin äärmiselt luksuslikke kalleid kingitusi enne ärasaatmist sisse pakkima. Juba esmamulje valmistas kergelt pettumuse, sest kuskile laonurka ma küll end hästi peita ei tahaks…Nad otsisid kogenud kingipakkijat ja panid mind alguses proovile. Selgus, et ega ma mingi meisterpakkija küll pole, suht disaster. Mõtlesin, kuidas saaks sealt ruumist nähtamatult ära kaduda, et nad tähele ei paneks. 
Tööandjad olid muidugi superviisakad ´How-do-you-do´-tüüpi, aga ma ütlesin ise ka lahkudes, et ma sakkisin 
Läksin koju ja saatsin veel CV-sid laiali. Ja siis moeshowd ettevalmistama. Kuna ma tavaliselt modellidega eriti kokku ei puutu, hämmastas mind täiesti nende välimus – kui kohutavalt pikad(isegi minust pikemad, eriti kui neil veel 15cm kontsad all on), kõhnad(nii et ausaltöeldes hirmus hakkas) ja absoluutselt ilma tissideta(ainult mingid kurvad nibud)! Tundsin end nende kõrval eriti ilusana. 
Ja siis algas modellide ettevalmistamine – sonksid, meigid, poolpaljad modellid disaineri hindava pilgu all erinevaid kostüüme selga proovimas, samal ajal mitu fotograafi klõpsides ringi sebimas ja vist mingi Saksa reality show kaameraga filmimas. Tundus, et vist osad modellid olid otse Saksamaalt transporditud ja ehk võistlesid “DDR next supermodel” tiitli nimel. Igatahes verd, pisaraid ja kaklusi ma kahjuks ei näinud. Kaks tüdrukut olid eriti lapsed, noorim vast 12aastane, koledate hambaklambrite ja roosade juustega, teine pealtnäha pisut vanem, eriti peenikese, piuksuva multikakangelase häälega. Üks rõngastatud-tätoveeritud sinise juuksesalguga(mis nii hästi sobis ta elektrisinise silmameigiga!) goota ja must tiigritar otse aafrikast(rassismi vältimiseks, eksole!). kokku u 15 tüdrukut. Nende ümber asjatasid sama peenikesed, aga vähemalt oma 30cm lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid kummargil või poolspagaadis seisma. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes ta kostüümide ning nende selgaajamise eest hoolitsema pidi. Kõik üleslöödud, oodati backstages. Ekstravagantse meigi ning kummalise soenguga modellid istusid ja seisid oma lavaleminekut oodates, ebainimlikud karakterid oma pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Meenutades justkui omaette liiki või hõimu. Nad liiguvad karjas, kõik liigile omaselt jube pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused. Geneetilised sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest. Tavainimestega kõrvutades oli seda hõimuerinevust eriti hästi märgata. Algas show. Ma ei saanudki seda lavalt näha, kuna abistasin backstages ja niipea kui minu türduk lavale läks, kohe oli ta ka tagasi ning vaja talle juba uus kostüüm selga ajada. Natuke õnnestus piiluda catwalki lavataguselt ekraanilt, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud. Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, et ma ei suutnudki seda nagu õieti tajuda. Ja siis oligi lõpp, kõik hakkasid plaksutama ja disainer Meihui läks lavale kummarduma ning alles tol hetkel jõudis mulle kohale, mis toimub ja silma tuli heldimuspisar. Hakka selle peale või FTV-d vaatama, kus seda tõenäoliselt kunagi ülekantakse. Et ikka päris suur asi olla London Fashion Weekil ja FTV-s oma loominguga esindatud ja ma sain sellega hakkama! Ehkki rahast pole endiselt juttu olnud, kuid loodame koostöö sujumist ning tellimuste saabumist, eksole! Aga siis oligi juba kõik läbi ja modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Ei mingit śampust ega vastuvõttu. Läksime mu India-tuttava Heliga, kes showd vaatama oli tulnud, sumedas õhtus jalutades kodu poole, vahepeal tähistamiseks kallist Martini Asti śampat ja śokoladikooki ostes. Pidasime pidu Chelsea poshi rajooni elumaja trepil. Lahe.
Sildid: 15min of fame, jobhunt, kinnud, LFW
