depressiivsed Eesti væikelinnad

Ometi juttu ei tule sugugi Eestist. Lihtsalt k6ik need Hollandi linnakesed meeuntavad mulle Haapsalu v6i Viljandit(folgivælisel ajal) ja see vaikne væikelinnaidyll on mulle pigem tohutult igav ja kergelt masendav. Praeguse seisuga olen kylastanud Amsterdami, Utrechti ja Delfti ja k6ik nad on ysna samamoodi væikesed, suht inimtyhjad(ehkki mitte laupæeva pærastl6unal kaubanduskeskuses) ja madalad.
Nagu Pariisiskæik pole tæiuslik ilma Eiffeli torni nægemata, nii ei saanud Amsterdamistki væikese maiustamiseta lahkuda.
Delfti sattusin yhele muusikafestile, kus tundsin end tæpselt nagu vælismaalane Eestis – k6ik oli nii pisike ja mitte sittagi ei saanud keelest aru. Jube yxik autsaideri tunne tuli, ehkki Mi§ka ja ta s6psid ræækisid vahest minuga ka inglise keeles, teiste jutust ei saanud ikka midagi aru. Festar ise toimus vanas loomaaia madude oskonnas(kust maod vist selleks ajaks k6ik siiski minema viidud), mis samahæsti oleks v6inud olla nt Tallinna Polymer. Rahvas ka eestimaiselt mittemidagiytlevalt yhtmoodi riides.

Muidu k6ik ikka okas, kuid veidi igavalt okas, nii et ma isegi igatsen koju, kas Eestisse v6i tagasi Londonni. Homme hakkame Berliini hææletama, loodetavasti læheb siis p6nevamax.

Impressioon Amsterdam

Ja j’rsku kasvas keset vett tuulikute-salu ning suured tankerlaevad olid yhtlaselt laiali pillutud.

Ja kui me lendasime ja juba laskuma hakkasime v6is n’ha maju, autosid, keerlevaid karuselle ning ma pyydsin k6igest v’est m6nda inimest silmata, kuid tulutult. Autosid juhtisid programmid ning parklat’ied s6idueid seisid omaniketa. Tilukesed inimmutukad olid teadmatusse haihtunud.

Eriti palju inimesi ei tulnud hiljemgi v’lja. Londonist tulles on see eriti kontrastne v’ikelinn, nii et imelik hakkab. Alla miljoni elanikuga, tyhjade vaiksete k6rvalt’navatega, justkui mistahes suuruselt teine Eesti linn. Jalgrattaid on inimestestki rohkem ning lihtsam kui ratta seljas 6nnetusse sattuda, on pigem jalak’ijana ratta alla j”da. ”rmiselt ebajalak’ijas6braik linn. Kohalikud s6idavad ratastel ilma kiivrita, samal ajal telefoniga r”kides, m6nel lausa k’ed selja taga.
K6ik r”givad nii head inglise keelt, et lausa h’mmastav – nagu yx ettekandja seletas, p6hjuseks on subtiitritega filmid, nagu Eestiski.

Yhe p’evaga sai Amsterdamile ring peale jalutatud ning linn omale selgeks tehtud. M6nel t’naval tuli lausa kodune rahvarohke tunne, kuid siis j’lle sattusin m6nele maalilisele inimtyhjale t’navale, a la Notting Hill(aga ilma inimesteta). Tsekkisin yle oma kodustaja Tami soovitatud alternatiivgalleriid ja -h’ngimiskohad, k’isin l’bi kesklinna ja punaste laternate t’nava, tsilisin Mi§kaga Vondelparkis ja kunstiskvotis ning aina k6ndisin-k6ndisin 12tundi, vahepealsete peatustega. Amsterdam tundub endiselt jubevaikse armsa v’ikelinnakesena, kus ma kyll elada ei suudaks, kuid ilmselt v6tab mul aeglasemale elureziimile ymberlylitumine kauem aega…

Uus peatükk

Viimane õhtu pubis tööl seljataga. Kotid pakitud, niipalju kui võimalik, ja ikka veel ei tundu see päris reaalsena. Ehkki ma tean küll, et nüüdsest ootavad mind ees vaid kõige lahedamad ning põnevamad seiklused, on siit lahkuda siiski niiiii kahju…isegi kui ma tean, et tõenäoliselt tulen siia hiljem tagasi.

Amsterdam-Berliin-Praha
Esialgu oli see mõeldud hääletamistripina, kuid nüüd paistab hääletamiseks vaid üks päev olevat, mille me tõenäoliselt lõpetame juba teises linnas. Eimingit sihita seiklemist ning tähistaeva all magamist. Mitte et ma niiväga tahaks tänaval või põõsas magada, kuid seekord tundub kõik nagu teistmoodi olevat…Tundub, et olen ehk tõesti hääletamisest välja kasvanud…vähemalt hetkeks…mis on omajagu kurb, kuid samas paratamatu.
See tripp on plaani järgi kujunenud pigem linnatripiks. Peatun nagu ikka tuttavate ja CS-ide juures. Paar päeva Amsterdamis, sealt Uttrechtis elava sõpsi juurde, kellega koos kõigepealt Delfti mingile festile ja siis hääletame Berliini. Sealt edasi juba omapäi Prahasse. Ei saanud jätta kasutamata võimalust oma üht lemmiklinna taas külastada, kui juba sellele nii lähedal asun! Tuleb ikka tsekkida üle, kas vanad lemmikbaarid ikka sama kohapeal asuvad ning mis vahepealsete aastate jooksul linnas muutunud on…Prahast lennukiga Birminghami-rongiga Londonni. Viimane lennupilet läks maksma u 12naela+5naelane rong.

Aga nüüd ma juba jooksengi!

Insaiderite info

Pea ülepäeviti astun peale tööd läbi oma bussipeatuses asuvast 24h pakipoest(sõnast pakistaanlased), kust omale jogurtit, piima ja vahest ka samosat, pähkleid või krõpsu näljasena koduteel krõbistamiseks ostan. Poemüüjad teavad mind väga hästi, olles näinud mind küll igasuguste peokostüümidega ning isegi Luviisat veel hästi mäletades. Seekord jogurtit ostes ütlesin möödaminnes mind teenindanud müüjakutile, kellega ma seni olen vaid ´ärialaselt´ suhelnud, et varsti ma enam ei hakka neil poes käima, sest kolin minema, lähen reisima Aasiasse-Austraaliasse…jutuots läks lahti ning peagi selgus, et India keskpaigast pärit Mukul on hoopis mingi arvutitehnoloog ning minu küsimuse peale, kas ta ehk teab mingit kohta Indias, kust oleks võimalik traditsioonilisi käsitöötehnikaid vms õppida, oskas ta kohe ühtteist pakkuda ning lubas mulle vajalikku infot saata. Kusagil kesk-Indias N-tähega kohas(mille ma olen muidugi ära unustanud) oleks ehk võimalik ülikoolis 1-2nädalast kursust võtta! Milline suurepärane idee, mille peale ma polnud varem tulnud! Ja kui ma juba sinna lähen, pean ma kindlasti peatuma mitte mõnes hotellis, vaid tema ema juures, kes mulle ikka korralikku india toitu teeks ning kes on varem ka igasuguse traditsioonilise käsitööga tegelenud… Ja mõelda vaid, et ma olen poolteist aastat käinud seal poes midagi sellest müüjast teadmata! Ma olen raisanud kõik selle aja Londoni rahvusvahelises keskkonnas tulevaseks reisiks vajalikke kontakte loomata, et kohalikelt inside-infi saada. Nagu näiteks pühapäeval Brick Lane´l müües tutvusin paari kõrval kaupleva Tai ja Taiwani tüdrukuga, kes ühtteist oma riigis soovitasid. Oleksin pidanud sellise taustauuringuga juba ammu alustama…

Lahkumisfest I

Pühapäeval viis tee mind taaskord viimast korda Brick Lane´i tänavaturule kauplema. Seekord polnud kedagi mulle seltsiliseks kaasa tulemas, nii et laotasin oma lina omapäi laiali. „The Last Sale“ oli mõeldud viimastestki asjadest lahtisaamiseks(mida täielikult küll ei juhtunud), nii et hinnad olid naeruväärsed. Müüsin neli asja, kokku 5naela eest. Ühenaelase „Rebel against rebellion“ särgi; hõbedase kleidi kolmekaga, mis läks pealtnäha küll headesse kätesse – kellelegi, kes seda ka reaalselt kannaks, andes mu kleidile „teise elu“; ja kaks haledat käevõru kokku ühe naelaga mingile sudaani paarikesele. Tänavaelu kees, kusagilt kostis muusikat, kitsuke tänav ise – äärtest isehakanud kirbukamüüjatega palistatud – kihas inimestest, sekka mõne arutu auto signaalitamine, mis tahtis ka veel läbi mahtuda. Politseinikke seekord ei kohanudki. Vahepeal räppis mööda mingi mustade poiste gäng, kaamerasse vahtides – ilmselt mingi muusikavideo tegemine. Viie musta kuti kannul püüdlikult püsivalt üks suvaline valge keskealine kilekotiga mees. Oma disainerjakki äramüüja ei õnnestunudki – 40naela oli liiga kallis hind. Ei teagi mis ma sellega teen nüüd, sest Eestisse seda kaasa võtta ka ei saa…

Õhtul peale tööd LN-ga Passing Cloudsi reggae-skvotiklubisse Sunday jamm-ile. Üsnagi rahulik nii rahvaarvu kui muusika poolest, kuid väga tśill. Ja mustad ei tundunudki tavapäraselt ebameeldivad ning pisut hirmutavad. Igati mõnus kooslus! Kogemata sattusin istuma mingi tüübi asjade peale, kes pärast esinemist uurima tuli. Siiski, tema kilekotti pakitud banaanikook polnud veel pannkoogiks muutunud! Tüüp istus siis tooli teisele servale ja hakkas juttu ajama. Drummey Jamaikalt oli puhtjuhuslikult lavale trumme mängima kistud. Mina muidugi ei saanud vastu panna kiusatusele ja rääkisin talle kohe kui kohutavad inimesed need jamaikud on ja kuidas nad mind rahapesus diskrimineerisid. Drummeyl oli muidugi hullu piinlik ja üritas mulle siis head muljet jätta, et vähemalt üks ki jamaikalane on tore ja viisakas. Rääkis siis natuke rastamaaniast ka, millest ma suurt midagi ei tea. Et oli kunagi Etioopia imperaator Haile Selassie, keda rastafarid usuvad pmst Jeesus Kristusega võrdse tähtsusega lunastaja olevat. Jeesus on sealjuures nende jaoks mingi suvaline valge kutt ja rastafaride jumal on ka mõistagi musta värvi. Ainus asi, mida nad seaduse vastu mässamiseks teevad, on hulganisti kanepi suitsetamine ning eestikeelne sõna „Jah“ tähendab lühendit Jahvest e. nende jumalast, justkui God´i lühend oleks lihtsalt G.

Londoni lõpupeod hakkavad mulle tüüpiliselt juba nädalaid kestvaks festivaliks kujunema, nagu mu sünnipäevgi on viimastel aastatel nädalapikkuseks festivaliks veninud. Hakkab juba Praha-aegu ning sealset lahkumis-eelset festivali meenutama!
Reede-laupäev-pühapäev ringi trallitud ja kahe nädala pärast tuleb siis kolmepäevane „õige“ lahkumisfest. Ja ma täiega vihkan siit minemakolimise ideed ja ehkki mul juba on tagasitulekuplaan ja sellele eelnev vahepealne aeg saab olema  samuti maailmalahedaim, on siiiski kurbus ja eelnostalgia ja pakkimise vihkamine. Kuradi emo selline!

England people very nice!

Käisime LN-ga teatris. Ma polnud siinelatud aja jooksul veel kordagi õieti teatrisse sattunud ning meie saadud 10naelast piletit arvestades pani imestama – miks küll polnud ma varem seda käiku ette võtnud! Tükiks sarkastiline komöödia immigratsioonist „England people very nice“. Kuidas juba 17.sajandist peale on Ida-Londoni Bethnal Greeni piirkonda immigreerunud erinevad rahvused, alates prantsuse hugenottidest, iirlaste ja juutide kuni viimase laine bangladeśhideni välja. Omalt pool oleksin kokteili ka Ida-Eurooplased lisanud, sest kindla peale elab seal piirkonnas nii mõnigi poolakas või eestlane…Nalja tehti absoluutselt valikuta iga rahvuse kohta, kohalikud inglased kaasa arvatud ja see oli täiesti hüsteeriliselt naljakas tükk!
Pärast Sohos hulkudes sattusime kokku Nat-iga, kes töötab kodututega ning keda ma eelmisel aastal peale kabelipidu intervjueerisin, liitusime ta seltskonnaga ning jõudsime Tottenham Court Roadi juures mingisse salabaari. Väljas eimingit silti, sees aga „members only“ baar, nagu kellegi elutoas. Nati sõnul olevat see vanasti varaste hommikutundideni avatud olnud koht, kuhu peale kõige muu sulgemist tuldi, kuid praeguseks oli olukord muutunud.
Nati vanemad olid Argentiina kommunistid, kes seal natsipratrei võimuletuleku ajal Londonisse maapakku tulid ja kus Nat seadusliku inglasena sündis. Nati vanatädi olevat olnud aga Che Guevara parim sõbrants, keda on ka arhiivides mainitud ning kelle kahe kuni Che surmani kestnud kirjavahetus on avaldamist leidnud. Nat ise on vahepeal Kuubal elades viibinud Che Guevara õe majas, mis oli olnud küll ebakommunistlikult luksuslik. Mulle on hakanud just viimasel ajal Che Guevara rohkem meeldima, lugedes tema rännuromaani „Motorcycle diaries“. Enne seda ega ma temast suurt teadnudki(peale nime ja näo ja kuulsusrikka huku muidugi), romaanist aga paljastub tema nooruslikult hipilik idealism.
Jutuajamise käigus selgus ka, et Nat sõidab juhuslikult minuga samal päeval(küll hilisema lennuga) Amsterdami, nii et me võime tõenäoliselt seal kohtuda ning oli täitsa huvitatud minu mainitud üritusest laupäeval Delftis, kus muuhulgas esineb meile juba kabelipeolt tuttav kurikuulus porno-punkbänd Gob Sausage!   Ja mõelda vaid kõikidele nendele naljakatele kokkusattumistele!

Lõpu algus

Pakin kokku oma pooltteist aastat ja tunne on selline, et tahaks ainult nutta, kuid pisaraid pole. Süda veritseb ja tundub, et kõik on läbi. Bai-bai kuldsete glittertähekestega ümbritsetud ööelu ja illusioon kõikvõimalikkusest. Ja ehkki mind tõenäoliselt ootavad ees hirmpõnevad seiklused, on siit lahkuda ometigi niiii kahju…Ja ehkki siia võib alati hiljem naasta, on lahkuda ometigi niiii kahju…

Kuid kusagile kaugele kuklasoppi on pesa pununud juba uus kaugemasse tulevikku jääv plaan…

Little India

Käisime EN-ga East Hamis Dosat söömas. Nüüd, kus lahkumine läheneb hirmuäratava kiirusega, tuleb ära teha kõik tegemata asjad, avastada senitundmatud kohad, nagu näiteks teatris käia ja senikülastamata piirkondades seigelda ning teha aina rohkem neid asju, mida viimased poolteist aastat kõvasti tehtud sai – dräägidega pidutseda ja muidu pidutseda ja muuseas kolm paari kindaid kuidagi valmis treida.
East Ham asub metrooga umbes poole tunni kaugusel, kolmanda tsooni lõpus. Nii kaugel, et ma üldsegi ei mõista, miks keegi nii kaugel linna keskpunktist elada tahaks. Majanaaber Sips põhjendab, et asi on soovis oma ´communitysse´ kuuluda, ehk siis teatud piirkonnad on üle võetud bangladeshide, hindude või pakistaanlaste poolt. East Ham on nagu Little India – tänaval liikumas sarides naisi, kes mind võõrkehana isegi restokas ainiti vahtisid, nii et ma pidin naerukrampidesse lämbuma; india poed ja söögiurkad humoorika kombinatsioonina traditsiooniliste madalate suureaknaliste briti ridaelamute all. Chennai Dosa restoranis olid hinnad sama odavad kui Indias. See oleks küll üks põhjus seal elamiseks! Kõik jäi uskumatult kuskile 2naela piiresse. Võrdluseks minu Oxford Streeti pubis maksab fish&chips 8naela, minu kodu lähedasest kiirtoiduputkast oleks võimalik sama roog saada 4-5naela eest, siis East Hamis saaks sama portsu u 2.50-ga. Dosa oli sama hea, kui ma teda Indiast mäletasin. Tegu siis mu india köögi lemmikroaga – hiiglasliku krõbeda pannkoogilaadse pooleksmurtud ollusega, mille vahele topitud hautatud juurikaid või omletti vms. Ma olin selle roa nime ära unustanud ning Sips meenutas mulle seda hiljuti mu kirjelduste põhjal. Mangolassiga.

Brick Lane, again

Pühapäeval jälle Brick Lane´le oma vanu asju müüma. Seekordse hea ilmaga kubises tänav müüjatest-möödujatest-ostjatest. Kohale jõudes oli raske omale lapikest maadki leida oma müügilina lahtirullimiseks. Ega kohe saanudki seda teha – politseiauto seisis 10m eemal, kus seletati midagi sealsete isehakanud müüjatega. Mõned rullisid kartuses oma müügivaibakesi kokku, mõned jätkasid sellest hoolimata täies hoos kauplemist… Istusime teepervele ootele. Ligi poole tunni pärast politseiauto lahkus, teisi müüjaid ära ajamata, ning müügivaibake sai lahti rullitud. Seekord sai laata pidada lausa poolteist tundi, enne kui keegi ära ajama tuli, siis pidin juba tööle jooksma. Huvi tunti nii mõnegi eseme vastu, kuid eriti palju kaubaks ei läinud. Osteti ära mu kuldne nokats, mille olime kunagi LN-ga bussist leidnud – 1naelaga ja roosad vist kuskilt kaltsukast saadud tekstiilist pikad teatrikindad, samuti 1naelaga. Need viimased läksid ühele veidi tüsedapoolsele tüübile, oma hiliskahekümnendates, kes kindad kõigepealt kätte proovis ning sobivusel oma õlakotist väikese lillelise lateksridikülikese otsis, kus raha peidus oli. No ei oleks oodanud seda esimesel pilgul. Järgmisel pühapäeval jälle. The final sale!

Magic Theatre, again

Nagu eelmisel suvel sai juba LN-ga samal üritusel käidud, nii tuli see jälle, peale pikka vaheaega. „Magic Theatre“ trannyball. Olin meid seekord mõelnud India jumalannadeks, all gold´n silver´n sparkle, minu kuldse latekskleidi juurde veel kaks nägu, neli paari käsi ja viis paari rindu.
Seekordne pidu asus eriti kaugel, in the middle of nowhere. Ja ei osanukski aimata, et väikeste poekestega ääristatud suburbias võib leida sellise pärli – päris ehtsa ballisaali, arvukate uhkete lühtritega. Piletiks ettenähtud 16naelast õnnnestus meil kuidagimoodi mööda lipsata. Ega ise ka ei saa aru kuidas täpselt, kuid üht valepööret võttes olime järsku juba sees ning kes see siis veel tagasi läheb!
Esmamuljena tundusime küll overdressed olevat – teised olid enamasti õhtukleitides ja muidu fäänsi-pääänsi, meie aga kui kaks tulevikust naasnud glittertulnukat. Nii et käed ja rinnad otsustasin heaga külgepanemata jätta, teise näo aga kinnitasin kuklale. Algul tundusin end suht võõrkehana, kuid pikapeale sai tantski üles võetud.
Meie eelmise aasta sõbrad „Jenny“ ja „Jodie“ olid ka kohal, seekord koos oma abikaasadega.“Eks sellega harjub pikapeale,“ vastas „Jenny“ abikaaasa Carol mu küsimuse peale, mida ta arvab oma mehe cross-dressingu hobist. Üks eriti koleda naise välimusega Tony(kui universaalne nimi transvestiiidile!) rääkis, et talle meeldib naiseriietes käia ka muudes kohtades, kus inimesed seda oodata ei oska – näiteks muuseumides või pubides koos oma naisega. Tema abikaasa ei saanud seekord kahjuks peole tulla. „Ma olen igati korralik abielumees. Ja pealegi Jeesus ei öelnud kunagi midagi cross-dressingu vastu.“ Jajah, eks tol ajal olevatki meestel midagi kleidilaadset seljas olnud. Mõni piduline oli lausa Edinburgist kohale sõitnud. Ometi oli seekord eelmisega võrreldes meile olukord juba tuttav ning elevust sellevõrra vähem.