Ometi juttu ei tule sugugi Eestist. Lihtsalt k6ik need Hollandi linnakesed meeuntavad mulle Haapsalu v6i Viljandit(folgivælisel ajal) ja see vaikne væikelinnaidyll on mulle pigem tohutult igav ja kergelt masendav. Praeguse seisuga olen kylastanud Amsterdami, Utrechti ja Delfti ja k6ik nad on ysna samamoodi væikesed, suht inimtyhjad(ehkki mitte laupæeva pærastl6unal kaubanduskeskuses) ja madalad.
Nagu Pariisiskæik pole tæiuslik ilma Eiffeli torni nægemata, nii ei saanud Amsterdamistki væikese maiustamiseta lahkuda.
Delfti sattusin yhele muusikafestile, kus tundsin end tæpselt nagu vælismaalane Eestis – k6ik oli nii pisike ja mitte sittagi ei saanud keelest aru. Jube yxik autsaideri tunne tuli, ehkki Mi§ka ja ta s6psid ræækisid vahest minuga ka inglise keeles, teiste jutust ei saanud ikka midagi aru. Festar ise toimus vanas loomaaia madude oskonnas(kust maod vist selleks ajaks k6ik siiski minema viidud), mis samahæsti oleks v6inud olla nt Tallinna Polymer. Rahvas ka eestimaiselt mittemidagiytlevalt yhtmoodi riides.
Muidu k6ik ikka okas, kuid veidi igavalt okas, nii et ma isegi igatsen koju, kas Eestisse v6i tagasi Londonni. Homme hakkame Berliini hææletama, loodetavasti læheb siis p6nevamax.
Sildid: tripp
