missing my Lndn-town

Nonii, algus oli küll paljutõotav tagasisaabumispeo ja vanade sõprade taasnägemisega, kuid juba pool nädalat saabumisest hakkasin Londonist puudust tundma. Typical transition period depression. Hästi tunnen end ainult seltskonnas, kuid paratamatud üksiolemishetked on üsna piinarikkad. Kuid looming sünnib ainult kannatustest, et oma tähelepanu muult kõrvale juhtida, lohutan ma end. Ning ma ei tea, mida küll ma siin kaks kuud peale hakkan…

Lahkumine Londonist

Viimastel  päevadel kohtusin sõpradega, kellega muidu väga palju ei kohtu, käisin külas ja lemmikutes kohtades. Üsna masendav meeleolu, millegi lõpp…
Viimane pidu – The Coolnessi konsa, nii londonile sümboolseks saanud ühe mu lemmikbändi pidu. Üritasin teha nägu, justkui lõpupidu on kõigest pidu ja ma lähen vaid lühikesele lõbureisile, ning tulen kindlasti tagasi.
Ma ikka ei suuda seda uskuda, et siit lahkun. London imeb sind endasse ning siit välja end murda on väga raske, ning miks tahakski! Tundub, nagu ei eksisteerikski Londoni-eelset aega, ehkki siin sai vaid poolteist aastat veedetud.
Lahkumispeol said järsku kõik asjad selgeks ning kõik langes oma kohtadele paika, justkui erikujulised klotsid vastavatesse aukudesse. Mu suureks üllatuseks ja heameeleks oli Tam-Tam ka kohale tulnud. Kuidas ta küll teadis!? Ning me saime taas väga hästi läbi, justkui midagi poleks juhtunudki! Ning muudki klotsid langesid oma aukudesse, viimased lahtised niidiotsad said üllatava kergusega kokku seotud ning mingis mõttes saabus tohutu vabanemistunne!

Esines taas The Coolness poolpaljaste tüdrukute ja poistega laval.
Terve öö läbi kolmetunnise unenatukese ning hommikulgi kummitas mul kõrvus “Set me free”…

Estonja

Pühapäeval, kell 17.45 maandun Tallinnas.

Praha-UK

Praha-fiiling jõudis lõpuks ikka kohale. Selline mõnus rahulik tsill, kuidas oleks selles linnas taas elada. Oma kodupubide ja sõprade seltsis, sotsiaalsem ja lähedasem elu kui Londonis. Vaiksemale reźiimile ümberlülitumine võtab küll aega…
Istusin kohvikutes, kohtusin mõnede tuttavatega, lükkasin teiste tuttavatega kohtumise edasi järgmise a la kolm aastat hilisemale ajale. Käisin oma vanas lemmikbaaris “Blind Eye”, mis on endiselt parim urgas, vaat et kogu Maailmas…Laulsin karaoket värskelt tutvunud hollandlasega. “Its my life” by Bon Jovi. His choise. Sain oma couchsurfingu kodustajaga nii hästi läbi, et lahkuda tundus olevat hirmkahju.

Tagasi UK-s tundsin esimest korda kahe nädala jooksul puudust oma kampsunist. Veidrad tunded, kahju et tripp otsas, kuid uued seiklused juba ees ootamas. Viimased 3 päeva Londonis. Sinna jõudmine oli veider – kiire suurlinn, kui olin juba jõudnud aeglasema elutempoga harjuda. Ja kodu polnud enam päris oma kodu. Aga varstivarsti muude koju…

Berlin-Dresden-Prague

Eile hommikul lahkusin armsaks saanud Berliinist rongiga Dresdenisse. Sinnajžudes esimese asjana seljakott pakihoidu ja 4x tunnikslinna peale. Vaatasin postkaartidelt, mida tsekkida tasuks ning suundusin linna teise otsa kunstihoovi otsima. Dresdeni vanad tornid on pommitamise tagaj§rjel mustaks t6mbunud, justkui leinates k6iki neid35 000 hukkunud elanikku. Aga uuslinna kunstikvartalis on v§rcvilised hipilikud majad, alternatiivsed kunstigaleriid ja lootus uuele elule.

Dresden oli igati lahe, ning parema planeerimise korral tahtnuks seal kauemgi aega veeta. Yldse on Saksamaa mulle seekord eriti sympaatne, endalgi tekib kerge imestus…

Kiirustasin jaama rongile, kus selgus, et Tsehhi piiril seisab §ikesetormi t6ttu liiklus ning rong j§eti jaama 3tunniks ootele…

6htul siiski j6udsin Prahasse ning t§na linnas ringi hulkudes on igati armas vanas tuttavas linnas olla. Kuid Praha-ajad on nyydseks l§bi . Linn on pyhap§evaselt pooltyhi ning mul pole 6rna aimugi, mida ma siin veel 2p§eva peale hakkan…Aga kžik on hirmodav ja noh mis siis ikka – tsillbrazill!

reisilt

kokkuv6tteks viimastest reisipäevadest.

Peale hirmigavat vaikset Uttrechti hääletasime Berliini. Selleks kulus 11h, nii keskmise pikkusega hääletamisreis, 6htuks j6udsime ikka kohale.Meenusid k6ik hääletamismälestused: lootus, paranoia, higi ja vingugaas. ja seda k6ige positiivsemas m6ttes.
Pidev koosviibimine ning iseloomude erinevuis ajas mul peagi juhtme kokku ja m6tlesin kuidas oma tyytust ontlikkust reisikaaslasest lahti saada. Yxi reisimisel on ikka hirmpalju eeliseid, mis kaaluvad igatahes tüütu reisikaaslase üles. Igatahes l6puks me enam peaaegu ei suhelnud ja kohtusime ainult meie kodustaja seltskonnas ning praeguseks olen ma ta maha raputanud, nagu tyytu leivapuru. Iiivl bitch, hahaaa.

Berliin on igavesti lahe, meenutab suuruse poolest Londonit ning erinevatesse kohgtadesse j6udmine v6tab hirmpalju aega. Aga mulle meeldivad suurlinnad palju enam kui väikelinnad ja niisiis olen justkui omas elemendis. Käidud müüri vaatamas, j6el pensokatega kruiisimas, niisama ringi konnatud jne ja parasjagu toimuvat moenädalat uurimas käidud. hetkel tsillingi pressi lounge´s tasuta jookide, toidu ja internetiga. Kas pole ajakirjaniku elu tore! >:D

Järgmine peatus Dresden-Praha. Laupäeval.