Praha-fiiling jõudis lõpuks ikka kohale. Selline mõnus rahulik tsill, kuidas oleks selles linnas taas elada. Oma kodupubide ja sõprade seltsis, sotsiaalsem ja lähedasem elu kui Londonis. Vaiksemale reźiimile ümberlülitumine võtab küll aega…
Istusin kohvikutes, kohtusin mõnede tuttavatega, lükkasin teiste tuttavatega kohtumise edasi järgmise a la kolm aastat hilisemale ajale. Käisin oma vanas lemmikbaaris “Blind Eye”, mis on endiselt parim urgas, vaat et kogu Maailmas…Laulsin karaoket värskelt tutvunud hollandlasega. “Its my life” by Bon Jovi. His choise. Sain oma couchsurfingu kodustajaga nii hästi läbi, et lahkuda tundus olevat hirmkahju.
Tagasi UK-s tundsin esimest korda kahe nädala jooksul puudust oma kampsunist. Veidrad tunded, kahju et tripp otsas, kuid uued seiklused juba ees ootamas. Viimased 3 päeva Londonis. Sinna jõudmine oli veider – kiire suurlinn, kui olin juba jõudnud aeglasema elutempoga harjuda. Ja kodu polnud enam päris oma kodu. Aga varstivarsti muude koju…
