Pühapäeval viis tee mind taaskord viimast korda Brick Lane´i tänavaturule kauplema. Seekord polnud kedagi mulle seltsiliseks kaasa tulemas, nii et laotasin oma lina omapäi laiali. „The Last Sale“ oli mõeldud viimastestki asjadest lahtisaamiseks(mida täielikult küll ei juhtunud), nii et hinnad olid naeruväärsed. Müüsin neli asja, kokku 5naela eest. Ühenaelase „Rebel against rebellion“ särgi; hõbedase kleidi kolmekaga, mis läks pealtnäha küll headesse kätesse – kellelegi, kes seda ka reaalselt kannaks, andes mu kleidile „teise elu“; ja kaks haledat käevõru kokku ühe naelaga mingile sudaani paarikesele. Tänavaelu kees, kusagilt kostis muusikat, kitsuke tänav ise – äärtest isehakanud kirbukamüüjatega palistatud – kihas inimestest, sekka mõne arutu auto signaalitamine, mis tahtis ka veel läbi mahtuda. Politseinikke seekord ei kohanudki. Vahepeal räppis mööda mingi mustade poiste gäng, kaamerasse vahtides – ilmselt mingi muusikavideo tegemine. Viie musta kuti kannul püüdlikult püsivalt üks suvaline valge keskealine kilekotiga mees. Oma disainerjakki äramüüja ei õnnestunudki – 40naela oli liiga kallis hind. Ei teagi mis ma sellega teen nüüd, sest Eestisse seda kaasa võtta ka ei saa…
Õhtul peale tööd LN-ga Passing Cloudsi reggae-skvotiklubisse Sunday jamm-ile. Üsnagi rahulik nii rahvaarvu kui muusika poolest, kuid väga tśill. Ja mustad ei tundunudki tavapäraselt ebameeldivad ning pisut hirmutavad. Igati mõnus kooslus! Kogemata sattusin istuma mingi tüübi asjade peale, kes pärast esinemist uurima tuli. Siiski, tema kilekotti pakitud banaanikook polnud veel pannkoogiks muutunud! 
Tüüp istus siis tooli teisele servale ja hakkas juttu ajama. Drummey Jamaikalt oli puhtjuhuslikult lavale trumme mängima kistud. Mina muidugi ei saanud vastu panna kiusatusele ja rääkisin talle kohe kui kohutavad inimesed need jamaikud on ja kuidas nad mind rahapesus diskrimineerisid. Drummeyl oli muidugi hullu piinlik ja üritas mulle siis head muljet jätta, et vähemalt üks ki jamaikalane on tore ja viisakas. Rääkis siis natuke rastamaaniast ka, millest ma suurt midagi ei tea. Et oli kunagi Etioopia imperaator Haile Selassie, keda rastafarid usuvad pmst Jeesus Kristusega võrdse tähtsusega lunastaja olevat. Jeesus on sealjuures nende jaoks mingi suvaline valge kutt ja rastafaride jumal on ka mõistagi musta värvi. Ainus asi, mida nad seaduse vastu mässamiseks teevad, on hulganisti kanepi suitsetamine ning eestikeelne sõna „Jah“ tähendab lühendit Jahvest e. nende jumalast, justkui God´i lühend oleks lihtsalt G.
Londoni lõpupeod hakkavad mulle tüüpiliselt juba nädalaid kestvaks festivaliks kujunema, nagu mu sünnipäevgi on viimastel aastatel nädalapikkuseks festivaliks veninud. Hakkab juba Praha-aegu ning sealset lahkumis-eelset festivali meenutama!
Reede-laupäev-pühapäev ringi trallitud ja kahe nädala pärast tuleb siis kolmepäevane „õige“ lahkumisfest. Ja ma täiega vihkan siit minemakolimise ideed ja ehkki mul juba on tagasitulekuplaan ja sellele eelnev vahepealne aeg saab olema samuti maailmalahedaim, on siiiski kurbus ja eelnostalgia ja pakkimise vihkamine. Kuradi emo selline!
kuid peatselt pidi ta lahkuma ja ma jäin üksinda sinna aega parajaks tegema. Viimase tunni möödasaamist oodates, enne rongileminekut, istusin õhtuses päikeselaigus müüril. Tutvusin mõnede lõbusate tänavaartistidega nende puhkehetkel, kes sellele vaatamata mulle veidi trikke ja nalja tegid. Üksinda reisimisel pole ikka üldse midagi viga, põhimõtteliselt on see suht sama kellegiga koos reisimisega, sest inimestega saab sellegipoolest kogu aeg tuttavaks, ainult heade sõprade vahelised ´oma´ naljad jäävad esialgu ära.
kus näituseruumis oli parasjagu väljapanek Vene rahvuskostüümist, mis kunagi on Yves Saint Laurenti inspireerinud.
Jalad suurest kõndimisest juba otsast kukkumas, jalutasin ´Atlantilistesse aedadesse´ Montparnasse rongijaama katusel, kus toimumas II maailmasõja aegsete naiste aksessuaaride näitus. Ajast, mil inimjuustest ja koerakarvadest valmistati lõnga, millest omakorda kampsuneid, kindaid ja kingi.
