Crystal

Eilse õhtu põhinali oli see, et avastasin oma vähekasutatavast mailboxist kutse Pealtnägija saate staariks. No kidding! Keegi olevat kuskil netis mu kingi-kindaid näinud ja tahab mind saatesse. Hahahahaaaa.

Õhtupoolikul, peale tööd korraks kodust riideid vahetamast läbi hüpanult tormasin jälle kiiresti välja frenchie-peole. Eelmisel õhul oli muide tõepoolest kõvasti lund sadanud, nii et kõik lehed nüüd sellest kirjutasid, kõrval pilt lumememme vorpinud põngerjaga. Või mis põngerjaga – siin on see nii haruldane sündmus, et ega vanemadki härrasmehed põlga ära veidi lumes müttamist.

Frenchie-party toimus West Endi membership klubis „Crystal“(kõlab nagu pornostaari nimi, eksole!). 10naelase sissepääsupileti eest sai kauba peale ka maski ja piitsa ning tunni jooksul jooke maja kulul. Halloweeni-eri. Klubi nägi välja suht Privka-sugune(ega ma rohkem neid ei tea, millega veel võrrelda). Mu vastne sõbrants Nasty rääkis, et nii klubi põhiline külastajaskond kui tolleõhtused frenchied kuuluvad hullult rikka eliidi hulka, õppides kalleimates prestiiźseimates ülikoolides või töötades väga hästi sissetoovatel töökohtadel ja üldse olles ääretult rikkad. Snoobid. Aga mina ei oska sellistega mitte kuidagi suhestuda, minu jaoks on nad lihtsalt igavad(tõenäoliselt ka mu eelarvamuse tõttu). Pealtnäha koosnes külastajaskond eranditult pintsaklipsustatud meestest ja naistest, kes nägid välja nagu…naised ikka. Ei mingeid kostüüme, ekspressionismi ning minagi nägin isegi oma uues disainerkleidis kuidagi kohatu välja. Mehed olid muidugi prantslaslikult mulle nabani ning naised veelgi lühemad – neile võis kogemata lausa pähe astuda. Muusikaks mingi versioon housest, vb r´n´b mõjutustega – not my cup of tea! Hiljem oli rahva sekka lisandunud mõningaid, tõenäoliselt membershippe – plaatinablondeeritud, ülisolaariumi- või kreemipäevitunud tibisid neile omaste liibuvate-läikivate retuusidega, kes nägid välja täpselt nagu mingid eesti tibisaadet juhtinud kaksikud, kolmikud, nelikud, viisikud, kõik äratundmatuseni sarnased. Vahepeal komistasid mingid tüübid mulle otsa, kellest üks – sitsiillane – oli ülevoolavas vaimustuses, et ma umbes ainsa inimesena klubis inglise keelt räägin ja üritas mulle maha parseldada oma prantslasest sõbra nooremat venda, kes oli 17aastane! Ha haaaa! Mulle juba kangastus silme ette põhimõtteliselt minu pedofiilia süüdistusega arreteerimine, nii et lasin vanust kuuldes kiiresti jalga. Olin enne terve päeva tööl jalul seisnud, nii et oma komplimendi-saabastes hakkasid jalad peagi ära surema ning ma olin üliõnnelik, kui me kesköö paiku Nastyga lahkusime. Eeeeeei, kui ma kunagi rikkaks saan, ei tule ma küll sellistesse klubidesse.

LFW Fashoff @BBB

Reedel toimus moenädala lõpupidu. Ma polegi sel kuul, peaasjalikult eriti skint situeiśni tõttu väljas käinud. Seekord lasin meid guestlisti panna, nii et sissepääs prii. Töölt veidi väsinuna koju jõudnult, istusin enne peoleminekut all elutoas, kus majakaaslane Kennu just süüa vaaritas. Temagi tegeleb hetkel tööotsimisega, tundes eriti hästi tulutu otsinguga kaasnevat depressiooni, mille poolest võisime samastuda. Mingi hetk meenutas olukord juba täiesti süźeed mõnest Ameerika pubefilmist – noortest proffessionaalidest majakaaslased, kes maadlevad tööleidmisega üksteisele elutoas oma rasket saatust kurtmas. Õpetlik effekt noorsoole – selline on teiegi tulevik, nii et nautige tegelaste üle irvitades oma hetkel õnnistavat vanemate rahakotti!

Üks mu listi pandud sõpsidest keeldus peole tulemast, nii et hakkasin Kennut meelitama meiega liituma. Ainult et, kuna listis seisab tüdrukunimi ja see on niikuinii moefriikide ja dräägide pidu, siis peab ta ka omale seeliku selga ajama, et uksehoidjat ära veenda. Algul tõrges Kennu hakkas pikapeale tuld võtma, proovis selga mu blondi lokkis parukat ning sidus hõlmikseelikuna teksade peale räti. Rolli sisseelamine edenes niivõrd hästi, et peagi sai seelikust kleit ning granaatõuntest buubid. Ümber tõmmatud korsett aga avas talle uue vaatenurga naiste kannatustele ilu nimel, pannes teda korsetikandjaid edaspidi hoopis suurema aupaklikusega vaatama, tundes, mis piinadega nad ilu nimel toime tulevad. Aga ei, siiski lükkus tema jaoks dräägina peoletulek järgmisesse nädalasse. Eks paistab.

Fashoff toimus Shoreditchi Beach Blanket Babylonis. Stiilses restokas, mille nimekaim asub ka Notting Hillis, kus karnevali aegu tantsu vihutud sai. 11x kohalejõudes lainetas ukse taga järjekord suitsulembidest ning veel sissepääsu ootajatest. Üsna masendusttekitav. Esialgne tormijooks vilja ei kandnud, nii et pidime vaguralt saba lõppu ritta astuma. Ootasime tulutult vast 10min ringis, kui uksele ilmus üle-linna drääg ja party host Dan Lismore, mu kunagine bussituttav, kellega pole küll hiljem eriti suhtlema sattunud. Vaatas minu poole ja viipas sissepääsu suunas. Alguses ma mõtlesin muidugi, et ta teeb nägusid kellelegi teisele, kuid kui grimassid jätkusid, tuli mõte – mina väää?! Tundsin end kõrvust tõstetuna. Jällegi stseen USA teinimuuvist: Üle kooli jalkakutt lehvitab hallihiirekeslikule nohiktüdrukule. Ainult et selles süźees on jalkakutt tegelikult drag queen ja mina olen ka sitaks lahe. Tegelikult mul on häbi, et ma niisuguseid äässkisserlikke mõtteid mõtlen, veelgi enam neid jagan.(läheb punastab nurgas).

Pidu oli lahe nagu tavaliselt, plaate keerutas keegi ´90te kuulsus Skin. Mu uus majanaaber Sirtz oli esmakordselt dräägipeole sattununa täiesti sillas ning sukeldus lõbusasse stiilimuutusesse. Siiski, vähese väljaskäimise tulemusena olen ma vist ikka veel Eesti ajas omadega, vajudes siinse kesköö paiku ära.

London Fashion Week star designer :D

Ja saabuski kauaoodatud Victimi moeshow päev.

Eelmisel päeval olin saanud telefonikõne ühest kohast, kuhu oli tööle kandideerinud – kutsuti intekale kingituste pakkija kohale. Mõtlesin, et loominguline töö, äkki on mulle huvitav. Kohaleminnes selgus, et see polnud mitte luksuslikus kaubamajas, vaid hoopis ärihoone laos, kus pidin äärmiselt luksuslikke kalleid kingitusi enne ärasaatmist sisse pakkima. Juba esmamulje valmistas kergelt pettumuse, sest kuskile laonurka ma küll end hästi peita ei tahaks…Nad otsisid kogenud kingipakkijat ja panid mind alguses proovile. Selgus, et ega ma mingi meisterpakkija küll pole, suht disaster. Mõtlesin, kuidas saaks sealt ruumist nähtamatult ära kaduda, et nad tähele ei paneks. Tööandjad olid muidugi superviisakad ´How-do-you-do´-tüüpi, aga ma ütlesin ise ka lahkudes, et ma sakkisin

Läksin koju ja saatsin veel CV-sid laiali. Ja siis moeshowd ettevalmistama. Kuna ma tavaliselt modellidega eriti kokku ei puutu, hämmastas mind täiesti nende välimus – kui kohutavalt pikad(isegi minust pikemad, eriti kui neil veel 15cm kontsad all on), kõhnad(nii et ausaltöeldes hirmus hakkas) ja absoluutselt ilma tissideta(ainult mingid kurvad nibud)! Tundsin end nende kõrval eriti ilusana. Ja siis algas modellide ettevalmistamine – sonksid, meigid, poolpaljad modellid disaineri hindava pilgu all erinevaid kostüüme selga proovimas, samal ajal mitu fotograafi klõpsides ringi sebimas ja vist mingi Saksa reality show kaameraga filmimas. Tundus, et vist osad modellid olid otse Saksamaalt transporditud ja ehk võistlesid “DDR next supermodel” tiitli nimel. Igatahes verd, pisaraid ja kaklusi ma kahjuks ei näinud. Kaks tüdrukut olid eriti lapsed, noorim vast 12aastane, koledate hambaklambrite ja roosade juustega, teine pealtnäha pisut vanem, eriti peenikese, piuksuva multikakangelase häälega. Üks rõngastatud-tätoveeritud sinise juuksesalguga(mis nii hästi sobis ta elektrisinise silmameigiga!) goota ja must tiigritar otse aafrikast(rassismi vältimiseks, eksole!). kokku u 15 tüdrukut. Nende ümber asjatasid sama peenikesed, aga vähemalt oma 30cm lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid kummargil või poolspagaadis seisma. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes ta kostüümide ning nende selgaajamise eest hoolitsema pidi. Kõik üleslöödud, oodati backstages. Ekstravagantse meigi ning kummalise soenguga modellid istusid ja seisid oma lavaleminekut oodates, ebainimlikud karakterid oma pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Meenutades justkui omaette liiki või hõimu. Nad liiguvad karjas, kõik liigile omaselt jube pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused. Geneetilised sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest. Tavainimestega kõrvutades oli seda hõimuerinevust eriti hästi märgata. Algas show. Ma ei saanudki seda lavalt näha, kuna abistasin backstages ja niipea kui minu türduk lavale läks, kohe oli ta ka tagasi ning vaja talle juba uus kostüüm selga ajada. Natuke õnnestus piiluda catwalki lavataguselt ekraanilt, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud. Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, et ma ei suutnudki seda nagu õieti tajuda. Ja siis oligi lõpp, kõik hakkasid plaksutama ja disainer Meihui läks lavale kummarduma ning alles tol hetkel jõudis mulle kohale, mis toimub ja silma tuli heldimuspisar. Hakka selle peale või FTV-d vaatama, kus seda tõenäoliselt kunagi ülekantakse. Et ikka päris suur asi olla London Fashion Weekil ja FTV-s oma loominguga esindatud ja ma sain sellega hakkama! Ehkki rahast pole endiselt juttu olnud, kuid loodame koostöö sujumist ning tellimuste saabumist, eksole! Aga siis oligi juba kõik läbi ja modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Ei mingit śampust ega vastuvõttu. Läksime mu India-tuttava Heliga, kes showd vaatama oli tulnud, sumedas õhtus jalutades kodu poole, vahepeal tähistamiseks kallist Martini Asti śampat ja śokoladikooki ostes. Pidasime pidu Chelsea poshi rajooni elumaja trepil. Lahe.