Party Monsters

Kõigepealt pean avaldama armastust oma hetke lemmikfilmile, mille Amazonist hiljuti kätte sain. Märksõnadeks 80-90ndate NYC-i dress-up glam klubikultuur & club-kids. Kui narkots väja arvata
„It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll! If you have a huntchback, just throw some glitter on hump and go dancing!“

Neljapäeval saabus nädalavahetuseks feministlik arvamusliider Sannu, keda ma kodustasin. Laupäeval, ärganud kell 8, üheksa tundi rahapesus istununult, viskasin kodus kunstripsmed silma ja veidi glitterit oma küürule ning pidusse. Minuni oli jõudnud info mingi polysexual paarti kohta, täpsema selgituseta. Pakkusin, et ilmselt boys will be girls and girls will be boys.

Camdenis oma pool tundi bussi oodates jutustas Sannu mulle oma eesti tuttavatest, millele ma ka paar sõna sekka ütlesin. Bussipeatus oli tühi, ainult paar tsikki veel bussi ootamas. Niisiis veerand tundi klatsi hiljem jäin üht tsikkidest korraks silmitsema ja ta nägu tundus kahtlaselt kuidagi tuttav…Järgmisena ütlesin jutujätkuks Sannule, et minumeelest on vähemalt üks tsikkidest eestlane, mispeale salajased pealtkuulajad naerma purskasid, olles sunnitud oma rahvust tunnistama. Täiesti rabav, kuidas suures 7miljoni elanikuga Londonis on võimalik sedasi eestlaste otsa komistada! Ehkki see ei peaks mind ju enam üldse üllatama, peale Paasi kohtamist tuubis. Ahistav siiski – kui enne võis eesti keelt lollikindlalt oma salakeeleks pidada, teisi avalikult klatsides, siis nüüd siin enam mitte… Pika tumedapäise, korvpalluri välimusega tsiki nägu tundus tuttav, kuid aju ei suutnud veel taustajuttu juurde panna. Nimeks Liina, mind ta ära ei tundnud. Mul on ikka hämmastav nägudemälu, kui keegi tuttav tundub, siis kuidagimoodi ma seda inimest teangi! Paaripäevase mõtlemise järel tuli välja seegi saladus. Miskipärast connecttis aju selle Liina kohe Tiuxi ning ta kunagise Mustamäe hoovirahvaga. Lähemal arupärimisel selguski see nii olevat, lisaks olevat see Liina esinenud kunagi tõsieluseebis „Farm“.

Bussiga Image baari poole peole sõites tuli ühes peatuses peale justkui otse mu lemmikfilmist välja astunud seltskond – näomaalingud, dräägid, värvilised kostüümid –, võttes meie kõrval istet. Olin üsna üllatunud/vaimustunud, sest isegi Londoni ekstravagantsust arvestades, selliseid inimesi iga päev ei näe. Selgus, et nad lähevad samale peole. Üsna varsti astus seltskond bussist maha, liiga vara, kas peaksime neile järgnema? Enne kui otsustada jõudsin, oli Sannu juba väljas ning teda linnapeale ära kaotada ma ei saanud. Vana sõps maha jäetud(kes saatuse irooniana oli just peatus varem oma tuttava samast bussist üles leidnud), uued leitud, läksime kamba kannul baari, mu peast läbi käimas mõte: „It´s starting now…“ Ekspressionistid, kellel polnud ettekäänet vaja.
„My appearance is my self expression. I never wear the same outfit twice in a row.“
Matty kandis leopardimustrilist kostüümi, täispuhumata kumminaine ümber kaela.
„What´s your inspiration?“
„I´m an animal wearing human.“
Saanud kuulda Sannu dominakarjäärist, oli nende sümpaatia võidetud. Pubi ees ajasime juttu, üksteisele babymõõdus kummivesti selga ajades. Imagesse minnes tuli poistel ette võtta kingavahetus – konsad alla! „I usually don´t wear so high heels.“ Ukse taga laiutas pikk ja liikumatu saba, põhimõttel – one out, one in. Aga nii „Fabulous“ inimesed ju ei seisa sabas! „We don´t que!“ Ma mõistan täielikult. 10min hiljem olime sees, kuid ülbus oli nõudnud ka oma ohvrid – pool värvikast seltskonnast oli sissepääsemata koju suundunud.
Polysexual paarti nägi välja pigem nii, et boys were girls and boys were boys on heels and there were some assumably „real“ girls as well. Üritus nimega „Gutterslut“ toimus Images-nimelises geide seksklubis, mis oli täis higiseid poolpaljaid mehi, end üksteise vastu hõõrumas, mõni üksik jalutas rihmadesse riietatult palja noksiga ringi. Dräägid ning kutid kontsadel. Electro kajas kaasakiskuvalt, samal ajal kui mingi drääg poodiumil postitantsu etendas. Nalja nabani. Tundsin end ilmselt nagu mu uus sõps Judit nädala eest esmakordselt gooti diskole sattunult, veeeery weird, but fun! Esmakordselt oli naistevetsus lühem saba, kui meeste omas, seda siis seniks, kuni geipoisid selle väikese asjaolu avastasid. Sõbrunesin oma „filmitegelastega“, lootuses nendega veel kunagi koos pidutseda. Vahepeal sai taaskord kinnitust mu erakordne nägudemälu – rahva seas komistasin otsa tuttava näoga tsikile, kes selguski olema, eeldustele vastavalt, üks bändi Blue Peter Group muusadest, mida ma paari kuu eest Sin´i peol nägema juhtusin. Olles meelitatud oma populaarsusest või mu metsikutest kunstripsmetest, sain kutse nende järgmisele esinemisele.
Energiat voolas ning pidu kestis hommikuni. Kui 6paiku koidikul kodukanti jõudsime, olin juba 22tundi üleval olnud ning ikka veel igasuguse väsimuse märkideta, olles valmis vabalt edasigi pidutsema! Mu 24tundi sünnapidu sai lõpuleviidud, kuid mis sellest nüüd enam, ma olen ju jälle 21! Õhus oli tunda kevadet ja seda mõnusat varahommikust hõngu, kui tänavad on tühjad ja õunapuud õitsevad…:)

24 (part nr.2)

Sünka päev oli täitsa superluks, päike peksis maast üles soovitust palju varem. Kõige lahedama asjana leidsin välisukse tagant sünnapaki Mercalt, mis pani mind rõõmust sõnasõnalt hüppama ning kingitusega oli ta ka ülimalt täppi pannud, nagu ka kõik muud mulle hiljem üleantud kingikesed. Hakkisin kartulisalatit ning tśillisin mõnusas päikeselaigus oma akna all, kuni hakkasid saabuma külalised. Vahetustes. Kõigepealt tuli üks ports rahvast, kes hiljem lahkus järgneva tööpäevale mõeldes, ning siis teine ports sõpru. Miskipärast tükk inimesi ei jõudnudki teadmata põhjustel kohale, kuid seeeest jõudsid mõned meeldivad kutsumata külalised ja majakaaslasedki ühinesid töölt saabudes. Nii et mõnus. Mu peograafikust on praeguseks täidetud 16tundi, 8tundi saan veel mingipäev oma sünkat tähistada.

Mulle täitsa meeldis 24 saada, kuid järgmisel päeval, eriti peale oma uue, postiga vastsaabunud lemmikfilmi vaatamist, tundsin end liiga vanana. Just numbriliselt poolelt. Sest välimuselt, energiavarult ning suhtumiselt annaksin küll vabalt 21aastase mõõdu välja. Ja nii otsustasingi – ma võisin eile küll saada 24, kuid tänasest olen (jälle) 21aastane. You create your own reality. Või kui ka mitte, siis minumeelest on pärismaailm igatahes nii igav ja üksluine, et eelistan elada oma roosa mulli sees.

24 (Esimene part)

Mu suurejoonelised sünnaplaanid said kannatada, kui kõik mu vähestest sõpradest erinevatel põhjustel mind esimesel õhtul alt vedasid. Kellel valutas hammas, kellel oli palgapäev alles tulekul…igatahes tekitas see minus totaalset nördimust ning viha ja trotsi, et ega ma selle pärast veel küll koju istuma ei jää! Kuna reedel plaanitud pidu toimub ainult kord kuus ning ma pole sinna juba ammu jõudnud, tahtsin väga minna. Mis siis muud kui uued sõbrad otsida! Judit CS-st oli õnneks vägagi huvitatud minuga kaasa tulema. Inferno @ Electric Ballroom, Camdenis oli täpselt sama hea, nagu mäletasin. Isegi eelmiselgi korral kõlanud lemmiklauluga! Tuju lakke ning jalad täiesti valusaks tantsitud. Koomilisemaid seiku oli siis, kui kõlama hakkas mingi versioon „Rasputinist“ ja mu kõrval jämminud gooti tüüp mind keset platsi, koos veel paariga kasatsokki tantsima rebis. Nalja nabani. Mõned gootid seisid nurgas ehmunud nägudega vaadates – ´mida kurat nemad küll teevad?!´.

Järgmisel hommikul, peale 4tunnist und, lõin äratuskella kinni kell 7.50 ja tukkusin edasi. Teist korda tegin silmad lahti 8.20 ja 15min pärast astusin koduuksest välja. See oli küll mu elu kiireim hommikune väljaminek! Aga tööle ei saanud hiljaks jääda, eriti kuna ma olin kogemata eelmisel õhtul seifi võtme omale taskusse unustanud.
Korra jätan fotoka maha ja kindlasti toimub just siis midagi pildistamisväärset – Brixton on fire! Naabertänav põles, ootasime Earliga juba evakueerimist. 9,5tundi rahapesu, kus vahepeal üks tüüp juba kukkus mind otseselt ähvardama. Peale tööd kallasin omale igasugust energiatoitu sisse – Red Bulli, apelsinimahla, puuviljasmuutit, kokakoolat, śokolaadi – ja olin taas reibas ja energiat täis uueks peoks!

Stay Beautiful @ Purple Turtle. 80s, electro, disco, trash, dress up, blingbling glamglam. LN-ga hullud soengud pähe, kunstripsmed silma, käerauad vööle ja minek. Kohalejõudes sattusin totaalsesse vaimustusse – see klubi on täpselt nagu kadunud Võit Tallinnas, pisike rahvast tulvil urgas! Ning lavale tulnud bändki oli justkui Polümerist EKA või Non Grata alternatiivikas. Heloise & the Savoir Faire. Trashy glam superkhuulide taustatantsijatega.

Tundsin end kui Eestis viibivat ja muss oli nii hea, grooving me away… Seekord olid isegi mõned sõbrad peoga liitunud, kellega koos sai taaskord jalad alt ära tantsiskletud. Blondie “Atomicu” ajal käis laval kastekannuga tüdruk ringi ning kallas kesvamärjukest soovijatele suhu. Ekraanilt tuli samal ajal film “Party monster“, piisavalt intrigeeriv, et seda nüüd netisügavikest üles otsida. Simply Fabulous! Elu poshimas kebabis lauateenindusega einestamise järel laekusin koju, taaskord 4 paiku.

Pühapäeval ärkasin kell 14.30 tundes end suht laibakana, eriti jalgadest. Mõtlesin õudusega õhtusele pubitööle, kuid olles omale erinevat energiatoitu sisse vuhanud, muutus see isegi teostavaks. Orksis märkasin ühe tuttava Londoni eestlase piltide seas paari uut lumesajust, kirjaga 6.Aprill 2008. Esimese asjana mõtlesin muidugi, et ta on Eestis hetkel, nii et uurisin imestunult kodustelt, kas teil jälle tuiskab. Selgus et mitte, ju siis on tegu mingi aprillinaljaga… Alles järgmisel päeval sain teada, et tegelikult oli lund sadanud hoopis Londonis!

Ootan põnevusega juba oma 24ndat ja Elu ja mida kõike see endaga kaasa toob!