Elu nagu võitlusväljal

Kõiki neid uudiseid lugedes, krediidikrõpsu ajupesust, inimeste kingasaamisest ja riikide pankrottiminekust, samal ajal täiesti igapäevast elu elades, tekib küll tunne, justkui enese teadmata viibiks mõnel sõjatandril. Nagu parasjagu oleks kusagil käimas teine(või kolmas, neljas) maailmasõda(või majanduskriis) ja toimuks ull action, aga ise viibid mõnes täiesti tavalises paralleelmaailmas. Õnneks veel, eksole! Aga meedia ongi üledramatiseeritud ning sel pole reaalsusega alati palju pistmist. Nagu näiteks Aljośa-rahutuste ajal, mil elu läks samuti täiesti tavapärast rada mööda ja turistid kartsid päise päeva ajal Vanalinnas liikuda. Nojah, eks sõdade ajal läheb tavaliste ja veidi tavatutegi inimeste elu ikka edasi.

Ja õhus on kevadet tunda!

Loogikat otsida ei tasu, seda pole.

Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Lühidalt

Mu elu võtab eriti hoogsaid, kummalisi ja kreisisid pöördeid, peadpööritava kiirusega. Nagu seiklusfilm läbi kogu augustikuu, so far. Kirjutada oleks väga paljustki, aga aega pole. Täna sõitsin kiirabiautoga, küll õnneks kaassõitjana. Nüüd magama.

Elan, sest muud ei oska teha

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski seda, et midagi ei toimu. Asjaolud võtavad aina kummalisemaid pöördeid, nii et mul tekib lausa hirm oma alateadvuse ees. Unes kirjutatud filosoofilised traktaadid, mille sisu üritan hämmeldusega järgmisel päeval lahti kodeerida. Ja aega on pidevalt nii vähe, nii vähe!!

Londoni klubiskeene on tegelikult sama pisikene kui Eestiski, klubides liiguvad samad näod, väljaskäivad inimesed on samad. Kõik käivad suhteliselt sama peotrajektoori mööda ning teavad nägupidi üksteist. Kui igav, kui ahistav! Kui tõenäoline on uuesti mõne inimese otsa koperdada!

Magic Theatre

Maskiball. Sättisime LNe pool end valmis – tema nägi välja nummi nagu lilleke, minu meik meenutas pigem sõjamaalingut.:P Parukaga koos olin ma suht äratundmatu. Glitterdatud ananassisabad peos kõndisime külastajaid hämmastades läbi pubi, mille kohal LN elab.

Ballihoone uksel ootasid kaunites kleitides trännid. Maagiline teater, sisenemine maksab mõistuse. No minu mõistus seekord kaubaks ei läinud, kuid eks see üks maagiliselt hullumeelne koht oli ning „sissepääsutasu“ oli nii mõnigi pidanud maksma…
Ballihoone oli tõeline, uhke ja suurejooneline. Saalis võtsid meid vastu dźassmuusika ja paljupalju graatsilistes kleitides naisi, kes olid naised ning mehi, kes olid naised. Kõik olid nii ilusad ja meie olime nii ilusad! Kallima pileti tõttu oli balli külastajaskond pigem soliidsemas eas ning reeglina oma kostüümide osas vaeva näinud. Päris naisi ei olnudki kuigi palju, me olime justkui eelisseisuses, nii et kõik mehed olid meie päralt. Ainuke asi muidugi, et päris mehi, kes olid ka välimuselt mehed, ei olnudki eriti. Samas, kõik naiseks riietatud mehed ei olnudki geid, nii et kuidas oleks seelikuga peika(miytte tingimata śotlane), ja paruka ja meigiga. Nagu näiteks Jenny a ca Robert ja Jodie a ca Gus – 50aastased vanamehed. Jenny on telefoniinsener, Jodie rallisõitja. Igapäevaselt nad küll selliseid riideid ei kanna. Nad mõlemad on naisega abielus, Jenny juba 30aastat, ning tavaliselt tulevad nende abikaasad ballile kaasa – „girls“ night out. Jennyl on 3 last vanuses 20-25a, kes ei tea oma isa salahobist midagi, „Nad ei mõistaks,“ kardab ta. Jenny a ca Robert on naiseriietest huvitunud lapsest saati, tulles 18aastat tagasi „kapist välja“ oma abikaasa jaoks(tõenäoliselt naise ootamatult kojusaabudes mõnda tema kleiti kandes). „I really like very girly girls. Oh hell, I wanna be one!“

Pikk ameeriklane Tony(universaalne nimi transgender dresserile, kas pole!) soovitas mulle end järgmiseks korraks visiitkaartidega varustada, mida peol jagada – kliente leiaks kindlasti! Jalanumbrile 50 tehakse suurenumbrilisi naisekingi ikkagi ainult ülikõrgete tikkkontsadega, nagu nii suure jalanumbriga inimene poleks juba selletagi väga pikk. Tema 2m10cm kõrval tundsin end pisikese tüdrukuna. Ehkki tõenäoliselt seisneb fetish ka naisekinga vormis endas ning valus, mida kontsadel turnimine põhjustab…

LN leidis ühe seelikus sõbra ja mina liitusin tantsupõrandal Royga – väga hea tantsija, 38a Kariibimere päritolu ansamblimuusikuga. Vanasti olevat temagi kleiti kandnud, piirdudes nüüd vaid ülishiki dändikostüümi ja tuttava tehtud üle põlve kõrgekontsaliste ratsasaabastega. Ta jutustas mulle fetishpidude maailmast – oi kui põnev!

Nagu tavaliselt ballidel(vt. ka tuhkatriinu lugu) lõppes pidu liiga kiiresti otsa(eriti enda üleslöömise tõttu hilise kohalesaabumise pärast). Tuled pandi põlema ning ühtäkki oli kogu maagia läind ja kõik olid nii koledad! Lasime sealt võimalikult kiiresti jalga. Ehkki alguses oli mu afteka küsimise peale eitavalt hämatud, saime koduteel kutse, kuid siis oli juba hilja ning väsimus suur. Järgmise korrani siis. Jalutuskäik läbi laupäevaöise Oxford striidi, purjus inimeste vahelt oma kostüümides, kujunes üsna tähelepanupakkuvaks rännakuks. Ei tasunud pead pööratagi, kui kusagil vilistati või karjuti – järelikult meile.

Try to figure me out

On üsna naljakas, kui keegi üritab mind esmamulje põhjal nö paika panna. Nagu näiteks üks uus rahapesu töökaaslane, kes oli näinud mind paar korda tavariietes ja korra, kui olin just Stonehenge ööreivilt otse,suure seljakoti, sõjaväepükste ja Alpidega saabunud. Oma väikeses peakeses oli ta endale minust juba mingi pildi kokku pannud ning oli äkki äärmiselt üllatunud kuuldes mind seelikutest rääkivat.“Kas sa siis vahest kleiti ka kannad?“. Tõestusmaterjaliks näidatud ´Minnihiire´ foto, mis mul fotokas hiljutisest peost juhuslikult alles oli, ajas ta suu üllatusest ammuli. „Oled see pildil ikka Sina?“ Ei, kõigest mu kuri kaksik.

Täiesti hämmastavalt hylarious on aga saada mingi inimese poolt, kellega olen ainult kunagi ammu korra kohtunud, kuid kes sellegipoolest mu orksisõpside nimekirja kuulub, hävitavalt paika pandud. Piffi poolt, kes teeb mingite piltide põhjal oma otsuseid. „Kas sa arvad et sa oled gooti.“ Päris naljakas, mida keegi arvab, mida ma arvan, mida ma üldsegi ei arva.  „Stop being you!“ Päris otsene käsk inimeselt, kes mind üldse ei tunne, eriti arvestades, et mina olen endaga täitsa õnnelik. Ja samas, mis mõttega peaksin hakkama kellelegi võõrale seletama oma teatraalsete motiivide sügavaid tagamaid, reaalsuse tüütut igavust ja üliironiseerimise põhimõtet. Ju siis suudan lausa visuaalselt kellelegi närvidele käia! Kui intrigeeriv! Ma arvan, et lähen ja panen nüüd omale nööri kaela.

Ja kui tahan, istun reede õhtul teki all, raamatut süües ja mandakaid lugedes, samal ajal kui väljas taas kõva juulikuu hooajavihma kallab.

Segikammind kommitripp Brightonisse

Pidasime Luviisaga plaani Brightonisse daytripile sõita. Mina ostsin pilkud neti kaudu juba paar päeva enne ära ning alles 10min enne bussile istumist avastasin, et tegelikult olin kogemata pilkud Bristolisse ostnud! No sellist soodat pole minuga varem juhtunud! Aga eks nad kõlavad sarnaselt – Brighton, Bristol, Brixton, Britain… pole siis ime. Luviisa rääkis, et Bristol olevat üks hirmus tornmajadega gängstalinn, mina polnud sellest mitte midagi kuulnud ning mul polnud aimugi, kus see asudagi võiks. Alguses oli küll muidugi kerge downer, neid odavamaid daytripi pileteid ju nii kergesti ümber ka ei vahetata, aga õnneks tuli infoleti töötaja Mike meile appi, ´stupid foreigners´ nagu me oleme, ning saatis piletisabasse ümber vahetama. 20min hiljem piletikassani jõudnult, eriti bitchiv bürokraatlik töötaja keeldus meid aitamast, mis sest et olime sabasse astunud 5min enne 8t ja polnud meie süü, et kassiirid nii aeglaselt end liigutasid. Nukralt valmistusime lahkuma, kui meile sööstis appi taas abivalmis Mike, kes rääkis veidi telefoniga ning suunas meid tagasi piletisappa. Algul lasti meil akna ees oodata u 10min, väites serveri maasolekut vms, käies aegajalt vargsi piilumas, kas need jonnakad tolgused(st meie) ikka veel seal akna ees passivad. Aga Ida-Euroopalik visadus viis lõpuks sihile, või said nad ise lihtsalt aru, et ega me sealt uute piletiteta ära ei lähe, ning paar tundi hiljem astusimegi uute pilkudega Brightoni bussile. Tänkjuu Mikey, we love youuuu! Olime justkui tänutäheks ostetud M&Msi kommipakile joonistatud Tiku ja Taku(mina siis see suurem kollane ja pähkliga), kes pidid oma IQ suurendamiseks ajukomme sööma, ja muidu täielikud tuutud poleks, kõht kõveras naermisest.
Kohe kui Brightonisse jõudsime, hakkas vihma kallama, aga õnneks jäi päeva jooksul vahepeal järele ka. Käisime Royal Palace´t kaemas, muuseumis Maailma põlisrahvaste vitriinide ääres oli meil küll miskipärast jube lõbus, nagu mingi laksu all oleks olnud, kaaskülastajad vaatasid ilmselt põlgusega(aga ma ei pannud seda isegi tähele). „Näe, hüljes!“ hõiskasin ma ühe hiigelsuure hülgetäpilise halli nahaga ületõmmatud kilbi juures. „Hmm, aga kuidas sattus hüljes Aafrikasse…?“ tegu oli nimelt Lõuna-Aafrikast pärit eksponaadiga. Njaaa, kummaline…
Luviisa igatses hirmsasti mere äärde ning hõiskas sinna sattudes nii, et järgmisel päeval haigeks jäi. Mulle, peab tunnistama, meeldivad rohkem hoopis jõega linnad, see hull meretuul pole ikka my cup of tea. Ja tuult oli seal ikka hullusti! Selliseid laineid pole ma rannalt varem vist näinudki, vaikse Läänemerega küll võrrelda ei anna! Nii et ma mõtlesin vahepeal lausa, et ehk on tegu ookeaniga(tol päeval polnud geograafia igatahes minu tugevam pool) ja igaks juhuks pistsin varbad vette ka, et saaks ikka öelda, et olen varbaidpidi ookeanis käind. Hiljem muidugi selgus, et varbad said pistetud kõigest La Mance väina. Mingid tüdrukud üritasid olla nutikad ja läksid kummikutega laintesse, nutikad siis seniks, kuni peagi kastsid suured lained nad üleni märjaks.
Naerda sai selle päeva jooksul ikka päris palju. Lahe tuutu-tripp ja hea on vahepeal sellest ´haisvast hallist´ Londonist eemale saada. Back again, ´London Calling´ kõrvus kumisemas. Ma ikka armastan, ja mõnikord vihkan, seda linna – täiesti eluterve suhe, eksole!

Tütarlapsest sirgub naine

Oma suureks üllatuseks avastasin hiljuti, et mu keha hakkab kuju muutma, ja mitte just otseselt halvemuse poole. Kõigepealt, kui avastasin säärtelt mingid kummalised enneolematud pumpsud, mõtlesin et ju see mingi haigus ole… Hiljem selgus tegu olevat säärelihastega. Ja käte pealt tulevad piiluvad ka musklid läbi. Nagu kes oleks seda võinud kunagi arvata. Põlise spordivihkajana olen oma lihased saanud pubist(küll püstijalu töötades, mitte õltsi libistades).

Ja muidu üldiselt, nagu mul oli puhkuse alguses tunne, et nüüd hakkab jälle kõik hästi minema, niisamuti tunnen ka nüüd. Olen oma poolekohaliste töödega hinges vaherahu sõlminud, tsillin ringi ja olen oma eluga rahul.

Tõenäosusteooria

Kui suur on tõenäosus kohata 10milj. elanikuga linna tuubis kedagi oma väikesest eesti tutvusringkonnast? Ma olen selle peale mõelnud observeerides ühte kaasreisijate juhuslikku kohtumist rongil, ning arvestanud tõenäosusvõimaluse suht võimatu olevat. Kuid, kus jääb hätta matemaatika, tuleb appi elu absurdne keerdkäigulisus. Eile jooksin tuubis kokku Paasiga, keda pole näinud oma siiatuleku esimesest nädalast saati, kusjuures ta ei ela selles piirkonnas ning tuubiga sõidab üliharva. Aga kui ei suudeta ise kohtumist kokku leppida, on võimalik tuubis juhuslikult kokku joosta. Ma olin 5min lausa shokis ootamatust trefunksist.

Seetõttu ei üllatanud mind niivõrd ka tänane kohtumine. Tasus mul vaid mõneks ajaks rahapesu töölt ära käia, kui tagasijõudes leidsin kaastöötaja mingi tsekki cashiva tüübiga jändamas – kes lähemal uurimisel selgus eestlane olevat! Piilusin üle Janeti õla tsekipabereid, kus seisis Hr.Kirss ning Lääne-Virumaa. „Kas sa oled eestlane?“ Irooniline, kas pole – kui 99% klientidest on mustad, siis see ainus uksest sisse astuv valge on eestlane! No tglt need eestlased pididki suures osas Lõunas elama…Neegrid ja eestlased – hea kooslus, taaskord orksi dispuudile vihjates.

Mis on pistmist tõenäosusteooriaga kohates kedagi kusagil võimatutel asjaoludel? Või palju suurema tõenäosusega kohtades konstantselt mitte kohates, kuni teatud hetkeni kusagil absurdses hoopis vähemvõimalikus kohas.

Kainur

Mõningatest blogi aadressi muutmise asjaoludest inspireerituna ma enam ei joo, vahelduseks mõnda aega. Nädal juba. Ja olen hämmastusega avastanud kui imetlusväärne on olla pidudel kaine! Tõepoolest, poleks kunagi arvanudki. Lõbus ja tore ning võimalik enda lollikstegemise üle enamvähem kontrolli hoida…ainult et mõnikord ei piisa sellestki… Käisin oma CS sõbrantsi Alice sünnal, ta kodus linna teises otsas. Istumine sõprade ja toiduga. Midagi hoopis muud vahelduseks klubitamisele. Ontlik kodune oleng avaras valgustatud ruumis. Ja ehkki ma valasin omale ainult mahla, tekkis miskipärast vahepeal ikka veider kergelt svipsune tunne. Ma olin kogu aeg mingitest tüüpidest ümbritsetud. Jutuajamised erinevate inimestega, peatselt Madriidi koliva briti, portugaallase, honkkongiga, viski-õlle Liamiga, kes väitis selle ´kokteili´ vana iiri traditsiooni olevat… Brasilkud võitsid mu südame oma laheduse ja hullude naljadega. Philippe rääkis väljamõeldud lugusid oma lapsepõlvest, nöökidest kedagi mitmeks tunniks Disneylandis vetsu lukustada ja kuidas brasilkud ALATI hilinevad, mitte 15min, vaid pigem poolteist tundi – rahvuse viga. Hiljuti olid nad käinud nädalavahetusel Tallinnas joomas ning rääkisid mulle mingist hullust selle käigus tehtud oma äparduste filmist. „That´s why i never wear heels – you never know when you need to run!“ Brasilku kutid pidasid seda Alice väidet hüsteeriliselt naljakaks, kuid ma pean selles osas temaga nõustuma – mullegi tuleb selline mõte iga kord kõrgetel kontsadel kõndides. Et enamik külalistest olid erinevail põhjustel taimetoitlased, võlus Alice sünnipäevakoogi ajaks välja seakujulise tordi. „That´s the only pig we can eat tonight“.
Öise bussiga 3paiku läbi linna sõites, tundus ummik eileöisest veel hullemgi olevat. Hale oli vaadata purjus kakerdavaid inimesi, ise jummala kaine olles. Koduteel sain äärepealt rebasega pihta, kui see kassijahil mulle peaaegu otsa jooksis.

Keegi on mind 40naelaga tühjaks teinud, või olen ma ise need kusagile pillanud. Paari päeva eest olin need automaadist võtnud, et korteri veearvet maksta, kuid tänaseks neid enam rahakotis polnud! K6ige kummalisem on see, et ma pole joonud, nii et ei saanud seda raha kuidagi purjuspäi ära kaotada. Shopanud ka pole. Võib-olla pillasin selle kuidagi kaarte väljavõttes kusagile maha, või on tõesti kellegi räpased näpukesed mu rahakotis sorimas käinud? Oh well, raha läheb, raha tuleb – taaskord jään ootama tulekut. Võib-olla leidis keegi selle summa maast ning sai väga õnnelikuks. Olen ju minagi hiljuti 10naela tänavalt leidnud ning sarnaseid rahaleidmise lugusid kuulsin mõnegi tuttava käest. Võib-olla on London selline linn, kus inimesed massiliselt raha kaotavad(ja leiavad). Võtkem seda kui suurt ja mõttetut kulutust.