Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.
Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! 
Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.
Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. 
Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. 
Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! 
Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.
Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.
„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.
Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.
Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!
Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.
