prii huumor

lihtsalt geniaalne

Segikammind kommitripp Brightonisse

Pidasime Luviisaga plaani Brightonisse daytripile sõita. Mina ostsin pilkud neti kaudu juba paar päeva enne ära ning alles 10min enne bussile istumist avastasin, et tegelikult olin kogemata pilkud Bristolisse ostnud! No sellist soodat pole minuga varem juhtunud! Aga eks nad kõlavad sarnaselt – Brighton, Bristol, Brixton, Britain… pole siis ime. Luviisa rääkis, et Bristol olevat üks hirmus tornmajadega gängstalinn, mina polnud sellest mitte midagi kuulnud ning mul polnud aimugi, kus see asudagi võiks. Alguses oli küll muidugi kerge downer, neid odavamaid daytripi pileteid ju nii kergesti ümber ka ei vahetata, aga õnneks tuli infoleti töötaja Mike meile appi, ´stupid foreigners´ nagu me oleme, ning saatis piletisabasse ümber vahetama. 20min hiljem piletikassani jõudnult, eriti bitchiv bürokraatlik töötaja keeldus meid aitamast, mis sest et olime sabasse astunud 5min enne 8t ja polnud meie süü, et kassiirid nii aeglaselt end liigutasid. Nukralt valmistusime lahkuma, kui meile sööstis appi taas abivalmis Mike, kes rääkis veidi telefoniga ning suunas meid tagasi piletisappa. Algul lasti meil akna ees oodata u 10min, väites serveri maasolekut vms, käies aegajalt vargsi piilumas, kas need jonnakad tolgused(st meie) ikka veel seal akna ees passivad. Aga Ida-Euroopalik visadus viis lõpuks sihile, või said nad ise lihtsalt aru, et ega me sealt uute piletiteta ära ei lähe, ning paar tundi hiljem astusimegi uute pilkudega Brightoni bussile. Tänkjuu Mikey, we love youuuu! Olime justkui tänutäheks ostetud M&Msi kommipakile joonistatud Tiku ja Taku(mina siis see suurem kollane ja pähkliga), kes pidid oma IQ suurendamiseks ajukomme sööma, ja muidu täielikud tuutud poleks, kõht kõveras naermisest.
Kohe kui Brightonisse jõudsime, hakkas vihma kallama, aga õnneks jäi päeva jooksul vahepeal järele ka. Käisime Royal Palace´t kaemas, muuseumis Maailma põlisrahvaste vitriinide ääres oli meil küll miskipärast jube lõbus, nagu mingi laksu all oleks olnud, kaaskülastajad vaatasid ilmselt põlgusega(aga ma ei pannud seda isegi tähele). „Näe, hüljes!“ hõiskasin ma ühe hiigelsuure hülgetäpilise halli nahaga ületõmmatud kilbi juures. „Hmm, aga kuidas sattus hüljes Aafrikasse…?“ tegu oli nimelt Lõuna-Aafrikast pärit eksponaadiga. Njaaa, kummaline…
Luviisa igatses hirmsasti mere äärde ning hõiskas sinna sattudes nii, et järgmisel päeval haigeks jäi. Mulle, peab tunnistama, meeldivad rohkem hoopis jõega linnad, see hull meretuul pole ikka my cup of tea. Ja tuult oli seal ikka hullusti! Selliseid laineid pole ma rannalt varem vist näinudki, vaikse Läänemerega küll võrrelda ei anna! Nii et ma mõtlesin vahepeal lausa, et ehk on tegu ookeaniga(tol päeval polnud geograafia igatahes minu tugevam pool) ja igaks juhuks pistsin varbad vette ka, et saaks ikka öelda, et olen varbaidpidi ookeanis käind. Hiljem muidugi selgus, et varbad said pistetud kõigest La Mance väina. Mingid tüdrukud üritasid olla nutikad ja läksid kummikutega laintesse, nutikad siis seniks, kuni peagi kastsid suured lained nad üleni märjaks.
Naerda sai selle päeva jooksul ikka päris palju. Lahe tuutu-tripp ja hea on vahepeal sellest ´haisvast hallist´ Londonist eemale saada. Back again, ´London Calling´ kõrvus kumisemas. Ma ikka armastan, ja mõnikord vihkan, seda linna – täiesti eluterve suhe, eksole!