A Bit Dissapointed in London

LN-i sünna, plaanitud pidama BBB-s, kus ma viimati oma teibifiaskol käisin. Seekord oli sealne pidu sama kohutav! Täiesti tavalise välimusega igavad inimesed, kehv muusika ja ülehinnatud joogid(topelt JD&coke=£15) – tüüpiline Membership-klubide värk, rikkad igavad põngerjad oma raha laristamas(ehkki interjöör on tõepoolest kaunis). Nägime ainult nelja dräägi, kes ennastimetlevalt kaamera ees vantsisid ja lahkusime 15min jooksul. Kuna LN sai 21, oli vaja ta kindlasti kasiinosse viia. Uurisin, kus asub Shoreditchi lähim kasiino ja selgus, et selles linna kuumimate alternatiivpidudega piirkonnas ei leidugi ühtegi kasiinot! Lähim asuvat alles poole tunni bussisõidu kaugusel Oxford Striidi ääres. Pole siin midagi nagu Tallinnas, kus kasiinosid leidub iga nurga peal! Plaanis oli veel üks pidu, kuid kuna kell oli alles 11 ja sinna polnud mõtet enne 1te suunduda, tegime shishat Brick Lanel ja läksime siis uurima, mis Machbethis parasjagu toimub. Macbeth oli nummi nagu tavaliselt, miski selle koha juures kohe on sellist mõnusat, kuidagi kodust ja lahedat. Aga üritus või misiganes seal toimus, polnud siiski teab kui vapustav ja inimesed paistsid minusugusele kainurile(kes ma hetkel jälle olen) eriti purjus ja sassis. Peale seda oli kell juba nii palju, et plaanitud peole me enam ei jõudnudki, selle asemel läksime hoopis Tottenham Court Roadi, Gala kasiinosse. Uksel selgus, et Britannias on legaalne kasiinovanus aga hoopis 18, nii et olime kolm aastat hiljaks jäänud! Sissepääsemiseks pidime end klientideks registreerima ning saime LN-e ja Gordiga igaüks £10 mänguraha. Kasiino oli nagu ikka, täis mänguautomaate ja ruletil mängivaid pakistaanlasi. Me panustasime ka ruletile, ühe roundi jooksul mina punasele, Gordi mustale. Mina kaotasin, tema duubeldas, hiljem duubeldas LN ka oma £10. Ma olin veidi kurb mänguõnne puudumise üle, kuid kui mindi võidetud raha kassast kätte saama, selgus, et nad oleksid pidanud nood źetoonid laualt üles korjama, mitte neid sinna vedelema jätma, mistõttu need said järgmises voorus mahamängitud.

Lonkisin läbi paksult purjus inimesi täis linna kell 2.30 laupäeva öösel kodu poole. Kuidagi nostalgiliselt sümpaatne. Aga midagi on nende pidude juures juba kadunud, pole enam sama vibe, mis suvel. Tundub, et mul on lihtsalt disaster-pidude kuu, mis ei kutsu enam niiväga väljagi minema, tavapäraseks saanud läbikukkumist kartes. Midagi on Londoni linna juures ka kadunud, ja ma ei saa päris hästi pihta mis täpselt. Meie perfektselt tervislikus armastamise/vihkamise suhtes selle linnaga on käsil pigem see viimane faas, olen juba paljut näinud, rutiin ja sellest tüdimuski tekkinud ning sellest linnast kopp ees. Kahe nädala pärast saabub mu siiatuleku aastapäev ja ma tahan juba edasi liikuda! Kuid tundub, et ma pean siin vist vähemalt pool aastat veel passima…:S

Haysi Fantayzee!

Käisime jälle Shoreditchi BBB-s mingi uue üritustesarja avapeol, nagu ma aru sain. Kirjelduses polnud pileti kohta mainitud muud, kui et sissepääsu tagab eriti kreisi kostüüm. Otsustasin teoks teha oma ammuse plaani end sisse teipida. Väga hea viis rasvapekkide vähendamiseks kusjuures! Ainuke ebamugavus selle kostüümi puhul on küll see, et vetsuskäimine on välistatud – kui, siis peab end kääridega enne lahti lõikama ja pärast jälle lahtised osad kokku teipima. Nii et iseenesestmõistetavalt ma ei joonud mitte midagi sel õhtul. Niisiis, mina sõna otseses mõttes sisseteibitult, ega mul eriti palju riideid seljas polnud, peal veel erkroosad pitsbokserid ja sukapüksid peas, a la pangaröövli mask. Ja Sirtz – veidi rohkem riides ning veidi rohkem sillerdav. Mõnikord sedasi erinevaid kostüüme ja rolle katsetades tundub mulle, et tulemus on eriline disaster, aga no mis siis ikka.

Muidugi juba enne väljumist sai üks me majakaaslastest krambid ja teine naerukrambid. Teel peole imestasime igavalt riietatud inimeste üle… Kohalejõudes selgus, et igavad inimesed olid sellegi koha vallutanud – me olime ainsad kostümeeritud tegelased! Nagu wattafaaaak! (Hiljem peopilte vaadates selgus, et paar tükki oli veel, kuid meie küll ei näinud kedagi, peale ühe suure sinise parukaga tranny.) Ei julgenud esimese hooga oma vaevalt tagumikku katva pintsaku hõlmugi paotada. Aga õnneks olid mul peas sukkpüksid, nii et keegi niikuinii ei oleks saanud mind ära tunda(kaasaarvatud LN) ja pikapeale kogusin niipalju julgust, et oma teibikostüümigi veidi flashida. Kuid üritus ise oli täielik disaster – jube muusika, a la Aqua „Barbie Girl“ ´97, rahvas üliigav ja pidu sakkis täiega. Ainsa wannabe meelelahutusena mingi õbluke, endast jubeheal arvamusel olev wannabe-staar geikutt restoka laual tantsimas. Kohutav! Lahkusime juba 15min pärast. Ma olin rohkem fääääbjulous kui Dan Lismore ja SEE juba ütleb midagi! Kokkuvõttes olin sügavalt pettunud nii selles peos, kui kogu Londoni klubiskeenes – Kas sellist Londonit me siis tahtsimegi? Täis mingeid täiesti tavalistes riietes täiesti tavalisi inimesi. Algul plaanisime kusagile mujale peole edasi minna, kuid selle asemel mängisime Luke-ga bussis pangaröövlimaskiga teipimismängu ja suundusime Sirtzuga läbi Soho jalutades(tglt me lihtsalt ei leidnud tsirkust ülesse ) kodupoole.
Üldse tundub mulle üha enam, et London ja selle klubielu hakkab end minu jaoks vaikselt ammendama. Vähemalt praeguseks. Kõike on juba nähtud, või peaaegu. Aga lahkuda ka siit praegu ei saa, kindatellimused tulekul ja sellegipoolest, tee viiks ainult edasi. Jääb üle loota, ehk läheb pikapeale paremaks…

Ma hakkan nüüd vist normaalseks.

Continuous disaster

Lainemadalik jätkub aina samas hallis toonis. Ehkki kurk enam mõnda aega ei valuta, tulevad aina uued hädad kaela… Vahepealne ull majakammaiaa ajas juhtme täiega kokku, mingid majakaaslastevahelised siseintriigid ja korruptsioonid ja nendepoolne minu kummagi neist vastu ässitamine… Vahepeal muutus lausa katus pea kohal eriti kahtlaselt kergeks. Kuid nagu Chantal ütles – Birmas surevad inimesed, nii et pole hullu midagi. Igatahes Anna kolis minema ja jättis mulle oma saasta täis toa. Ehkki ma üldiselt pean end suht liberaalseks, aga jubedalt närvi ajab inimeste räpakus ja see, kui inimesed ei suuda asju ´korralikult´ teha. Näiteks igaüks teab ju, et olulisi pangaväljavõtteid jms tuleks alles hoida 7a. No see veits liialdus küll,aga ikkagi, eriti kui sellest ei sõltu mitte ainult sinu elu, vaid ka mõnede teiste inimeste oma. Eks teistel inimestel ole ka emotsioonid ja frustratsioonid, kuid ma leian, et ametlike ja rahaliste asjadega tegelemisel oleks vaja ikka tähelepanelik ja korrektne olla. Igatahes Anna on nüüd läinud, nagu ma aru saan, tuba on nüüd minu, ehkki suhelda ta minuga täna ega eile eriti ei tahtnud ja deposiidi pean vist kunagi hiljem ka temale või otse agentuurile või wattafaaaak üle kandma. No üldse ei saa aru. Ta ütles, et hommikul kandis oktoobrikuu eest uuesti raha agentuurile, välja arvatud see summa, mis ma pean deposiidi eest juurde kandma. Mingit elektroonilist tõestust tal selle kohta muidugi polnud. No kuidas saab nii hooletu ja hoolimatu olla, teised tahaksid ju ka näha ja tõestust saada, et ta ikka kandis selle raha üle! Grrrrrr Jõudsin koju, vaatasin oma uut suurt tühja tuba ja nutsin ühe peatäie. Vähemalt mõttes. Õues vihma ka sajab, juba suht konstantselt. Hüvastijätt mingi elukohaga on ikka nii raske, eriti kui sa oled sinna sisse juba kasvanud mingis mõttes. Nagu Praha ühikast ja Pesast lahkuda oli… Mis sest et mul tuba uuest poole pisem, ometigi ta mulle nii hubaseks ja armsaks saanud! Ei kujutagi hästi ette, nüüd peab kolima hakkama, üle koridori.

Just pidasin maha pika vestluse Chantaliga, kes on ikka suht veendunud, et Anna varastas selle oktoobrikuu üüri lihtsalt ära ja nüüd lasi jalga. Et ta olevat üldse kõik need lubadused kokku valetanud, lootuses puhtalt minema pääseda. Ühesõnaga ei kõla just kuigi hästi, kuid seni kuni agentuur ei helista ega taha meid välja visata, eks ole vist kõik ok…igatahes oleks muidugi nutikas omale uut kodu otsima hakata. Imelik/naljakas on asja juures veel see, et Anna ei tahtnudki mu deposiiti saada, lubas paari päeva pärast saata arve, kuhu see üle kanda otse agentuurile. No okei, ma võin ka seda mängu mängida…

Jube kurb ja nutune on olla ikkagi. Tahaks kallistada ja viina juua. Täielik downer. Kurvastasin tükk aega, sõin soksi lõpuni ja mõtlesin, et nüüd aitab ning asusin Anna saasta rookima. Rõve on küll kellegi teise elulistes asjades sonkida. Strateegilisest kohast leidsin kaks pooleldi halvaksläinud(aga õnneks siiski kasutamata!) kondoomi. No võib-olla saab veel toast asja, aga enne peaks küll kõik seinad üle küürima, kuni veel asju sees pole.

Luviisa on rohkem õnnega koos olnud, saades omale juba enne siiatulekut meie majas elukoha ning minu pubis töö, veel enne kui ta jõudis bossile üle leti oma CV ulatada.

Disaster Ladytron show

Huvitav, kas see on see tõusude-languste värk, et kui muidu mul stabiilselt vist üsna hästi läks(kui seinaküürimine välja arvata), siis nüüd vahelduseks läheb stabiilselt suht disasterlikult. Igatahes tundub, et seda sõna tuleb viimasel ajal kasutada rohkem kui ühe korra. Ehkki seekord polnud disaster ju hoopiski mitte minul otseselt… Ainus lohutus, nagu alati, kui praegu kipub sitasti minema, eks siis varsti peab jälle hästi minema hakkama!

Ladytroni kuulama minek sai otsustatud u kuu aja eest, mu esimesel sünnapeol Juditiga kohtudes, kui selgus, et see meile mõlemile meeldib. Ilmselt ära unustades fakti, et minumeelest nende muss on küll kaasakiskuv ning laulusõnad tabavalt iroonilised, kuid ausaltöelda siiski pisut liiga korduvad ühe laulu jooksul. Ehk siis põhjus, miks ma neid ammu kuulanud polnud. They only want you when you´re seventeen, when you´re twenty one, you´re no fun.(küll on jama, et ma hetkel jälle 21 olen!)
Päevinäinud Astoria kontserdisaal linna keskpunktis. Millegipärast seostub see mul alati Boyzone´ga, kui kunagi talvel möödudes seinal nende reunioni kontserdi plakatit nägin. Eriti irooniline. Sissepääsul oli turvakontroll justkui lennujaamas, olnuks seal piiksuvad metalldetektoriga väravad, oldaks mind raudselt mu arvukate metallukkudega pükstes mitu korda nendest läbi käima pandud. Isegi vaatamata sellele, et neid mul eile jalas polnud. Lisaks jään oma hiljutise mõtteavalduse juurde samasooliste turvatöötajate läbiotsimisloa kohta. Kas see pole siis ahistamine, kui mingi kole keskealine lespar naisi läbi kombib? Tõstatan ettepaneku tuua noored poisid naistele tutvakontrolli tegema!
Saal oli suht väljamüüdud, kusjuures kuulajaskonna üldilme tuli mulle üsna üllatav. Mitte et ma teadnuks Ladytroni tüüpilist kuulajaskonda, aga ootamatu oli suur heteromeeste osakaal. Kusjuures sellise välimusega meeste, keda mina ei teaks sinna oodata. Keda kohtaks pigem ehk rokk- või indiekontserdil, ja siis sellised, keda kirjelduse järgi ilmselt emode alla liigitaks, mitte et ma emonduse tundmiseks liiga vana poleks. Igatahes kummaline oli olla nii suure heteromeeste sisaldusega üritusel, pole ammu sellisesse kohta sattunud(kõiki neid viimase aja drääge arvestades), ei teadnud kohe kuidas käituda. Mingi üliintelligentse depressioonis roboti nimega tüüp kohe hüppas meiega sõbrunema, ilmselt küll olles pool tundi kuulanud me kolme üleannetut gööltooki.
Aga jah, LÕPUKS tuli bänd ka lavale. Nad nägid päris head välja, umbes nagu tsikkidega Kraftwerk kitarride ja trummiga taustal. Ja valgustus oli lahe. Peab küll tunnistama, et sound tundus algusest peale veidi kahtlane, kuid noh, kontserdi värk, pole kunagi nii puhas kui plaadil. Või mp3-l. Poolepealt läks bänd pausile ja päris pikalt kohe. Alguses naljatasime, et nad niisama tahtsid vaheaega teha, jättes publiku rahutult ootama, kindlasti oli ühel neist vaja vetsu minna ja teisel tsikil läks küüs katki ning nüüd ta keeldub lavale tagasi tulemast. Ilmselt oli küüne murdumine, või pidurdamatu kõhulahtisus, siiski nii ränk, et u poole tunni pärast teatati lavalt elektri jäädavast kadumisest ning monitori surmast. Koos elektriga lahkus ka bänd, küll lubades suuremeelselt samade piletitega juulikuus revanśi.
Mis muud kui aftekale, üle tee SIN-i. Siiski, ilmselt oli poolik kontsert rabavalt mõjunud suurele osale publikust ning ausaltöeldes afteka artistid-DJ-d sakkisid ka kergelt, nii et mõnda aega suht inimtühjadede, kuldsetes baldahiinides suurte peeglitega punaste seinte vahel nina kirtsutades edasi-tagasi tuuseldanult, tekkis omalgi koos süveneva kurguvaluga soov selleks õhtuks alla anda. See pidu minu käest küll kuldseid tärnikesi ei saa!

Besides that, mõni asi hakkab justkui susisema…ja mõni muu asi susiseb jälle vähem. Kurguvalu ei taha kuidagi üle minna, eks me kõik pea oma haigustega koos elama, ja minu oma pole sugugi kõige hullem. Mu hetke põhitöö – rahapesu, tekitab stressi ja paneb unistama muutusest. Ja mõtteraas, kusagil kaugel kuklas, et London on küll tore paik, kuid igaveseks ma siia küll ei jää.

Disaster tripp to Estonia

Tegelikult jäin ma haigeks juba viimasel Londoni päeval, kui oli just saanud viis kuud mu siinviibimist. Loivasin uimaselt mööda linna ringi, veel vajalikke sisseoste lõppule viies, ning mu mulli seinad olid seekord eriti läbitungimatud. Peavaluga palavikus koju Tallinna saabudes lubasin omale küll iga päev, et homme saan terveks, kuid see jäigi igaveseks ´homseks´. Kõik mu suured peoplaanid, inimestenägemised, toimetamised lendasid vastu taevast, olles viis päeva siruli haigevoodis. Sõpru nägin vaid tunnikeseks, võililli eriti nuusutada ei jõudnudki. Ma olin väga kurb ja pettunud. Tervis pidas vastu, kui novembris enne lahkumist kolmetunniseid uneöid pidasin, kui neli kuud seitse päeva nädalas töötasin, ja nüüd siis collapsis. No leidis ka aja!
Aga Eestis olla oli veidi imelik, ja mitte just kõige positiivsemas mõttes. Kohanemisaega ju õieti ei jäänudki. Ja rohi oli kollane ning nii lage… Aga ilmselt on just positiivne, et mul kodumaal imelik oli, välistab ehk koduigatsuse võõrsil.
Arstid läbi käidud ning mõni asi sai ehk arengule suunatud, hea seegi. Ehk õnnestub suvel veel Eestimaad kaeda.