A Bit Dissapointed in London

LN-i sünna, plaanitud pidama BBB-s, kus ma viimati oma teibifiaskol käisin. Seekord oli sealne pidu sama kohutav! Täiesti tavalise välimusega igavad inimesed, kehv muusika ja ülehinnatud joogid(topelt JD&coke=£15) – tüüpiline Membership-klubide värk, rikkad igavad põngerjad oma raha laristamas(ehkki interjöör on tõepoolest kaunis). Nägime ainult nelja dräägi, kes ennastimetlevalt kaamera ees vantsisid ja lahkusime 15min jooksul. Kuna LN sai 21, oli vaja ta kindlasti kasiinosse viia. Uurisin, kus asub Shoreditchi lähim kasiino ja selgus, et selles linna kuumimate alternatiivpidudega piirkonnas ei leidugi ühtegi kasiinot! Lähim asuvat alles poole tunni bussisõidu kaugusel Oxford Striidi ääres. Pole siin midagi nagu Tallinnas, kus kasiinosid leidub iga nurga peal! Plaanis oli veel üks pidu, kuid kuna kell oli alles 11 ja sinna polnud mõtet enne 1te suunduda, tegime shishat Brick Lanel ja läksime siis uurima, mis Machbethis parasjagu toimub. Macbeth oli nummi nagu tavaliselt, miski selle koha juures kohe on sellist mõnusat, kuidagi kodust ja lahedat. Aga üritus või misiganes seal toimus, polnud siiski teab kui vapustav ja inimesed paistsid minusugusele kainurile(kes ma hetkel jälle olen) eriti purjus ja sassis. Peale seda oli kell juba nii palju, et plaanitud peole me enam ei jõudnudki, selle asemel läksime hoopis Tottenham Court Roadi, Gala kasiinosse. Uksel selgus, et Britannias on legaalne kasiinovanus aga hoopis 18, nii et olime kolm aastat hiljaks jäänud! Sissepääsemiseks pidime end klientideks registreerima ning saime LN-e ja Gordiga igaüks £10 mänguraha. Kasiino oli nagu ikka, täis mänguautomaate ja ruletil mängivaid pakistaanlasi. Me panustasime ka ruletile, ühe roundi jooksul mina punasele, Gordi mustale. Mina kaotasin, tema duubeldas, hiljem duubeldas LN ka oma £10. Ma olin veidi kurb mänguõnne puudumise üle, kuid kui mindi võidetud raha kassast kätte saama, selgus, et nad oleksid pidanud nood źetoonid laualt üles korjama, mitte neid sinna vedelema jätma, mistõttu need said järgmises voorus mahamängitud.

Lonkisin läbi paksult purjus inimesi täis linna kell 2.30 laupäeva öösel kodu poole. Kuidagi nostalgiliselt sümpaatne. Aga midagi on nende pidude juures juba kadunud, pole enam sama vibe, mis suvel. Tundub, et mul on lihtsalt disaster-pidude kuu, mis ei kutsu enam niiväga väljagi minema, tavapäraseks saanud läbikukkumist kartes. Midagi on Londoni linna juures ka kadunud, ja ma ei saa päris hästi pihta mis täpselt. Meie perfektselt tervislikus armastamise/vihkamise suhtes selle linnaga on käsil pigem see viimane faas, olen juba paljut näinud, rutiin ja sellest tüdimuski tekkinud ning sellest linnast kopp ees. Kahe nädala pärast saabub mu siiatuleku aastapäev ja ma tahan juba edasi liikuda! Kuid tundub, et ma pean siin vist vähemalt pool aastat veel passima…:S

When depression hits, it jumps right on you, kicking a few times right into your face with a Blahnik stiletto heel.

Augustikuisele kõrgele positiivsusele, või pigem seikluslikkusele vastukaaluks saabus septembri alguse depressioon, ehkki ei saa öelda, et seikluslikkust vähemaks oleks jäänud. Rahapesu ´viimase piisaga´ täiustatud mürgikokteil kääris mõnda aega, kuni plahvatas. Aga töökohaga on nagu boyfriendigagi – algul on täitsa tore, ta võib-olla isegi meeldib sulle, aga pikapeale tuleb tüdimus, pettumus ning pisarad. Ja siis juba on aeg lahkuda(aga klammerdudes ei raatsi kuidagi, eriti kui uut kallimat kuskil juba ootamas pole). Nüüd on lahkumisavaldus juba antud – minema ghettost!

Ma pole õigupoolest kordagi 9kuu jooksul kodust ja inimestest puudust tundnud, kuid kahjuks pole minagi kivist robot, ehkki väga sinnapoole püüdlen… Ja juhtuski nii, nagu ennist kartnud olin – naasin Londonisse, kuid imelik tunne ei kadunud. Tuli hoopis uskumatu igatsus, justkui Luviisa oli selle mulle edasi pärandanud. Võõras kodus, võõras võõrsil, nagu mul polekski enam kohta, mis on päris OMA. Ehkki no tegelikult see vist pole nii, Saaremaal leiaksin ikka rahu. Aga mida teen ma siin praegu üksi Londonis, kust meelerahu on äkitselt kuhugi kadunud. Ja tööotsimine tundub ka nii masendav-masendav ja haigus ning depressioon panevad soovima vaid teki all kükitamist.

Continuous disaster

Lainemadalik jätkub aina samas hallis toonis. Ehkki kurk enam mõnda aega ei valuta, tulevad aina uued hädad kaela… Vahepealne ull majakammaiaa ajas juhtme täiega kokku, mingid majakaaslastevahelised siseintriigid ja korruptsioonid ja nendepoolne minu kummagi neist vastu ässitamine… Vahepeal muutus lausa katus pea kohal eriti kahtlaselt kergeks. Kuid nagu Chantal ütles – Birmas surevad inimesed, nii et pole hullu midagi. Igatahes Anna kolis minema ja jättis mulle oma saasta täis toa. Ehkki ma üldiselt pean end suht liberaalseks, aga jubedalt närvi ajab inimeste räpakus ja see, kui inimesed ei suuda asju ´korralikult´ teha. Näiteks igaüks teab ju, et olulisi pangaväljavõtteid jms tuleks alles hoida 7a. No see veits liialdus küll,aga ikkagi, eriti kui sellest ei sõltu mitte ainult sinu elu, vaid ka mõnede teiste inimeste oma. Eks teistel inimestel ole ka emotsioonid ja frustratsioonid, kuid ma leian, et ametlike ja rahaliste asjadega tegelemisel oleks vaja ikka tähelepanelik ja korrektne olla. Igatahes Anna on nüüd läinud, nagu ma aru saan, tuba on nüüd minu, ehkki suhelda ta minuga täna ega eile eriti ei tahtnud ja deposiidi pean vist kunagi hiljem ka temale või otse agentuurile või wattafaaaak üle kandma. No üldse ei saa aru. Ta ütles, et hommikul kandis oktoobrikuu eest uuesti raha agentuurile, välja arvatud see summa, mis ma pean deposiidi eest juurde kandma. Mingit elektroonilist tõestust tal selle kohta muidugi polnud. No kuidas saab nii hooletu ja hoolimatu olla, teised tahaksid ju ka näha ja tõestust saada, et ta ikka kandis selle raha üle! Grrrrrr Jõudsin koju, vaatasin oma uut suurt tühja tuba ja nutsin ühe peatäie. Vähemalt mõttes. Õues vihma ka sajab, juba suht konstantselt. Hüvastijätt mingi elukohaga on ikka nii raske, eriti kui sa oled sinna sisse juba kasvanud mingis mõttes. Nagu Praha ühikast ja Pesast lahkuda oli… Mis sest et mul tuba uuest poole pisem, ometigi ta mulle nii hubaseks ja armsaks saanud! Ei kujutagi hästi ette, nüüd peab kolima hakkama, üle koridori.

Just pidasin maha pika vestluse Chantaliga, kes on ikka suht veendunud, et Anna varastas selle oktoobrikuu üüri lihtsalt ära ja nüüd lasi jalga. Et ta olevat üldse kõik need lubadused kokku valetanud, lootuses puhtalt minema pääseda. Ühesõnaga ei kõla just kuigi hästi, kuid seni kuni agentuur ei helista ega taha meid välja visata, eks ole vist kõik ok…igatahes oleks muidugi nutikas omale uut kodu otsima hakata. Imelik/naljakas on asja juures veel see, et Anna ei tahtnudki mu deposiiti saada, lubas paari päeva pärast saata arve, kuhu see üle kanda otse agentuurile. No okei, ma võin ka seda mängu mängida…

Jube kurb ja nutune on olla ikkagi. Tahaks kallistada ja viina juua. Täielik downer. Kurvastasin tükk aega, sõin soksi lõpuni ja mõtlesin, et nüüd aitab ning asusin Anna saasta rookima. Rõve on küll kellegi teise elulistes asjades sonkida. Strateegilisest kohast leidsin kaks pooleldi halvaksläinud(aga õnneks siiski kasutamata!) kondoomi. No võib-olla saab veel toast asja, aga enne peaks küll kõik seinad üle küürima, kuni veel asju sees pole.

Luviisa on rohkem õnnega koos olnud, saades omale juba enne siiatulekut meie majas elukoha ning minu pubis töö, veel enne kui ta jõudis bossile üle leti oma CV ulatada.