LFW Fashoff @BBB

Reedel toimus moenädala lõpupidu. Ma polegi sel kuul, peaasjalikult eriti skint situeiśni tõttu väljas käinud. Seekord lasin meid guestlisti panna, nii et sissepääs prii. Töölt veidi väsinuna koju jõudnult, istusin enne peoleminekut all elutoas, kus majakaaslane Kennu just süüa vaaritas. Temagi tegeleb hetkel tööotsimisega, tundes eriti hästi tulutu otsinguga kaasnevat depressiooni, mille poolest võisime samastuda. Mingi hetk meenutas olukord juba täiesti süźeed mõnest Ameerika pubefilmist – noortest proffessionaalidest majakaaslased, kes maadlevad tööleidmisega üksteisele elutoas oma rasket saatust kurtmas. Õpetlik effekt noorsoole – selline on teiegi tulevik, nii et nautige tegelaste üle irvitades oma hetkel õnnistavat vanemate rahakotti!

Üks mu listi pandud sõpsidest keeldus peole tulemast, nii et hakkasin Kennut meelitama meiega liituma. Ainult et, kuna listis seisab tüdrukunimi ja see on niikuinii moefriikide ja dräägide pidu, siis peab ta ka omale seeliku selga ajama, et uksehoidjat ära veenda. Algul tõrges Kennu hakkas pikapeale tuld võtma, proovis selga mu blondi lokkis parukat ning sidus hõlmikseelikuna teksade peale räti. Rolli sisseelamine edenes niivõrd hästi, et peagi sai seelikust kleit ning granaatõuntest buubid. Ümber tõmmatud korsett aga avas talle uue vaatenurga naiste kannatustele ilu nimel, pannes teda korsetikandjaid edaspidi hoopis suurema aupaklikusega vaatama, tundes, mis piinadega nad ilu nimel toime tulevad. Aga ei, siiski lükkus tema jaoks dräägina peoletulek järgmisesse nädalasse. Eks paistab.

Fashoff toimus Shoreditchi Beach Blanket Babylonis. Stiilses restokas, mille nimekaim asub ka Notting Hillis, kus karnevali aegu tantsu vihutud sai. 11x kohalejõudes lainetas ukse taga järjekord suitsulembidest ning veel sissepääsu ootajatest. Üsna masendusttekitav. Esialgne tormijooks vilja ei kandnud, nii et pidime vaguralt saba lõppu ritta astuma. Ootasime tulutult vast 10min ringis, kui uksele ilmus üle-linna drääg ja party host Dan Lismore, mu kunagine bussituttav, kellega pole küll hiljem eriti suhtlema sattunud. Vaatas minu poole ja viipas sissepääsu suunas. Alguses ma mõtlesin muidugi, et ta teeb nägusid kellelegi teisele, kuid kui grimassid jätkusid, tuli mõte – mina väää?! Tundsin end kõrvust tõstetuna. Jällegi stseen USA teinimuuvist: Üle kooli jalkakutt lehvitab hallihiirekeslikule nohiktüdrukule. Ainult et selles süźees on jalkakutt tegelikult drag queen ja mina olen ka sitaks lahe. Tegelikult mul on häbi, et ma niisuguseid äässkisserlikke mõtteid mõtlen, veelgi enam neid jagan.(läheb punastab nurgas).

Pidu oli lahe nagu tavaliselt, plaate keerutas keegi ´90te kuulsus Skin. Mu uus majanaaber Sirtz oli esmakordselt dräägipeole sattununa täiesti sillas ning sukeldus lõbusasse stiilimuutusesse. Siiski, vähese väljaskäimise tulemusena olen ma vist ikka veel Eesti ajas omadega, vajudes siinse kesköö paiku ära.

Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Circus2

Vahepeal on elu eriti sündmusrohkelt keenud, nii et võtab kohe tükk aega seda kõike kirja saada…

Tööpäev lõppes ning algas mu nädalane puhkus. Soho geiklubis tsirkusega, mis eelmisel korral Larry Tee setiga oli me lemmikuks saanud. Minu dresscodeks oli uue 50ndate kleidiga Minnie Mouse, kes paremate kõrvade puudumisel kujunes Minnie Cat-iks. Ju-Ju sai glämmitud Amy Winehouseks, parimatel päevadel(mida ta ilmselt näinud polegi). Nüüd ma mõistan palju paremini, kuidas „Party Monsteris“ kulus inimestel enese üleslöömiseks 6tundi, mul kulub tavaliselt 2, aga siis pean ka juba jooksma ja ideaalis annaks nokitseda küll veel kunstiteose kallal…

Poolel teel kohtasime LNi sõbraga ja tsirkus võis alata. Olin oma Minnie Cat´i rolli ikka väga hästi sisse elanud, kepsutasin-naeratasin-tantsisin nagu Minnihiir kunagi. Kuulsa peaesineja puudumisel oli rahvast vähem ning Alicia Dellali seti punk-rock ei sobinud ikka kuidagi minniolekuga. Õnneks tuli varsti Jodie Harsh ja pani veidi electrot.

Pean tunnistama, et ma siiamaani ei saa päris hästi pihta neile suudlemispidudele. Nagu tantsid omaette, havid funni täiega, mingi (soovitavalt kena) noormes tantsiskleb ka kõrvale, no olgu pealegi, tantsime siis koos, ja järgmisel hetkel avastad kellegi võõra keele oma näost. Nagu wattafaaaak?! Aga noh, beisikli kui on kena noormees, mis siis ikka… välja arvatud juhul, kui sul on punane huulepulk ning noormehel sinine ning selle tagajärjel jääb sulle näkku eriti kahtlane mustikamoosilimpsimiselärakas, millest keegi 10min jooksul sind ka ei teavita.

LN oli purjus ning üritas ligi ajada ilusale geipoisile, kelle peika teda järjekindlalt eemale tiris. Megakoom! Tsillisime LNga peo lõpuni ja siis hüppasin viimasteksjäänud glämmimate inimeste juurde, nende seas ka mu bussisõbrad, kes loomulikult mind ei mäletanud, et kus aftekas on?! algul nad vaatasid üksteisele ettevaatlikult otsa, siis piilusid vanema turpsiga naise poole, kes ütles, et TGLT on see on siuke private paarty, mispeale mina: `Aga MINA ju ikka võin tulla!´ hahahahaa, no oookei. Ütles aadressi, mis pidi kusagil eriti kaugel asuma ja kuna inimesed olid autodesse juba ära jaotatud, soovitati meil takso võtta ning sinna omal käel seigelda. Tilbendasime nende sabas, kuni rühm justkui meie maharaputamiseks kaheks jaotus. No fine! Otsustasime juba loobuda, võttes maharaputamise vihjet selge märgina, kui nurga tagant ilmus teine grupp: ´Oo, te ju ikka tulete aftekale?!´ Riksamehe kaardiga asukohta uurides selgus see ikka eriti kaugel olevat. Olin südamest nördinud, et meid nii alatult maha raputati ja u paluti omal käel seigelda öösel kuskile pärapõrgusse. Peole, kuhu ma end ise ennist just nii ülbelt sisse rääkinud olin. Kell oli juba 4, nii et võtsime riksa ja sõitsime Oxfordi ringi. Polegi ammu riksaga sõitnud, viimati Delhis.

Koduteel leidsime pealtnäha korraliku välivoodi, mis sai möödaminnes kaasahaaratud.

Öösel 3.5h und hiljem, pakkisin koti ja asusin teele.