Pühaba

Pühapäeva hommikul paistis päike, meenutades vananaistesuve ning meelitades loodusesse. Võtsin ürgset kutset kuulda, suundudes Regend´s Parki, kus ma seni veel õieti ringi vaadanudki polnud. Tsillbrazill ja särkivärki. Lahedate sussidega linnud ja hulgi muid elukaid ja lilli. Midagi kasulikku jälle ei teinud terve päev. Hiljem liitus minuga ka majakaaslane Sirtz. Mul on temaga ikka vedanud, lisaks eestlaseks olemisele saame me ka eriti hästi läbi, sama kreisid mõlemad. Koduteel surmväsinuna(värske õhk ja väike liigutamine mõjuvad degenereerunud inimkehale väga kurnavalt!) jäi teele ette hindupood – oojaaa, muidugi meil on energiat ka veel väikeseks veiniks ja nii ta läks…Party Monster, Fear and Loathing in Las Vegas, Beverly Hills 90210…Otsustasime hommikul Śotimaale hääletada, mis küll jäi ära hommikul saabunud jubeda pohmari tõttu. Ja jälle leidus põhjus tööotsimise edasilükkamiseks…

Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Elan, sest muud ei oska teha

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski seda, et midagi ei toimu. Asjaolud võtavad aina kummalisemaid pöördeid, nii et mul tekib lausa hirm oma alateadvuse ees. Unes kirjutatud filosoofilised traktaadid, mille sisu üritan hämmeldusega järgmisel päeval lahti kodeerida. Ja aega on pidevalt nii vähe, nii vähe!!

Londoni klubiskeene on tegelikult sama pisikene kui Eestiski, klubides liiguvad samad näod, väljaskäivad inimesed on samad. Kõik käivad suhteliselt sama peotrajektoori mööda ning teavad nägupidi üksteist. Kui igav, kui ahistav! Kui tõenäoline on uuesti mõne inimese otsa koperdada!

Hello stranger, how did you get here?

Mu uus eestlannast sõps Siilike kutsus enda juurde peole, tutvustades mind teistele Marina. Nagu orksis. Ühes nurgas poola pidu, teises eestlastest, slovakitarist ning rootsi nigeerlasest seltskond. Mina propageerisin ikka sihikindlalt oma alksivaba dieeti, mis teistele kuidagi pähe ei mahtunud, nii et mind lõpuks SUNNITI jooma. Aga kuna seltskonnas viibis ka mu vana sõber habemik Absint, ei saanud keelduda. Põliseestlaslikult oleme Siilikese, Katsi ja Lorieniga kunagi Tallinnas samadel pidudel viibinud, ometi kunagi varem teadlikult kohtumata. Nigeerlane õppis ära teemakohase fraasi: „Sina oled juba purjus!“. Jutt veeres ja viina voolas, misktuuris bailyse, õlle, giniga ning muudeski kombinatsioonides. Huvi pakkus üks Lõuna-Venemaa maitseline. Üritasin pingsalt, kuid ebaõnnestunult välja nuputada, mida see mulle meenutab, kirjade järgi Poola muru. Eelnevast kontsentratsioonist tingitult pole imestusväärne, et kõik suht ruttu ära kukkusid. Minugi jaoks võttis pidu ootamatu, kuid suht meeldiva pöörde, jätkudes järgmisel õhtul peale tööd Foxis. Tavalisel laupäeva õhtul oli raskusi inimeste vahel liikumisega. Rääkimise ja kuulmisega oli samuti raskusi, mistõttu olin ühele tüübile Vaseliina. Tema rahvuse arvasin ma esimese korraga musta habeme järgi brasilku, mis üllatuslikult täppi läks. Tia-Mia tõestas taaskord, et see on väike-väike Maailm – mingitel kahtlastel asjaoludel tean Eestist tema venda.
Pidime pärast seltskonnaga kuhugi edasi pidusse minema. Kuna algselt plaanitud Slimeliht asus teises linna otsas ning keegi ei teadnud, kuidas sinna jõuda, otsisime Sohost üles +One klubi, kuid üldsuse soovil naasime miskipärast siiski kogu tee tagasi Sin-i. Väikeses sabas seistes ei tahetud Siilikest ja Katsi mingil teadmata põhjusel ID-kaardi põhjal sisse lasta – et polevat sobiv dokument! Riikidevahel reisimiseks kõlbab, Home Office tunnistab, aga kluppi pääsemiseks peab pass kaasas olema! Watta faaaak?! Minuga pole sellist jama varem juhtunud! Olin kindel, et ju turval oli midagi otseselt nende vastu, et bitchima hakkas. Nagu ma ei usu ka, et kõikidel teistel sabasolijail passid kaasas olnuks! No kesse käib klubis passiga?! Tagasi Foxi nördimust väljendama. Pikapeale läks lahedamaks.