The best weekend EVER and it´s not over yet!

Pühapäeval suundusin Camdenisse shoppama. Tuubilt väljudes esimesest ettejuhtuvast putkast midagi uurides ning roosajuukseliselt pungiplikalt nõu küsides hakkas ta järsku minuga eesti keeles rääkima! Lähemal uurimisel selgus meil muidugi ühiseid tuttavaid ka olema, õigupoolest olin ma temast juba kaudselt kuulnud ja Maailm on ikka nii väike! Uus tuttav eestlane jälle juures.
Taas päikesepaiste ja Camden ja ilusad riided ja õhtupoolikul tööle. Seekord sattusid meile pubisse ka mõned eestlased ja küll oli hea ühe naise hämmeldunud nägu vaadata, kui üllatasin neid emakeelse teenindusega! Nemad olid tulnud Põhja-Rootsist, kusagilt polaarpäevade maalt. Sattusime pikalt vestlema ning oma kinga-huvi välja lobisedes selgus ka üks naistest eks-nahakunstnik olevat! Maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi, kui oma blokk maha võtta! Ekstaas-ekstaas.
Õhtu, mis pidi veelgi põnevamaks minema, lükkus edasi. Las jääda järgmisessegi nädalavahetusse toredaid seiku, eriti kuna selleks ajaks on vanad jäljed kadunud.

Armed and ready to shoot

Kirjutamine on muutunud kirjeldamatult keeruliseks, mitte ainult siia, vaid ka kohtadesse, kuhu oleks nagu päriselt ka vaja kirjutada. Näiteks kirjanduskursusele või maksete tagasinõudmise blanketile. Ainsa tagantsurkijana kohusetunne ja paremas nurgas figureeriv kalender, mis sel kuul vaid kahel kumbril siniseks värvunud on(no nüüd kolmel).

Pubi viskas viimase koblaka ette, hakates oma põhjustatava agooniaga kohati sarnanema juba kunagise rahapesuga. Kliendid on siiski üldiselt sõbralikud ja mina olen see, kes nendega bitchib(ja vahest harva kui mul on hea tuju ja ma viitsin nendega sõbralik olla, siis tippi kohe lendab mis hirmus), kuid jee mind kotib mingite vanade joodikute elulugu! Ausaltöeldes mind ei huvita üldse eriti võõraste inimeste elu ja olen ka oma isikliku informatsiooni suhtes väga alalhoidlik, tundes end nime või päritolu küsimise peale rünnatuna.

Niisiis hakkasin taas uue hooga uut tööd otsima, algul vaid töökuulutuste vaatamisest suht masendudes, kuid kui mu CV sai inglase poolt heakskiidetud, asusin perfektse CV-ga ja tema õnnistusega relvastatult palju optimistlikumale rünnakule. Eile käisin esimesel intekal sisedisaini firma kontoriassistendi kohale. Ainsaks puuduseks selle hirmkauge asukoht mu praegusest elukohast, kuhu peaksin bussiga sõitma poolteist tundi(kusjuures tund on Londoni mõistes veel täiesti normaalne) ning tõusma vastavalt kell 6.30, mis mulle küll pähe ei mahu! Eks paistab, kuidas edeneb, kuid nutma ma selle töö mittesaamise pärast ei hakka(mitte et ma seda muidu kunagi teeks, närvivapustus välja arvatud).

Eelmisel nädalal kolis meile kodutu kunstnik. Tuttava tuttav, keda ma polnud enne kunagi näinud, kuid hea inimene nagu ma olen, kellele pole endalegi võõrsil kodutuks olemine võõras, võtsin ta meie külma elutuppa kostile. Kust ta peatselt leidlikult kodumaale puhkusele sõitnud Pelmeeni tuppa kolis. Hakkab nagu eesti maja kujunema, oleme hetkel ülekaalus ja ehkki vahel ajab mind marru nahaalsus, et vastutasuks süüa ei tehta ja arvutit ei parandata, peab tunnistama, et päris lõbus on küll. Isegi kahju, et mitte enam kauaks.

Peol olen käinud sel kuul so far ainult korra – see on minumeelest minu kohta suht märkimisväärne! Tegemist on uusaastajärgse paarty-recessioniga, kuskil ei toimu eriti midagi lahedat. Viimaselaubäne väljaskäik kujuneski sisuliselt käimiseks – pikaks kõndimiseks mööda Ida-ghetto öist tänavat ühest klubist teise, siis veel teadmata suunas, ja tagasi. Passing Cloudsi hipiurkasse jõudsime ka, minu meelest endiselt teistmoodi päris tsill, kuid kõik nii ei arvanud.

Üldiselt on elu nitsevooo. Vahepeal olen olnud ka õnnelik, kuid kahe nädalaga muutub elu taas hallikirjaliseks. Selline tunne on, et kunagi peaksid selguma mingid suured strateegilised tõed erinevates eluvaldkondades, aga kunas või millised, sellest pole veel aimu.

Bussipeatusetutvused

Bussipeatused ja bussid on mu lemmiktutvumiskohad. Spontaansed jutuajamised võõrastega, keda võib-olla ei näe enam kunagi, kohad, kus võib kokku sattuda kellegaiganes!
Eile peolt tulles hakkasin vestlema ühe sama bussi ootava tüdrukuga, pikk jutuajamine kestis kuni ta peatuseni. Täna töölt kodubussi oodates, oma telefonist parasjagu sõnumeid kustutades, hakkas muga rääkima must poiss Cape Townist, lasi lausa oma bussigi mööda(mina enda oma küll ei lasknud). Mulle meeldib, kui inimesed julgevad sõbralikult ajaveetmiseks omavahel suhelda, ilma purjusolekuta. Mu brasilkudest töökaaslaste paarike olevat ka kunagi bussipeatuses tutvunud. Ja ma ei mõista Londoni eestlaste foorumis püstitatud teema vastukajasid, kus väidetakse, et emakeelt linnapeal kuuldes, ei nähta põhjust veel juttu ajama minekuks. Justkui eesti keelt siin linnapeal liiga palju kuulda oleks ning omi tuttavaid nii rohkelt, et suvaliste rahvuskaaslastega võõrsil tutvuse sobitamine ei huvita.

Suhtlusrohkus

Lubasin omale Londonisse saabudes vastutustundlikult, et esimesel nädalavahetusel välja ei lähe, vaid ravin end lõpuni terveks. Ja üllatuslikult suutsin sellest lubadusest ka kinni pidada. Väljas tõepoolest ei käinud, küll aga tuli ilma selletagi ette rohket suhtlemist, mis mu kurgule küll head ei teinud. Ühel õhtul sai majakaaslasega kaua lobisetud tema Aafrika juurtest ning sealsest elust, teinepäev kohtusin peale tööd Rinxiga, kes just Uusmeremaalt tulnuna sealseist muljeist pakatas. Ja eile, ootasin peale rahapesu Brixtonis bussi, kui mööda jalutas üks eestlane, kellest varemaltki juttu olnud. Jäime teineteise tuttavat nägu silmitsema ja äratundes juttu puhuma, nii et vastsaabunud bussile pealemineku asemel läksin ma hoopis Andy1 ja Andy2-ga. Maailm ja eesti ja eestlaste kogukond Londonis on ikka tõepoolest väike! Varsti liitus meiega ka Iiva ning hängisime ringi mööda Brixtoni väga ebabrixtonilikke pubisid. Ega seegi polnud väljaminemine – mul lihtsalt läks töölt kojujõudmiseks pisut kauem aega.

Suvi ja suhteliselt uimastav kuumus. Istun oma aias, päikesevarjus. Kuulen kuidas üleaianaabrid toimetavad, karjuvad, oma lapsi kantseldavad ja üritan kirjutada oma esimest klubijuttu. Niimoodi aias tsillides mulle, peab tunnistama, täitsa meeldib töötada!

Back in London summer mi laaaav

Lennukile minnes hakkasid väravad piuksuma. Keskealine naistöötaja palus kampsuni ära võtta ning kompis mind läbi. Kõrval seisis ilus noor meestöötaja, tekkis kiusatus paluda, et hoopis tema mind läbi otsiks. Miks arvatakse, et samasoolise turvatöötaja käperdamine peaks kuidagi meeldivam olema?! Diskrimineerimine. Pidin ära võtma käevõru ja saapad, kuid mu saja lukuga pükste peale piuksus värav edasi.
„Kas ma pean nüüd püksid ka ära võtma?“
„Ei, aga ärge nende pükstega enam lennujaama tulge!“
Püksilukku peidetud tuumapommi ei leitudki ülesse!

Stanstedi bussipiletisabas igavledes otsustasin ajaviiteks juttu teha enda kõrval seisva tuttavanäolise tüdrukuga.
„Sa oled kuidagi tuttava näoga. Kas sa käisid EKAs?“
„Jah. Ma lugesin su blogi, kuni sa sellele salasõna peale panid!“
Vaat kus lops! Sedasi puhtjuhuslikult kohtuda oma salajase lugejaga! Teekond linna oli sama ja juttu jätkus kauemakski.

Inglismaa võttis vastu suvise leitsakuga. 21kraadi, kõik õitsemas, inimesed parkides siruli.
„Kas sul on Londonisse tagasijõudes kodutunne ka?“
„Raske vastata.“ Vastus selgus peale seda, kui olin oma suurte raskete kottidega, talvemantli ja kontsakingadega lõpuks higijoasse uppudes oma majani jõudnud. Niii tore oli tagasi kodus olla! Justkui polekski vahepeal lahkunud. Ja mu pisike tuba oli hubaselt armas, tuttavlik. Jah, kuidagi hea on tagasi olla!

Party Monsters

Kõigepealt pean avaldama armastust oma hetke lemmikfilmile, mille Amazonist hiljuti kätte sain. Märksõnadeks 80-90ndate NYC-i dress-up glam klubikultuur & club-kids. Kui narkots väja arvata
„It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll! If you have a huntchback, just throw some glitter on hump and go dancing!“

Neljapäeval saabus nädalavahetuseks feministlik arvamusliider Sannu, keda ma kodustasin. Laupäeval, ärganud kell 8, üheksa tundi rahapesus istununult, viskasin kodus kunstripsmed silma ja veidi glitterit oma küürule ning pidusse. Minuni oli jõudnud info mingi polysexual paarti kohta, täpsema selgituseta. Pakkusin, et ilmselt boys will be girls and girls will be boys.

Camdenis oma pool tundi bussi oodates jutustas Sannu mulle oma eesti tuttavatest, millele ma ka paar sõna sekka ütlesin. Bussipeatus oli tühi, ainult paar tsikki veel bussi ootamas. Niisiis veerand tundi klatsi hiljem jäin üht tsikkidest korraks silmitsema ja ta nägu tundus kahtlaselt kuidagi tuttav…Järgmisena ütlesin jutujätkuks Sannule, et minumeelest on vähemalt üks tsikkidest eestlane, mispeale salajased pealtkuulajad naerma purskasid, olles sunnitud oma rahvust tunnistama. Täiesti rabav, kuidas suures 7miljoni elanikuga Londonis on võimalik sedasi eestlaste otsa komistada! Ehkki see ei peaks mind ju enam üldse üllatama, peale Paasi kohtamist tuubis. Ahistav siiski – kui enne võis eesti keelt lollikindlalt oma salakeeleks pidada, teisi avalikult klatsides, siis nüüd siin enam mitte… Pika tumedapäise, korvpalluri välimusega tsiki nägu tundus tuttav, kuid aju ei suutnud veel taustajuttu juurde panna. Nimeks Liina, mind ta ära ei tundnud. Mul on ikka hämmastav nägudemälu, kui keegi tuttav tundub, siis kuidagimoodi ma seda inimest teangi! Paaripäevase mõtlemise järel tuli välja seegi saladus. Miskipärast connecttis aju selle Liina kohe Tiuxi ning ta kunagise Mustamäe hoovirahvaga. Lähemal arupärimisel selguski see nii olevat, lisaks olevat see Liina esinenud kunagi tõsieluseebis „Farm“.

Bussiga Image baari poole peole sõites tuli ühes peatuses peale justkui otse mu lemmikfilmist välja astunud seltskond – näomaalingud, dräägid, värvilised kostüümid –, võttes meie kõrval istet. Olin üsna üllatunud/vaimustunud, sest isegi Londoni ekstravagantsust arvestades, selliseid inimesi iga päev ei näe. Selgus, et nad lähevad samale peole. Üsna varsti astus seltskond bussist maha, liiga vara, kas peaksime neile järgnema? Enne kui otsustada jõudsin, oli Sannu juba väljas ning teda linnapeale ära kaotada ma ei saanud. Vana sõps maha jäetud(kes saatuse irooniana oli just peatus varem oma tuttava samast bussist üles leidnud), uued leitud, läksime kamba kannul baari, mu peast läbi käimas mõte: „It´s starting now…“ Ekspressionistid, kellel polnud ettekäänet vaja.
„My appearance is my self expression. I never wear the same outfit twice in a row.“
Matty kandis leopardimustrilist kostüümi, täispuhumata kumminaine ümber kaela.
„What´s your inspiration?“
„I´m an animal wearing human.“
Saanud kuulda Sannu dominakarjäärist, oli nende sümpaatia võidetud. Pubi ees ajasime juttu, üksteisele babymõõdus kummivesti selga ajades. Imagesse minnes tuli poistel ette võtta kingavahetus – konsad alla! „I usually don´t wear so high heels.“ Ukse taga laiutas pikk ja liikumatu saba, põhimõttel – one out, one in. Aga nii „Fabulous“ inimesed ju ei seisa sabas! „We don´t que!“ Ma mõistan täielikult. 10min hiljem olime sees, kuid ülbus oli nõudnud ka oma ohvrid – pool värvikast seltskonnast oli sissepääsemata koju suundunud.
Polysexual paarti nägi välja pigem nii, et boys were girls and boys were boys on heels and there were some assumably „real“ girls as well. Üritus nimega „Gutterslut“ toimus Images-nimelises geide seksklubis, mis oli täis higiseid poolpaljaid mehi, end üksteise vastu hõõrumas, mõni üksik jalutas rihmadesse riietatult palja noksiga ringi. Dräägid ning kutid kontsadel. Electro kajas kaasakiskuvalt, samal ajal kui mingi drääg poodiumil postitantsu etendas. Nalja nabani. Tundsin end ilmselt nagu mu uus sõps Judit nädala eest esmakordselt gooti diskole sattunult, veeeery weird, but fun! Esmakordselt oli naistevetsus lühem saba, kui meeste omas, seda siis seniks, kuni geipoisid selle väikese asjaolu avastasid. Sõbrunesin oma „filmitegelastega“, lootuses nendega veel kunagi koos pidutseda. Vahepeal sai taaskord kinnitust mu erakordne nägudemälu – rahva seas komistasin otsa tuttava näoga tsikile, kes selguski olema, eeldustele vastavalt, üks bändi Blue Peter Group muusadest, mida ma paari kuu eest Sin´i peol nägema juhtusin. Olles meelitatud oma populaarsusest või mu metsikutest kunstripsmetest, sain kutse nende järgmisele esinemisele.
Energiat voolas ning pidu kestis hommikuni. Kui 6paiku koidikul kodukanti jõudsime, olin juba 22tundi üleval olnud ning ikka veel igasuguse väsimuse märkideta, olles valmis vabalt edasigi pidutsema! Mu 24tundi sünnapidu sai lõpuleviidud, kuid mis sellest nüüd enam, ma olen ju jälle 21! Õhus oli tunda kevadet ja seda mõnusat varahommikust hõngu, kui tänavad on tühjad ja õunapuud õitsevad…:)

Tõenäosusteooria

Kui suur on tõenäosus kohata 10milj. elanikuga linna tuubis kedagi oma väikesest eesti tutvusringkonnast? Ma olen selle peale mõelnud observeerides ühte kaasreisijate juhuslikku kohtumist rongil, ning arvestanud tõenäosusvõimaluse suht võimatu olevat. Kuid, kus jääb hätta matemaatika, tuleb appi elu absurdne keerdkäigulisus. Eile jooksin tuubis kokku Paasiga, keda pole näinud oma siiatuleku esimesest nädalast saati, kusjuures ta ei ela selles piirkonnas ning tuubiga sõidab üliharva. Aga kui ei suudeta ise kohtumist kokku leppida, on võimalik tuubis juhuslikult kokku joosta. Ma olin 5min lausa shokis ootamatust trefunksist.

Seetõttu ei üllatanud mind niivõrd ka tänane kohtumine. Tasus mul vaid mõneks ajaks rahapesu töölt ära käia, kui tagasijõudes leidsin kaastöötaja mingi tsekki cashiva tüübiga jändamas – kes lähemal uurimisel selgus eestlane olevat! Piilusin üle Janeti õla tsekipabereid, kus seisis Hr.Kirss ning Lääne-Virumaa. „Kas sa oled eestlane?“ Irooniline, kas pole – kui 99% klientidest on mustad, siis see ainus uksest sisse astuv valge on eestlane! No tglt need eestlased pididki suures osas Lõunas elama…Neegrid ja eestlased – hea kooslus, taaskord orksi dispuudile vihjates.

Mis on pistmist tõenäosusteooriaga kohates kedagi kusagil võimatutel asjaoludel? Või palju suurema tõenäosusega kohtades konstantselt mitte kohates, kuni teatud hetkeni kusagil absurdses hoopis vähemvõimalikus kohas.

Hello stranger, how did you get here?

Mu uus eestlannast sõps Siilike kutsus enda juurde peole, tutvustades mind teistele Marina. Nagu orksis. Ühes nurgas poola pidu, teises eestlastest, slovakitarist ning rootsi nigeerlasest seltskond. Mina propageerisin ikka sihikindlalt oma alksivaba dieeti, mis teistele kuidagi pähe ei mahtunud, nii et mind lõpuks SUNNITI jooma. Aga kuna seltskonnas viibis ka mu vana sõber habemik Absint, ei saanud keelduda. Põliseestlaslikult oleme Siilikese, Katsi ja Lorieniga kunagi Tallinnas samadel pidudel viibinud, ometi kunagi varem teadlikult kohtumata. Nigeerlane õppis ära teemakohase fraasi: „Sina oled juba purjus!“. Jutt veeres ja viina voolas, misktuuris bailyse, õlle, giniga ning muudeski kombinatsioonides. Huvi pakkus üks Lõuna-Venemaa maitseline. Üritasin pingsalt, kuid ebaõnnestunult välja nuputada, mida see mulle meenutab, kirjade järgi Poola muru. Eelnevast kontsentratsioonist tingitult pole imestusväärne, et kõik suht ruttu ära kukkusid. Minugi jaoks võttis pidu ootamatu, kuid suht meeldiva pöörde, jätkudes järgmisel õhtul peale tööd Foxis. Tavalisel laupäeva õhtul oli raskusi inimeste vahel liikumisega. Rääkimise ja kuulmisega oli samuti raskusi, mistõttu olin ühele tüübile Vaseliina. Tema rahvuse arvasin ma esimese korraga musta habeme järgi brasilku, mis üllatuslikult täppi läks. Tia-Mia tõestas taaskord, et see on väike-väike Maailm – mingitel kahtlastel asjaoludel tean Eestist tema venda.
Pidime pärast seltskonnaga kuhugi edasi pidusse minema. Kuna algselt plaanitud Slimeliht asus teises linna otsas ning keegi ei teadnud, kuidas sinna jõuda, otsisime Sohost üles +One klubi, kuid üldsuse soovil naasime miskipärast siiski kogu tee tagasi Sin-i. Väikeses sabas seistes ei tahetud Siilikest ja Katsi mingil teadmata põhjusel ID-kaardi põhjal sisse lasta – et polevat sobiv dokument! Riikidevahel reisimiseks kõlbab, Home Office tunnistab, aga kluppi pääsemiseks peab pass kaasas olema! Watta faaaak?! Minuga pole sellist jama varem juhtunud! Olin kindel, et ju turval oli midagi otseselt nende vastu, et bitchima hakkas. Nagu ma ei usu ka, et kõikidel teistel sabasolijail passid kaasas olnuks! No kesse käib klubis passiga?! Tagasi Foxi nördimust väljendama. Pikapeale läks lahedamaks.