Otsus

Mind on tabanud vanadusekriis ja tunnen end umbes nagu 38aastane mees, kes keskeakriisis hakkab 20aastaseid tsikke panema. Sest üsna pea kukub minulgi va veerandsada ja me oleme juba sellises vanuses, kus…noorus hakkab alt juba hõredaks jääma. Ja ehkki välimuse üle veel kurta ei saa(kiikab kriitiliselt läppari kõrval seisvasse peeglisse), hakkavad esile kerkima abstraktsed ekspektsioonid, mida ise endale teatud vanuseks seatud on. Kel kari lapsi taga, kel karjäär kõrgustes, kel Maailmale tiir peale tehtud. Ja ehkki ma vist kunagi pole mõelnud, kus tahaksin olla oma eluga 25aastaselt(28selt aga juba küll), siis üha enam torkavad silma nooremad ja aktiivsemad tegelinskid, kellele oleks hea mingi elukogemusega koht kätte näidata.
Nii et peangi tormama, nagu 38aatsane mees 20seid tsikke panema, seljakotiga ümber Maailma, et jõuaks veel, enne kui muutun vanaks ja jääb alles vaid mälestus kunagisest unistusest, suur ja võimatu, mida ma ei julgenud teoks teha. Sest mis muud saab vabanduseks olla. Ja nooremaks ei lähe meist keegi. Muidugi on kohti ja inimesi, keda maha jätta ei tahax, aga kuniks on veel sees kriipiv rahutus, pole sellestki rõõmu. Nii et otsus sai tehtud ja peagi hakkab mu Londoni aeg selleks korraks läbi saama. See koht on mulle küll südamesse läinud, mul on selle linnaga täiesti eluterve suhe – ma armastan ja vihkan seda! Ja tõenäoliselt pöördun siia kunagi tagasigi. Suvel tahaks olla Eestis ja veidi Euroopaski hääletada, kuni ma selleks liiga vana pole, ja sügisel asuks Aasia kaudu maadmööda Austraalia poole teele. Nii visandlikult siis, aga eks paistab… Rännukaaslased on teretulnud, nagu ka erinevad ettepanekud, võib ka hoopis Ladina-Ameerikasse minna, kui keegi midagi huvitavat välja pakub. Hetkel mul rännukaaslast veel pole, aga küll alati leidub keegi, kes veidi sama teed käia tahab. Või kui ei leidu, siis kohtan teelt, ka üksiminek on paeluv.
Ja mingil kummalisel viisil ma juba praegu igatsen Londonit taga.

lihtsalt üks mõttelõng

mõnikord juba tunned kaduviku lehka, kuid edasi liikuda ikka veel ei söanda. kui miski on end juba ammmendanud, kuid siiski omaselt tuttav ja mugav. kuid ometi tunned kaduviku lehka ja tead, et kauaks seda enam pole. ja sa tead, et muutus peab tulema, pigem sa juba näed, et muutuseta enam ei saa. surma võib edasi venitada, kuid tulemata see ei jää. ja küll on hiljem hea meel, et see möödas on! ehkki võib-olla läheb kõik ka hoopis teisiti…

Illusioonidest

Mõne päeva eest hakkasin tegelema oma unelmate töö otsimisega – milleks ideaalis oleks jalatsite või aksessuaaride assistant disainer mingis suures moefirmas. Seni kuni ma pole kusagile kandideerimist proovinud, ei saa ju öelda, et ma reaalselt ei võiks sellist tööd saada, eriti arvestades kui vaimustuses kõik mu disainide nägemisest on. Olin ka ise oma kaaskirjast suht impressitud, et ühtteist olen nende aastate jooksul ikka jõudnud ära teha, või seda vähemalt ilusti serveerinud. Saatsin posu CV-sid laiali ja jäin ootele. Muidugi pole ma nii naiivne arvamaks, et ma nüüd kohe saangi leading designeri rolli mingis suures moebrändis, aga unistada pole keelatud ning kokkuvõttes võib ju sellistest katsetustest midagi muud välja kooruda! Aga selles seisnebki konks, et kuni pole proovinud, on lootus veel alles, kuid kui kirjad saadetud, hakkab hinge närima kahtlus – aga mis siis, kui keegi ei vastagi ega tahagi mind? See paneb päevad läbi tööl küünarnukki närima mõtetes, kas mu postkasti on juba midagi saabunud ning pea ees peale tööd koju maili tsekkama tormama. Muidugi praegu on veel liiga vara mingeid järeldusi teha, andkem aega atra seada, kuid kui ka kahe nädala pärast mitte midagi positiivset vastatud pole, tähendab see ju, et ma polegi nii hea ja keegi ei taha mind! Ja see võimalus hirmutab veidi. Eneseusu kõikumalöömise riskid, mis proovimisega kaasnevad. Muidugi võiks selliselgi juhul otsida põhjendusi ikka veel ebatäiuslikult koostatud CV-st, liiga laialivalguvast portfoliost, kehvast majandusseisust ning sellest tingitud töökohtade puudusest, saatuse sõrmest ja millest kõik veel. Aga see pole oluline, tõde see ei muuda. Tõde, mida veel ei olegi olemas.

Ja sellises rahutuses ning kesköisest küüslaugust tingitud järjekordses meeleärevushoos tuli peale koduigatsus. Külmas kliimas sooja kodu järele ja emme ja vahutava vanni ja hea keskkütte järele(ehkki, keda ma petan, keskküte on meie korteris alati kohutav olnud ja vann on ju siin majas ka olemas), ühesõnaga nostalgiast ilusamaks moonutatud reaalsuse järele, turvalisuse illusioonist. Aga jaa, sellise vaikse näriva(ja me teame küll, et tegelikkuses perspektiivitu)koduigatsuse emotsioon on uus nähtus! Ja nostalgia mõnede tavaliste minevikuhetkede järele, nagu näiteks -10C-ga lumises Tallinnas asjatamine ja oma (tegelikult mitte nii soojas) kodus olles sealt minema igatsemine. Õnneks ma varsti juba lähen sinna!!

Ometi kõige selle varjus, väikeses sellest linnast tüdimuses ning läbilöögivõimetuse kartuses, on mul alles kõigutamatu positiivne usk Londoni kui võimaluste linna. Ja tundub uskumatu, et siin ei avaneks mingit võimalust, eriti kuidagi täiesti juhuslikult, nagu juulikuu õhtupoolikul täiesti plaanimatult Sohos jalutades…

Elan, sest muud ei oska teha

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski seda, et midagi ei toimu. Asjaolud võtavad aina kummalisemaid pöördeid, nii et mul tekib lausa hirm oma alateadvuse ees. Unes kirjutatud filosoofilised traktaadid, mille sisu üritan hämmeldusega järgmisel päeval lahti kodeerida. Ja aega on pidevalt nii vähe, nii vähe!!

Londoni klubiskeene on tegelikult sama pisikene kui Eestiski, klubides liiguvad samad näod, väljaskäivad inimesed on samad. Kõik käivad suhteliselt sama peotrajektoori mööda ning teavad nägupidi üksteist. Kui igav, kui ahistav! Kui tõenäoline on uuesti mõne inimese otsa koperdada!

Unistused versus reality

Sain valmis oma kauaoodatud varvastega kingad. Peale 4a planeerimist. Õigupoolest see idee oligi vast üheks motiveerivamaks mõtteks kingsepatöökojas käima hakates. Mõte on aja jooksul küll veidi kuju muutnud, kuid idee(st varbad) säilinud. Seda võiks pidada justkui unistuse täitumiseks. Ehkki ma miskipärast ei tunne orgastiliselt ülevoolavat õnnetunnet, peab tunnistama, et nad on siiski kuradima nummid, tekitades tunde „I have accomplished something!“ . See seik viis mind uitama mõtetele unistuste ning reaalsuse vahekorrast. Kuidas kellelgi, kuid mina küll taban aegajalt olukorda analüüsides end mõttelt oma unistusi elamast – olukordades, millest kunagi ihalevalt mõtisklenud olen – ilma sealjuures kaasneva õnnepuhanguta. Asi on vist selles, et unistus on reaalsuse idealistlik lühikokkuvõte – umbes nagu kahetunnine mängufilm kaheaastaste sündmuste baasil. Päriselus on aga liiga palju aega ning sellega kaasnevat jama, mis värvib roosamanna hallikarvaliseks. Ja see on paratamatus. Nii et dekoratsioonidest läbi vaadates, parem hallitoonilisusele vaatamata olukorda nautida, sest sisuks on siiski toosama pikalevenitatud driim.

Ahjaa, täna sai täis neli kuud mu siiasaabumise päevast. Ilma, et ma seda üldse märganudki oleks. Elu autopiloodil.