Church

Aastapäeva tähistasin kirikus. Esines üks mu siinseid lemmikbände, psychedelic-electro-rock The Coolness. Ma olin juba ammu tahtnud kirikusse peole minna, nagu New Yorgis legendaarne Limelight nt. Milline akustika, millised ruumid! Ma leian, et kirik peaks muutuma koos ajaga, eriti veel kui ta kasutusetult seisab. Ja mille poolest on näiteks mustade gospel parem elektromuusikast!
Peale tööd oma välimust pubi vetsus kardinaalselt muudetud, nii et töökaaslasedki kergelt üllatusid, suundusime juba varakult peole. Märkimisväärselt suured juuksed on vist selle aasta parim image-avastus. Dress to express, not to impress!
Kontsert toimus Sohos ühes pisikeses kabelis, mis on aastaks eraldatud heategevuslike ürituste korraldamiseks. Mahutavuseks ennustati 100 inimese ringis, mistõttu ma arvasin, et koht saab juba avamisajaks ülerahvastatud – egas iga päev pole pidu kirikus! Üllatuslikult(või pigem tüüpiliselt) aga oli rahvast vähevõitu ning hilisemale täienemisele vaatamata, tunglemiseks päris ei läinud. Sisehoovi ärapeidetud pisikese kabeli seinaääred olid patjadega istutavateks vooderdatud, tühjal keskalal jagus ruumi tantsimiseks. Kõrvalruumist sai ka püha jooki soetada. Konsa algas improviseeritud ettelugemisega, mis oli päris lahe. Ei saanud küll kahjuks pihta, mis raamatuga tegemist oli. Järgnes mingi helepruuni tsiki bänd, kes laulis religioonist ja revolutsioonist ning viskas oma etenduse lõpus selili keset põrandat. Järgmisena tuli kantslisse kirjatud jakiga, sado-maso maskiga mees. Laulu pealkiri: „I want to fuck Jesus in the ass“, kõlas nagu hunnik müra, laulja sekka midagi karjumas, taustal neli paari buubse. Täielik piece of shit! Toimuvat omaette analüüsides tabas mind äkki aga avastus – ehkki absoluutselt ei saa vastu vaielda, et see oli piece of shit, ja veel kirikus, siis muusikateost sügavamalt analüüsides, tuleb tunnistada, et nad saavutasid päris hästi oma algprintsiipides taotletut. Ehk siis – sellise pealkirjaga loo tingib tõenäoliselt äärmiselt sügav viha ristiusu ja Jeesuse, kui selle esindaja vastu, ning see totaalne noise, mis laulu nime all välja tuli, väljendab kogu seda viha, mis iseenesest on päris hästi välja toodud. Koreograaafiline pool kujutas samuti mässu kiriku tabureeglite vastu, ning mis oleks parim koht oma idee mõjule pääsemiseks, kui kirik – vihatud nähtuse tempel iseeneses. Mis muidugi ei tähenda, et ma selle idee heaks kiidaks.
Lõpuks võttis kantslis koha sisse ka The Coolness, andes ühe oma parimatest esitustest ever! Kuid samas, kuna tegu on minu ühe lemmikbändiga, on pmst iga nende esitus minu jaoks väga hea! There´s a revolution coming and i heard it on the radioooo!
Kohatud sai toredaid inimesi ja fun-fun-itud Parim pidu üle pika aja, good party-times are back!

Rebel against rebellion

Peale minu eelmise nädala kostüümifopaad otsustasin hakata normaalseks ning väsinult üleüldisest rebellionist, mässata mässu vastu. Õigupoolest tunduvad kõik vähegi originaalsed inimesed sisemiselt mässavat – punkarid, hipid, drääg queenid, elektrofriigid, geid, ekstsentrikud, fashionistad. Mässavad normaalsuse vastu. Või üritavad, aga alati ei tule välja, sest selline mässu vorm on ammu juba muutunud tavaliseks, üleüldiseks ning samuti mingis mõttes ´normiks´. Igatahes mul sai sellest villand(vähemalt selleks korraks). Minu fashion statemendiks sai – Rebel against rebellion, mida kõige paremini väljendas vastava kirjaga T-särk, mis hommikul special valmismaalitud sai. Ei mingit klittrit isegi, ainsaks sädelevaks elemendiks kuldne nokats, mis muide väga kasulikuks osutus.
Kids on K @Bar Music Hall. Sissepääs tasuta, aga ukse taga kõva saba. Nooo ei, sabas ma küll ei seisa, pealegi ma olen ju listis ja milleks see muidu siis hea on! Kuldne nokats osutus möödahiilimisel väga kasulikuks, nii et roosa parukaga uksehoidja ei tahtnudki mu nime teada. Ju-Ju teadis kuidagimoodi The Coolnessi lauljat, ehkki ta ise oli kindel, et nad polnud varem suhelnud, tüüp kinnitas sõbralikult muudkui, et nad on kindlapeale juttu ajanud.
Esimene bänd oli VÄGA kummaline. See tundus olevat waaaay too much isegi minu jaoks, ehkki muidugi ma saan väga hästi aru nende taotluslikkusest, ometi selle otstarbekust nägemata. Hiigelsuur mingis aafrika kostüümis tüüp, Sponge Bobi keebiga õlgadel ja tüdruk, vihu my-little-ponidega helelillaisse juustesse seotult. Muusikaks ma nende tegevust küll nimetada ei saaks, pigem jättis eriti see suur tüüp totaalse hullarist ärakaranu mulje, eriti veel oma „Bleach“ plastmasskonteineriga vehkides. Teine poni-tüdruk Charli XCX, veidi napakas, kuid ometi sümpaatne, ja The Coolness olid oma tuntud headuses. Miskipärast oli kõigi kolme bändi puhul läbivaks tendentsiks laval strippamine. Kui vanasti kippusid fännid lavale ronima, siis seekord olid hoopis esinejad need, kes lavalt alla publiku sekka hüppasid. Ehk kaasamaks kuulajaid intensiivsemalt osalusse? Kergelt shokeeriv küll, kui väikese Sponge Bobi keebiga suur paksmagu su peale viskub, või poni-tüdruk Charli lihtsalt niisama keset laulu kuulajate jalge vahel põrandal püherdab. Vahepeal viskasid need esimesed psaikod saali suuure lapiteki, et kuulajaid selle all segadusse ajada ning üritasid nende vahel joostes fänne mikrofoni juhtmega kinni siduda. Aga Coolness ja „Kids on K“ oli ikka hea!
Kui kahe paiku inimesed välja peksti, tundus veel kuidagi vara koju minema hakata, Coolness crowdiga edasi aftekale. Vahepeal oli küll täielik õnnis teadmatus, et wattafaak, ootasime midagi/kedagi vihma käes, möödakõndijaile jalga ette pannes, lõpuks hüppasime kõik koos bussile, sõites teadmata suunas. Lõpetasime „Between the cracks“. Muss oli täitsa ok, ehkki inimesed jällegi kuidagi liiga veidrad, aga varsti saabus ka väsimus ning alles tunni aja pärast jõudsin läbiligunenult koju.

Pull Up The Roots

Tuttavad bändipromootorid, kellega kohtusin Madame Tussaud´ pressi-evendil kutsusid oma uuele üritusele, mis pühendatud just hiljuti uue singli/plaadi avaldanud bändide loomingu tutvustamisele. Kuna nemad tunnevad mind „vabakutselise ajakirjanikuna, kes kirjutab Eesti ajalehele Londoni klubidsest-sündmustest“(mis õigupoolest enam nii vale polegi), palus Katie mul üritust ka ühes Londoni muusika veebiajakirjas kajastada. Minu totaalseks lemmikuks oli 21.saj psühhedeelia – the Astral Janes, keda ka intervjueerima pidin. Mul muidugi polnud mingeid eriti asjalikke küsimusi valmis mõeldud ja üldse on see tegevus mulle veel veidi võõras ning kohmetustpakkuv. Lisaks olid poisid puhtad inglased, Põhjapoolt Newcastle´st, ning nende kiirest ja murdelisest jutust oli suht raske aru saada, kirjapanemisest rääkimatagi. Õnneks võttis Katie inteka linti. Pärast oli konsa, peale Jane´e esines kohtlaselt naljakas ühemehebänd Lee Trevor Jones. „Stranger, it´s just a friend you haven´t met yet, or slept with,“ laulis ta. Rock-n-roll kollektiiv Buster Shuffle oli laval hoogsa showga palju kaasakiskuvam oma myspace-versioonist, kogu bänd hüppas ja tantsis lõbusalt lavapakul. Ning veeidi ehk Courtney Love-liku(vähemalt mulle ta mingi sellise seose tekitas) Mono Taxi ajaks oli enamasti korraldajatest ning nende sõpradest koosnev publik hakanud väsinult laiali valguma. Aga tore üritus oli, ehkki sel on veel kindlasti korralduslikku arenguruumi, ning nagu Katie ise ütles – järgmine tuleb miljon korda parem.

Kuidas ma Larry Teega intekat tegin @ Collapsing New People

Peale circuse Larry Tee seti lõppu mõtlesin, küll oleks hea teda ajakirja jaoks intervjueerida! Küll ma juba teaks, mida temalt küsida! Kuid siis ta oligi juba kadunud, väidetavalt baari suunas. Mõtlesin, et jälitama ma teda küll ei hakka, kuid kui peaksime mingi juhuse tahtel vestibüülis kokku sattuma, küsiksin mõned küsimused küll, seda enam, et ta on inimene mind hetkel väga huvitavast ajastust. Paraku koridoris me kokku ei jooksnud ning ma lasin soovil vajuda teostamatuse kaevu.

Järgmisel päeval Collapsing New People-is, enne Black Peter Grupi kontserdi algust märkasin äkki tuttavat nägu, kas tõesti Larry Tee, mis ta siin teeb ja kui suur on tõenäosus sedasi temaga juhuslikult Londonis kokku joosta?! Päeval myspace leheküljelt ta tuuri ajakava uurinult peaks ta alles homme Amsterdamis esinema, täna võis küll veel Londonis viibida. Kuid kui suur on tõenäosus teda kohata kusagil tillukeses tundmatus Ida-Londoni klubikeses, kuhu ma lihtsalt juhtusin konsale tulema. Võttes sellist asjaolu ´Saatuse Sõrme´ osutusena(või vähemalt mõningase abina ülevaltpoolt või kustiganes), haarasin Larryl nööbist kinni. Tänasin eilse laheda seti eest, selgitasin et olen eesti ajakirjanik, kes kirjutab Londoni alternatiivsest klubielust ja küsisin, kas võin talle mõned küsimused esitada. Ta oli lahkesti nõus ja nii me läksime veidi vaiksemasse kohta väiksele chatile. Larry osutus väga mõnusaks vennaks, oma 40ndates, ja soooooo gaaaaay. Ja mina olin happy-happy-happy, olles saanud asjaosalise vaatenurga kogu sellele 80/90ndate NYCi klubikultuurile. Ilmselt on see tagantjäreletarkus, kuid kogu see aeg polevat olnud sugugi nii roosiline, olles üledomineeritud meeletuis kogustes kõikvõimalikest narkootikumidest, mis mul küll jäi filmist, oma roosa mulli ning loomupärase konstantse narko mittemärkamise tõttu, enamuses kahe silma vahele. Tsiteerides Larryt, tol ajal oli klubielu põhirõhk narkotsil, mitte muusikal(tema, kui muusikaprodutsendi seisukohalt), nüüd aga olevat narksi osatähtsus vähenenud(no tema jaoks kindlasti) ning tehakse palju head muusikat. See pani mind mõtlema, võib-olla ei olegi ´paremad päevad´ kusagil kauges minevikus, minu poolt möödalastud ajastul. Võib-olla tõesti on parim aeg just nüüd ja praegu ja siinsamas. On raske sellele vastu vaielda. NOW is the time to be! And London is The Place (at least for the moment).

Black Peteri kontsert oli väga hea ja täiesti veider, nagu tavaliselt. Alukate väel, aegajal kõvastuva noksiga. Järgnes varietee strippar. Väga shikk, ainult tissitupsud olid puudu! Ja siis hakkasid DJd mängima, peamiselt electroclashi. Ja rahvas tantsis. Ronisime ka lavale. Väike klubi ruum oli paksult inimesi täis ja kõik tantsisid ja nautisid ennast ning muusikat ja see õhkkond oli vapustav – kogu pisike ruum paksult täis tantsivaid inimesi, palju energiat ruumis, puhast rõõmu ja lõbu. Mõnus õhkkond, mõnusad inimesed. Geide kontsentratsioon ei olnudki valdav seekord, päris mitut heteromeest võis kohata, näiteks seda naljakate prillidega hiinlast, kes juditile vägisi keelt suhu toppis.:P Tantsisime mitu tundi järjest, nagu tõsise trenni eest. Parimad kaks pidu üle väga pika aja, eluparimad!

24 (Esimene part)

Mu suurejoonelised sünnaplaanid said kannatada, kui kõik mu vähestest sõpradest erinevatel põhjustel mind esimesel õhtul alt vedasid. Kellel valutas hammas, kellel oli palgapäev alles tulekul…igatahes tekitas see minus totaalset nördimust ning viha ja trotsi, et ega ma selle pärast veel küll koju istuma ei jää! Kuna reedel plaanitud pidu toimub ainult kord kuus ning ma pole sinna juba ammu jõudnud, tahtsin väga minna. Mis siis muud kui uued sõbrad otsida! Judit CS-st oli õnneks vägagi huvitatud minuga kaasa tulema. Inferno @ Electric Ballroom, Camdenis oli täpselt sama hea, nagu mäletasin. Isegi eelmiselgi korral kõlanud lemmiklauluga! Tuju lakke ning jalad täiesti valusaks tantsitud. Koomilisemaid seiku oli siis, kui kõlama hakkas mingi versioon „Rasputinist“ ja mu kõrval jämminud gooti tüüp mind keset platsi, koos veel paariga kasatsokki tantsima rebis. Nalja nabani. Mõned gootid seisid nurgas ehmunud nägudega vaadates – ´mida kurat nemad küll teevad?!´.

Järgmisel hommikul, peale 4tunnist und, lõin äratuskella kinni kell 7.50 ja tukkusin edasi. Teist korda tegin silmad lahti 8.20 ja 15min pärast astusin koduuksest välja. See oli küll mu elu kiireim hommikune väljaminek! Aga tööle ei saanud hiljaks jääda, eriti kuna ma olin kogemata eelmisel õhtul seifi võtme omale taskusse unustanud.
Korra jätan fotoka maha ja kindlasti toimub just siis midagi pildistamisväärset – Brixton on fire! Naabertänav põles, ootasime Earliga juba evakueerimist. 9,5tundi rahapesu, kus vahepeal üks tüüp juba kukkus mind otseselt ähvardama. Peale tööd kallasin omale igasugust energiatoitu sisse – Red Bulli, apelsinimahla, puuviljasmuutit, kokakoolat, śokolaadi – ja olin taas reibas ja energiat täis uueks peoks!

Stay Beautiful @ Purple Turtle. 80s, electro, disco, trash, dress up, blingbling glamglam. LN-ga hullud soengud pähe, kunstripsmed silma, käerauad vööle ja minek. Kohalejõudes sattusin totaalsesse vaimustusse – see klubi on täpselt nagu kadunud Võit Tallinnas, pisike rahvast tulvil urgas! Ning lavale tulnud bändki oli justkui Polümerist EKA või Non Grata alternatiivikas. Heloise & the Savoir Faire. Trashy glam superkhuulide taustatantsijatega.

Tundsin end kui Eestis viibivat ja muss oli nii hea, grooving me away… Seekord olid isegi mõned sõbrad peoga liitunud, kellega koos sai taaskord jalad alt ära tantsiskletud. Blondie “Atomicu” ajal käis laval kastekannuga tüdruk ringi ning kallas kesvamärjukest soovijatele suhu. Ekraanilt tuli samal ajal film “Party monster“, piisavalt intrigeeriv, et seda nüüd netisügavikest üles otsida. Simply Fabulous! Elu poshimas kebabis lauateenindusega einestamise järel laekusin koju, taaskord 4 paiku.

Pühapäeval ärkasin kell 14.30 tundes end suht laibakana, eriti jalgadest. Mõtlesin õudusega õhtusele pubitööle, kuid olles omale erinevat energiatoitu sisse vuhanud, muutus see isegi teostavaks. Orksis märkasin ühe tuttava Londoni eestlase piltide seas paari uut lumesajust, kirjaga 6.Aprill 2008. Esimese asjana mõtlesin muidugi, et ta on Eestis hetkel, nii et uurisin imestunult kodustelt, kas teil jälle tuiskab. Selgus et mitte, ju siis on tegu mingi aprillinaljaga… Alles järgmisel päeval sain teada, et tegelikult oli lund sadanud hoopis Londonis!

Ootan põnevusega juba oma 24ndat ja Elu ja mida kõike see endaga kaasa toob!

The Draytones @ Bar12

Rong hilines ning metroo ei sõitnud, seetõttu oli mul kojujõudes ainult 15min dussi alla hüppamiseks, riiete vahetamiseks ning oligi aeg gigile joosta. LN-ga kohtusin Bar12-s, kui konsa juba käis. . Kontserdisaal oli imepisike, umbes poole Levika-mõõtu, punaste seinte ning kõrgemal asetseva lavaga, võimaldades publiku ja artistide vahetut koosolu. The Hyenas kitarrist/laulja meenutas veidi rokkokoo volangidega särgis Gunnar Grapsi, oma ägeda mulletiga. Lisaks apaatne, pohhuistliku näoga bassistitsikk ja musklis, suure rastakrunniga trummar, kellel oli selline nägu peas, nagu esinedes ainus ta mõte oleks:“Bum-bum-bum-bum“. Camdeni hõngu oli selgesti tunda. Bluesey-arsed, punky-trashed, gutter(ehkki mina ütleksin pigem glitter)-fucked rock!
Järgmine bänd, mida mind õieti kuulama oligi kutsutud – the Draytones. Not bad, not bad. Kell 11 läksid kõik korralikud tüdrukud koju blogi kirjutama.

The Heatwaves @ Irish Castle

Üks CS tuttav itaallane tuli Londonisse ja kutsus oma bändi konsale. Toimumiskohaks Irish Castle @ Camden. Ma polnud sinna enne kunagi sattunud, koht nägi välja nagu suht tavaline, veidi undergroundihõnguline baar, esinemisruumiga tagaosas, selgus aga üsna kuulus kontserdipaik olevat, kus gig-e toimub lausa iga õhtu! Paljud bändid olevat just siit alustanud ning praegugi toimuvat aegajalt Oasise, Bluri, Amy Winehouse jt üllatuskontserdid. Seekord celebreteid küll ei näidatud, või siis ehk ainult neid, kes polnud veel celebrititeks saanud. Kuna ma olin otsustanud sinna minna umbes viimasel hetkel, olin taas sõpradepuuduses, nii et alguses istusin vastostetud raamatut lugedes nurgas ja ootasin algust. Siis nägin oma tuttavat bändikutti Danilot, kes mind veel mõnede couchsurferitega tutvustas.

Lõpuks hakkasid bändid mängima. Rock-n-roll. Märkimist väärib Sweet Sweet Lies, mis oli üsna hoogne ja lõbus. Peale seda ka The Heatwaves. Pole päris minu maitse, aga käras küll. Nendega oli Roomast kaasa tulnud terve paarikümnepealine fänniklubi, itaallaslikult hoogsalt lava ees ringi hüpeldes.:)

Ma olin eelnenud pubi tööpäevast siiski üsna väsinud, nii et saanud oma staarifoto, suundusin kodu poole.

 

Koduteel sattusin peale rebase-fightile. Polnudki oma rebsukesi tükk aega näinud juba! Üks eemaldus piiksudes, kui teine kolmandat kiusas. Rebased teevad väga kummalist piiksuvat häält!

Külaskäik

Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.

Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.

Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.

Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.

„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.

Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.

Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!

Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.