Välk ja pauk ja saatuse sõrm vms! Viimased sündmused juhtusid küll üle mõistuse kiiresti! Pidin meenutama unustatud sebrateooriat – must triip, valge triip, neoonrohelisel taustal.
Viimasel ajal on siis üldiselt domineerivaks olnud must triip: kui pooleteise kuu eest ribi murdsin, mõtlesin, kas saab veel halvemaks minna, ja ootasin põnevusega. Kui eelmisel reedel oma viimase palgatśeki kätte sain, selgus, et saab küll – selle rahaga(millest poole kuu palgast moodustas miinimumistki madalam haigustasu) pole küll võimalik järgmise palgapäevani ära elada! Sipsik lohutas, et tõenäoliselt on mul lootust tulumaksu tagasi saada(siinne majandusaasta lõppeb 1.aprillil), mu palgalt on kuude viisi liiga palju makse kooritud. Ei tea küll millal ja kas ikka…
Tegelt on mul kõigele vaatamata viimasel ajal hea meeleolu olnud. Sellest peale kui mitme nädala eest Ju-Ju mulle kaarte pani, mis näitasid üleüldist majanduslikku juurdevoolu vanade rasvade(loe: nt. käsitööoskuste) arvelt. See muidugi tõstatab omakorda küsimuse, kui palju on õigupoolest kaardipanek reaalsusega seotud ning kumb teist õieti mõjutab – kas oletatav tulevik kaardipanekut või hoopis juhuslikult tõmmatud õnnelikud kaardid edaspidi loogiliselt kalkuleeritud tulevikutegutsemist? Isegi kui need kaks on omavahel seotud, ei saa eitada, et õnnelikuks ennustatud tulevik ajendas mind nii mõnegi liigse CV välja saatma, tekitades omale võimaluse ihaldatud eesmärgi juurdepääsuks. Seni küll olin nii mõnelgi tööintekal käinud tulemusetult ning traditsiooniliselt piiiiiika ooteajaga nii kutse kui eriti vastuse suhtes, mis ka eitavaks osutus.
Esimene positiivne uudis saabus siis, kui siinsesse nö ´maksuametisse´ helistasin, uurides kuidas mu eelmise aasta liigsete maksude kalkulatsiooniga läheb ja sain teada, et 200naelane tsekk on minu jaoks juba eelmisest kolmapäevast postis! 
Reede õhtupoolikul oli mu telefonile jäetud kõneteade – helistati turuuuringu firmast, kuhu olin paari nädala eest oma CV saatnud, kus otsiti EESTI KEELT kõnelejat ning oldi väga huvitatud minuga rääkimisest. Kuna aga tegu oli juba reede õhtuga, pidin tagasi helistama esmaspäeval ja seda ma ka tegingi. Alguses ei tundunud toru otsas tõredahäälne naisterahvas just liiga innukana, kuid saanud kätte mu CV, helistas varsti tagasi ning kutsus juba samal pealelõunal tööintekale, paludes kaasa võtta ka töölevõtmiseks vajalikud passi, NI-nr ja pangakonto nr. Tööintekas oli pigem nagu tööle sissejuhatav intekas, mitte eriti ülekuulamise moodi, tööle paluti asuda juba sealsamas, lastes ühe väikese teksti inglise keelest eesti keelde tõlkida, kusjuures selle eest makstavat ka palka! Kolmapäeval on treening ning ehkki tegu on pigem projektipõhise tööga(nii et pubi võiks ka veel tagataskus igaks juhuks alles hoida), tundub, et olengi tööle värvatud! Minu ülesanneteks oleks tekstide tõlkimine inglise keelest eesti keelde, tõlgete kontrollimine ja ilmselt ka turuuuring telefoni teel tõenäoliselt siis Eestisse. Kõik toimus nii kiiresti, et mu aju siiamaani tõrgub seda uskumast ning skeptikuna kahtlustan kusagilt mõne ilmselge vimka peatset esileujumist. Väga kahtlane! Tavaliselt läheb ju töölevärbamisega miljon aastat ning siis on ka vastus eitav, nüüd aga kui välk ja pauk selgest taevast!
Aga kui kõik ongi päriselt nii, nagu end paista laseb, on tegu Universumi kingitusega minu emalt, sest just tema soovis mulle hiljuti mingit keelte ja tõlkimisega seotud töökohta, milles mina küll kindel polnud – kui suur tõenäosus on leida Londonis kogemusteta eesti keele tõlketööd, eriti kui siin linnas on veel umbes 10 000 eestlast.
Valge triip.
. See seik viis mind uitama mõtetele unistuste ning reaalsuse vahekorrast. Kuidas kellelgi, kuid mina küll taban aegajalt olukorda analüüsides end mõttelt oma unistusi elamast – olukordades, millest kunagi ihalevalt mõtisklenud olen – ilma sealjuures kaasneva õnnepuhanguta. Asi on vist selles, et unistus on reaalsuse idealistlik lühikokkuvõte – umbes nagu kahetunnine mängufilm kaheaastaste sündmuste baasil. Päriselus on aga liiga palju aega ning sellega kaasnevat jama, mis värvib roosamanna hallikarvaliseks. Ja see on paratamatus. Nii et dekoratsioonidest läbi vaadates, parem hallitoonilisusele vaatamata olukorda nautida, sest sisuks on siiski toosama pikalevenitatud driim.
