Armed and ready to shoot

Kirjutamine on muutunud kirjeldamatult keeruliseks, mitte ainult siia, vaid ka kohtadesse, kuhu oleks nagu päriselt ka vaja kirjutada. Näiteks kirjanduskursusele või maksete tagasinõudmise blanketile. Ainsa tagantsurkijana kohusetunne ja paremas nurgas figureeriv kalender, mis sel kuul vaid kahel kumbril siniseks värvunud on(no nüüd kolmel).

Pubi viskas viimase koblaka ette, hakates oma põhjustatava agooniaga kohati sarnanema juba kunagise rahapesuga. Kliendid on siiski üldiselt sõbralikud ja mina olen see, kes nendega bitchib(ja vahest harva kui mul on hea tuju ja ma viitsin nendega sõbralik olla, siis tippi kohe lendab mis hirmus), kuid jee mind kotib mingite vanade joodikute elulugu! Ausaltöeldes mind ei huvita üldse eriti võõraste inimeste elu ja olen ka oma isikliku informatsiooni suhtes väga alalhoidlik, tundes end nime või päritolu küsimise peale rünnatuna.

Niisiis hakkasin taas uue hooga uut tööd otsima, algul vaid töökuulutuste vaatamisest suht masendudes, kuid kui mu CV sai inglase poolt heakskiidetud, asusin perfektse CV-ga ja tema õnnistusega relvastatult palju optimistlikumale rünnakule. Eile käisin esimesel intekal sisedisaini firma kontoriassistendi kohale. Ainsaks puuduseks selle hirmkauge asukoht mu praegusest elukohast, kuhu peaksin bussiga sõitma poolteist tundi(kusjuures tund on Londoni mõistes veel täiesti normaalne) ning tõusma vastavalt kell 6.30, mis mulle küll pähe ei mahu! Eks paistab, kuidas edeneb, kuid nutma ma selle töö mittesaamise pärast ei hakka(mitte et ma seda muidu kunagi teeks, närvivapustus välja arvatud).

Eelmisel nädalal kolis meile kodutu kunstnik. Tuttava tuttav, keda ma polnud enne kunagi näinud, kuid hea inimene nagu ma olen, kellele pole endalegi võõrsil kodutuks olemine võõras, võtsin ta meie külma elutuppa kostile. Kust ta peatselt leidlikult kodumaale puhkusele sõitnud Pelmeeni tuppa kolis. Hakkab nagu eesti maja kujunema, oleme hetkel ülekaalus ja ehkki vahel ajab mind marru nahaalsus, et vastutasuks süüa ei tehta ja arvutit ei parandata, peab tunnistama, et päris lõbus on küll. Isegi kahju, et mitte enam kauaks.

Peol olen käinud sel kuul so far ainult korra – see on minumeelest minu kohta suht märkimisväärne! Tegemist on uusaastajärgse paarty-recessioniga, kuskil ei toimu eriti midagi lahedat. Viimaselaubäne väljaskäik kujuneski sisuliselt käimiseks – pikaks kõndimiseks mööda Ida-ghetto öist tänavat ühest klubist teise, siis veel teadmata suunas, ja tagasi. Passing Cloudsi hipiurkasse jõudsime ka, minu meelest endiselt teistmoodi päris tsill, kuid kõik nii ei arvanud.

Üldiselt on elu nitsevooo. Vahepeal olen olnud ka õnnelik, kuid kahe nädalaga muutub elu taas hallikirjaliseks. Selline tunne on, et kunagi peaksid selguma mingid suured strateegilised tõed erinevates eluvaldkondades, aga kunas või millised, sellest pole veel aimu.

Illusioonidest

Mõne päeva eest hakkasin tegelema oma unelmate töö otsimisega – milleks ideaalis oleks jalatsite või aksessuaaride assistant disainer mingis suures moefirmas. Seni kuni ma pole kusagile kandideerimist proovinud, ei saa ju öelda, et ma reaalselt ei võiks sellist tööd saada, eriti arvestades kui vaimustuses kõik mu disainide nägemisest on. Olin ka ise oma kaaskirjast suht impressitud, et ühtteist olen nende aastate jooksul ikka jõudnud ära teha, või seda vähemalt ilusti serveerinud. Saatsin posu CV-sid laiali ja jäin ootele. Muidugi pole ma nii naiivne arvamaks, et ma nüüd kohe saangi leading designeri rolli mingis suures moebrändis, aga unistada pole keelatud ning kokkuvõttes võib ju sellistest katsetustest midagi muud välja kooruda! Aga selles seisnebki konks, et kuni pole proovinud, on lootus veel alles, kuid kui kirjad saadetud, hakkab hinge närima kahtlus – aga mis siis, kui keegi ei vastagi ega tahagi mind? See paneb päevad läbi tööl küünarnukki närima mõtetes, kas mu postkasti on juba midagi saabunud ning pea ees peale tööd koju maili tsekkama tormama. Muidugi praegu on veel liiga vara mingeid järeldusi teha, andkem aega atra seada, kuid kui ka kahe nädala pärast mitte midagi positiivset vastatud pole, tähendab see ju, et ma polegi nii hea ja keegi ei taha mind! Ja see võimalus hirmutab veidi. Eneseusu kõikumalöömise riskid, mis proovimisega kaasnevad. Muidugi võiks selliselgi juhul otsida põhjendusi ikka veel ebatäiuslikult koostatud CV-st, liiga laialivalguvast portfoliost, kehvast majandusseisust ning sellest tingitud töökohtade puudusest, saatuse sõrmest ja millest kõik veel. Aga see pole oluline, tõde see ei muuda. Tõde, mida veel ei olegi olemas.

Ja sellises rahutuses ning kesköisest küüslaugust tingitud järjekordses meeleärevushoos tuli peale koduigatsus. Külmas kliimas sooja kodu järele ja emme ja vahutava vanni ja hea keskkütte järele(ehkki, keda ma petan, keskküte on meie korteris alati kohutav olnud ja vann on ju siin majas ka olemas), ühesõnaga nostalgiast ilusamaks moonutatud reaalsuse järele, turvalisuse illusioonist. Aga jaa, sellise vaikse näriva(ja me teame küll, et tegelikkuses perspektiivitu)koduigatsuse emotsioon on uus nähtus! Ja nostalgia mõnede tavaliste minevikuhetkede järele, nagu näiteks -10C-ga lumises Tallinnas asjatamine ja oma (tegelikult mitte nii soojas) kodus olles sealt minema igatsemine. Õnneks ma varsti juba lähen sinna!!

Ometi kõige selle varjus, väikeses sellest linnast tüdimuses ning läbilöögivõimetuse kartuses, on mul alles kõigutamatu positiivne usk Londoni kui võimaluste linna. Ja tundub uskumatu, et siin ei avaneks mingit võimalust, eriti kuidagi täiesti juhuslikult, nagu juulikuu õhtupoolikul täiesti plaanimatult Sohos jalutades…

Jälle töös

Vahepeal on tegemist olnud. Remondis olnud pubi hakkas valmimisjärku jõudma ja nii uued kui ka vanad töötajad said koolitust. Nii et ma olen jälle töös nüüd, mis iseenesest on väga positiivne, saada mingi põhjus voodist ülestõusmiseks, isegi kui see juhtub alles õhtupoolikul. Ametlik avamine on täna, eile oli koolituse osana treening spetsiaalselt kohale kutsutud mänedźeri sõprade peal. Teiste külaliste seast hakkas silma üks kuidagi tuttava näoga tüüp, ja teadagi kuidas mul nende tuttavate nägudega on…Tundus olevat nagu veidi karva kasvanud mingi Briti rockstaar, samas ma ei suutnud ajus kuidagi ära ühendada kes täpselt või mis nimi. Küsisin seda ühelt kaastöötajalt, kes selle peale kohe läks tema juurde ning uuris järele, kas ta on rockstaar. Sai teada, et see on Dave Cole(või siiski Grohl) ning et ta tahab mulle autogrammi anda. Heheee! Mina ikka veel teadmata kes kurat on Dave Cole või kasvõi Grohl, läksin enne nende lahkumist samuti uurima, kas ta on kuulus või midagi. Tema sõbrad ütlesid, et ta on tuntud selliste bändidega nagu Nirvana, Foo Fighters, Queens of the Stone Age. Ja ma sain pihta küll, kellest nad räägivad, aga too tüüp polnud üldsegi selle muusiku moodi! Ta oli palju saledam ning kõhnema näokujuga, nii et ma vaatasin neid sõpru väga kahtlustava näoga, olles kindel, et nad mind tüssavad ja neil vist hakkas piinlik. Peaks täna oma mänkult järele uurima, kas see oli ikka Dave Grohl.

Kindaooper jätkus nii, et Pariisist mingeid tellimusi ei tulnud, tõenäoliselt ülemaailmse credit crunchi tõttu. Millegipärast tunnen ma end tihti peale Victimi disaineriga kohtumist nii ärakasutatuna! Seekord otsustas disainer näidised järgmise nädala jooksul odavmüügil maha müüa, pakkudes mulle kindapaari eest 5naela! Nagu 100kr paari eest! No palun, ma ei võtaks selle summa eest nõelagi kätte, disainimisest ja teostamisest rääkimata! Mida kõike peab tegema jala moemaailma ukse vahele saamiseks. :S

Töötuse võlud

Viimastel päevadel on siin vaheldumisi ilusat sügisilma olnud. Päike paistab, on peaaegu soe ja nii mõnus on sahistada värvilistes vahtralehtedes, mängida möödaminnes üks korvpallimatś musta vanamehega pargis või oravaid luurata. Mu täiendatud CV on hakanud vaikselt vilja kandma – kutsutaxe juba intekatele! Eile käisin eriti poshis restokas. Liigu ringi nagu pulk perses küll, aga palk olevat hea, nii et ma loodan, et impressisin intervjueerijaid positiivselt oma sujuva bluffiga ja nad ikka tõepoolest helistavad mulle peale Marokot.

Täna käisin teises kohas, Canary Wharfis. Koht selgus küll oodatust hoopis teistsugune olevat, peene restoka asemel kohvik, kus juba uksel mind peekonilebra vastu võttis. Ühelt poolt armsalt hubane küll, ´50ndate stiilis hipipesa, aga teiselt poolt ma pole päris kindel, kas ma sinna vabatahtlikult söömagi läheks, töötamisest rääkimata. Mõtlesin, kuidas küll kiiresti jalga lasta ja tõin vabanduseks asukoha, mis asubki mu kodust ja linna südamest liiga kaugel. Aga kuna mul selleks päevaks plaane rohkem polnud ja töötuks olemise pisiasjast ma end kuidagi häirida ega morjendada ei kavatsenud, otsustasin ilusat päeva nautides ringi vaadata.

Canary Wharf on saar Saarel, mis asub kesklinnast tglt üsna kaugel idas. Lonkisin ringi, leidsin põneva rohe-kolla-punase puu ja otsustasin laevaga tagasi sõita, seda enam, et nad kavatsevad emsaspäevast pileti hinda tõsta ning ma polegi veel Thamesi mööda sõitnud! Ohh, see oli lahe! Katamaraanid käivad iga 20min tagant ja küll alles selline laevuke kihutab! Veepritsmed mu suurte päikeseprillide klaasidel ja vastutuul nii tugev, et hingaminegi muutub raskeks. Hankisin laeva päevapileti, hüppasin kodust läbi fotoka ja mõnusama riietuse järele ja sõudsin Greenwichi, kuhu ammu olin plaaninud minna. Ehkki veel ametlikult Londoni alal, tundub Greenwichis olles hoopis teises linnakeses, kusagil Saare teises otsas asuvat, nagu näiteks Brightonis. Tsillisin ringi, ronisin künkale, astusin 0-meridiaanile ja juba oligi kell nii palju, et turistid peksti välja. Aga väga lahe päev Londonis, mängisin ise üle pika aja turisti ja täitsa mõnus oli!

Aga vahepeal on laupäev kätte jõudnud ja öösel lendame Aafrikasse!!! Lugesin hiljuti Maroko kohta üht superhead raamatut: „The Caliph´s House“ by Tahir Shah. Endise londonlase lugu Casablancasse kolimisest, esimesest aastast seal, maja ranoveerimisraskustest ja eurooplasele kummalisest kohalike inimeste olemusest. Ja dźinnidest muidugi. Väga hästi kirjutatud raamat, armusin sellesse juba 10st leheküljest. Omavahel põimuvad inimeste jutud, mõnusa irooniaga vürtsitatult. Tekitas Maroko-meeleolu. Eks varsti näeb, ma olen juba jube põnevil!!

No more Brixton!!! :D

Jeejeeee, laupäeval oli mul viimane päev rahapesus. Peale seda, kui mu suhe selle töökohaga kulmineerus mõrvaähvarduse(mis oli viimaseks piisaks karikas) ja närvivapustusega, mis pani lahutuspabereid sisse andma, oli mul ikka VÄGA HEA meel sealt lahkuda!

Juba reedel oli mul enneolematult hea meel tööl olla, rõõmus peatselahkumise üle. Olin heas lausa klientidega viisakam, ei karjunud nende peale nii palju, isegi naeratasin vabatahtlikult mõnikord, ja kundedki tundusid sõbralikumad. Ma olin suures laiskuses unustanud sildid ukse ette välja panna ja esimene klient tuli ja ise vabatahtlikult tõstis need õue. Kui armas temast! Assistant manageriga lobisedes selgus, et tegelikult on firmas küllaga siseprobleeme, ülejäänud 2 valget töötajat ei suuda samuti enam neid musti jamaikusid silmaotsaski taluda ning isegi mõningatel mustadel töötajatel on vaid müüginumbritest hoolivast juhatusest kopp ees ning lahkumine mõttes. Kummaline, et ma polnudki neid sisepingeid varem märganud! Nii et äärmiselt õige tegu sealt jalga lasta! Naljakas on see, et kui ma varem olin äärmiselt liberaalne ning rassismivastane, halvustades mustade lollimateks materdamist, siis rahapesus töötamine muutis mind märksa rassistlikumaks. Ehkki, tõele au andes, on see vähene haritus, intellekti puudulikkus ning ülbuse ülevoolavus, mis minus allergiat tekitavad. Ja see imelik tugev lõhn, mida kõik mustad naised millegipärast kasutavad. Ehkki eelmainitud viha ei laiene absoluutselt mu majakaaslastele, kelle värvi ma ei panegi tähele – viimati kirusingi Kennule neid jubedaid musti jamaikusid!

Viimasel päeval aga ei viitsinud enam üldse tööd teha ja bitchisin täiega. Mida nad oleksid saanud minuga teha – vallandada? Ooo, palun väga! Viimased kaks tundi tõepoolest lugesin minuteid, pilk kellal kinni. Kokkuvõttes ma vist naersin liiga palju, liiga valjusti heameelest sealt lahkumise üle. Ja mulle pole siiamaani korralikult kohale jõudnud, et ma enam mitte kunagi ei pea sinna rahapessu tööle minema ega vabatahtlikult Brixtonisse sattuma ja loodetavasti ka mitte enam nigrude väljaelamist enda peal kannatama! Hurraaaa!

Aga nüüd olen ma ametlikult töötu, vähemalt kuni pubi veel 3nädalat remondis on. Muidugi enne võiks keegi mulle helistada ja uue töö intekale kutsuda.

Welkamm British winter!

Sest tõesti nii see ongi. Ilmad on jahenenud, tuul kusagilt välja ilmunud, linna kohal rippuvad pilved ei anna lootustki asjaolude paranemiseks lähima 9 kuu jooksul. Mitte et Londoni talv Eesti oma karmusele kuidagi lähedalegi jõuaks, kuid siin on juba hall ühtlane talv.

Käisin taas oma promootoritest sõprade üritusel networkimas ja sain juhtumisi mõnegi võimaluse õhku riputatud. Enese ajakirjanduslik estääblishimine ja kindapromotsioon tunduvad täitsa hästi minevat, mida ei saa küll öelda reaalselt sissetoovate ametite kohta leidmise kohta. CV-sid olen juba laiali saatnud, kuid kui disaster pakkimisproov välja arvata, pole intekakutseid rohkem veel saanud. Lootusrikkalt rõhutagem VEEL eksole! Kuid üldiselt tundub, et head asjad leiavad mind ise ülesse, kui kõige vähem kahtlustada osata. Ja kui pinevalt otsida, ei kanna see mingit tulemust. Mis paneb mõtlema, et mis mõtet on siis üldse midagi aktiivselt otsida, kui kasu sellest eimiskit, ja mõtisklema, kaua kurat ma millegi hea saabumist ootama pean, üür vajab ju maksmist!

Ja muide – siinmaal tunduvadki tähed lähemal asuvat.

Pühaba

Pühapäeva hommikul paistis päike, meenutades vananaistesuve ning meelitades loodusesse. Võtsin ürgset kutset kuulda, suundudes Regend´s Parki, kus ma seni veel õieti ringi vaadanudki polnud. Tsillbrazill ja särkivärki. Lahedate sussidega linnud ja hulgi muid elukaid ja lilli. Midagi kasulikku jälle ei teinud terve päev. Hiljem liitus minuga ka majakaaslane Sirtz. Mul on temaga ikka vedanud, lisaks eestlaseks olemisele saame me ka eriti hästi läbi, sama kreisid mõlemad. Koduteel surmväsinuna(värske õhk ja väike liigutamine mõjuvad degenereerunud inimkehale väga kurnavalt!) jäi teele ette hindupood – oojaaa, muidugi meil on energiat ka veel väikeseks veiniks ja nii ta läks…Party Monster, Fear and Loathing in Las Vegas, Beverly Hills 90210…Otsustasime hommikul Śotimaale hääletada, mis küll jäi ära hommikul saabunud jubeda pohmari tõttu. Ja jälle leidus põhjus tööotsimise edasilükkamiseks…

LFW Fashoff @BBB

Reedel toimus moenädala lõpupidu. Ma polegi sel kuul, peaasjalikult eriti skint situeiśni tõttu väljas käinud. Seekord lasin meid guestlisti panna, nii et sissepääs prii. Töölt veidi väsinuna koju jõudnult, istusin enne peoleminekut all elutoas, kus majakaaslane Kennu just süüa vaaritas. Temagi tegeleb hetkel tööotsimisega, tundes eriti hästi tulutu otsinguga kaasnevat depressiooni, mille poolest võisime samastuda. Mingi hetk meenutas olukord juba täiesti süźeed mõnest Ameerika pubefilmist – noortest proffessionaalidest majakaaslased, kes maadlevad tööleidmisega üksteisele elutoas oma rasket saatust kurtmas. Õpetlik effekt noorsoole – selline on teiegi tulevik, nii et nautige tegelaste üle irvitades oma hetkel õnnistavat vanemate rahakotti!

Üks mu listi pandud sõpsidest keeldus peole tulemast, nii et hakkasin Kennut meelitama meiega liituma. Ainult et, kuna listis seisab tüdrukunimi ja see on niikuinii moefriikide ja dräägide pidu, siis peab ta ka omale seeliku selga ajama, et uksehoidjat ära veenda. Algul tõrges Kennu hakkas pikapeale tuld võtma, proovis selga mu blondi lokkis parukat ning sidus hõlmikseelikuna teksade peale räti. Rolli sisseelamine edenes niivõrd hästi, et peagi sai seelikust kleit ning granaatõuntest buubid. Ümber tõmmatud korsett aga avas talle uue vaatenurga naiste kannatustele ilu nimel, pannes teda korsetikandjaid edaspidi hoopis suurema aupaklikusega vaatama, tundes, mis piinadega nad ilu nimel toime tulevad. Aga ei, siiski lükkus tema jaoks dräägina peoletulek järgmisesse nädalasse. Eks paistab.

Fashoff toimus Shoreditchi Beach Blanket Babylonis. Stiilses restokas, mille nimekaim asub ka Notting Hillis, kus karnevali aegu tantsu vihutud sai. 11x kohalejõudes lainetas ukse taga järjekord suitsulembidest ning veel sissepääsu ootajatest. Üsna masendusttekitav. Esialgne tormijooks vilja ei kandnud, nii et pidime vaguralt saba lõppu ritta astuma. Ootasime tulutult vast 10min ringis, kui uksele ilmus üle-linna drääg ja party host Dan Lismore, mu kunagine bussituttav, kellega pole küll hiljem eriti suhtlema sattunud. Vaatas minu poole ja viipas sissepääsu suunas. Alguses ma mõtlesin muidugi, et ta teeb nägusid kellelegi teisele, kuid kui grimassid jätkusid, tuli mõte – mina väää?! Tundsin end kõrvust tõstetuna. Jällegi stseen USA teinimuuvist: Üle kooli jalkakutt lehvitab hallihiirekeslikule nohiktüdrukule. Ainult et selles süźees on jalkakutt tegelikult drag queen ja mina olen ka sitaks lahe. Tegelikult mul on häbi, et ma niisuguseid äässkisserlikke mõtteid mõtlen, veelgi enam neid jagan.(läheb punastab nurgas).

Pidu oli lahe nagu tavaliselt, plaate keerutas keegi ´90te kuulsus Skin. Mu uus majanaaber Sirtz oli esmakordselt dräägipeole sattununa täiesti sillas ning sukeldus lõbusasse stiilimuutusesse. Siiski, vähese väljaskäimise tulemusena olen ma vist ikka veel Eesti ajas omadega, vajudes siinse kesköö paiku ära.

London Fashion Week star designer :D

Ja saabuski kauaoodatud Victimi moeshow päev.

Eelmisel päeval olin saanud telefonikõne ühest kohast, kuhu oli tööle kandideerinud – kutsuti intekale kingituste pakkija kohale. Mõtlesin, et loominguline töö, äkki on mulle huvitav. Kohaleminnes selgus, et see polnud mitte luksuslikus kaubamajas, vaid hoopis ärihoone laos, kus pidin äärmiselt luksuslikke kalleid kingitusi enne ärasaatmist sisse pakkima. Juba esmamulje valmistas kergelt pettumuse, sest kuskile laonurka ma küll end hästi peita ei tahaks…Nad otsisid kogenud kingipakkijat ja panid mind alguses proovile. Selgus, et ega ma mingi meisterpakkija küll pole, suht disaster. Mõtlesin, kuidas saaks sealt ruumist nähtamatult ära kaduda, et nad tähele ei paneks. Tööandjad olid muidugi superviisakad ´How-do-you-do´-tüüpi, aga ma ütlesin ise ka lahkudes, et ma sakkisin

Läksin koju ja saatsin veel CV-sid laiali. Ja siis moeshowd ettevalmistama. Kuna ma tavaliselt modellidega eriti kokku ei puutu, hämmastas mind täiesti nende välimus – kui kohutavalt pikad(isegi minust pikemad, eriti kui neil veel 15cm kontsad all on), kõhnad(nii et ausaltöeldes hirmus hakkas) ja absoluutselt ilma tissideta(ainult mingid kurvad nibud)! Tundsin end nende kõrval eriti ilusana. Ja siis algas modellide ettevalmistamine – sonksid, meigid, poolpaljad modellid disaineri hindava pilgu all erinevaid kostüüme selga proovimas, samal ajal mitu fotograafi klõpsides ringi sebimas ja vist mingi Saksa reality show kaameraga filmimas. Tundus, et vist osad modellid olid otse Saksamaalt transporditud ja ehk võistlesid “DDR next supermodel” tiitli nimel. Igatahes verd, pisaraid ja kaklusi ma kahjuks ei näinud. Kaks tüdrukut olid eriti lapsed, noorim vast 12aastane, koledate hambaklambrite ja roosade juustega, teine pealtnäha pisut vanem, eriti peenikese, piuksuva multikakangelase häälega. Üks rõngastatud-tätoveeritud sinise juuksesalguga(mis nii hästi sobis ta elektrisinise silmameigiga!) goota ja must tiigritar otse aafrikast(rassismi vältimiseks, eksole!). kokku u 15 tüdrukut. Nende ümber asjatasid sama peenikesed, aga vähemalt oma 30cm lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid kummargil või poolspagaadis seisma. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes ta kostüümide ning nende selgaajamise eest hoolitsema pidi. Kõik üleslöödud, oodati backstages. Ekstravagantse meigi ning kummalise soenguga modellid istusid ja seisid oma lavaleminekut oodates, ebainimlikud karakterid oma pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Meenutades justkui omaette liiki või hõimu. Nad liiguvad karjas, kõik liigile omaselt jube pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused. Geneetilised sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest. Tavainimestega kõrvutades oli seda hõimuerinevust eriti hästi märgata. Algas show. Ma ei saanudki seda lavalt näha, kuna abistasin backstages ja niipea kui minu türduk lavale läks, kohe oli ta ka tagasi ning vaja talle juba uus kostüüm selga ajada. Natuke õnnestus piiluda catwalki lavataguselt ekraanilt, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud. Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, et ma ei suutnudki seda nagu õieti tajuda. Ja siis oligi lõpp, kõik hakkasid plaksutama ja disainer Meihui läks lavale kummarduma ning alles tol hetkel jõudis mulle kohale, mis toimub ja silma tuli heldimuspisar. Hakka selle peale või FTV-d vaatama, kus seda tõenäoliselt kunagi ülekantakse. Et ikka päris suur asi olla London Fashion Weekil ja FTV-s oma loominguga esindatud ja ma sain sellega hakkama! Ehkki rahast pole endiselt juttu olnud, kuid loodame koostöö sujumist ning tellimuste saabumist, eksole! Aga siis oligi juba kõik läbi ja modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Ei mingit śampust ega vastuvõttu. Läksime mu India-tuttava Heliga, kes showd vaatama oli tulnud, sumedas õhtus jalutades kodu poole, vahepeal tähistamiseks kallist Martini Asti śampat ja śokoladikooki ostes. Pidasime pidu Chelsea poshi rajooni elumaja trepil. Lahe.