Mõningatest blogi aadressi muutmise asjaoludest inspireerituna ma enam ei joo, vahelduseks mõnda aega. Nädal juba. Ja olen hämmastusega avastanud kui imetlusväärne on olla pidudel kaine! Tõepoolest, poleks kunagi arvanudki. Lõbus ja tore ning võimalik enda lollikstegemise üle enamvähem kontrolli hoida…ainult et mõnikord ei piisa sellestki… Käisin oma CS sõbrantsi Alice sünnal, ta kodus linna teises otsas. Istumine sõprade ja toiduga. Midagi hoopis muud vahelduseks klubitamisele. Ontlik kodune oleng avaras valgustatud ruumis. Ja ehkki ma valasin omale ainult mahla, tekkis miskipärast vahepeal ikka veider kergelt svipsune tunne. Ma olin kogu aeg mingitest tüüpidest ümbritsetud. Jutuajamised erinevate inimestega, peatselt Madriidi koliva briti, portugaallase, honkkongiga, viski-õlle Liamiga, kes väitis selle ´kokteili´ vana iiri traditsiooni olevat… Brasilkud võitsid mu südame oma laheduse ja hullude naljadega. Philippe rääkis väljamõeldud lugusid oma lapsepõlvest, nöökidest kedagi mitmeks tunniks Disneylandis vetsu lukustada ja kuidas brasilkud ALATI hilinevad, mitte 15min, vaid pigem poolteist tundi – rahvuse viga. Hiljuti olid nad käinud nädalavahetusel Tallinnas joomas ning rääkisid mulle mingist hullust selle käigus tehtud oma äparduste filmist. „That´s why i never wear heels – you never know when you need to run!“ Brasilku kutid pidasid seda Alice väidet hüsteeriliselt naljakaks, kuid ma pean selles osas temaga nõustuma – mullegi tuleb selline mõte iga kord kõrgetel kontsadel kõndides. Et enamik külalistest olid erinevail põhjustel taimetoitlased, võlus Alice sünnipäevakoogi ajaks välja seakujulise tordi. „That´s the only pig we can eat tonight“. 
Öise bussiga 3paiku läbi linna sõites, tundus ummik eileöisest veel hullemgi olevat. Hale oli vaadata purjus kakerdavaid inimesi, ise jummala kaine olles. Koduteel sain äärepealt rebasega pihta, kui see kassijahil mulle peaaegu otsa jooksis.
Keegi on mind 40naelaga tühjaks teinud, või olen ma ise need kusagile pillanud. Paari päeva eest olin need automaadist võtnud, et korteri veearvet maksta, kuid tänaseks neid enam rahakotis polnud! K6ige kummalisem on see, et ma pole joonud, nii et ei saanud seda raha kuidagi purjuspäi ära kaotada. Shopanud ka pole. Võib-olla pillasin selle kuidagi kaarte väljavõttes kusagile maha, või on tõesti kellegi räpased näpukesed mu rahakotis sorimas käinud? Oh well, raha läheb, raha tuleb – taaskord jään ootama tulekut. Võib-olla leidis keegi selle summa maast ning sai väga õnnelikuks. Olen ju minagi hiljuti 10naela tänavalt leidnud ning sarnaseid rahaleidmise lugusid kuulsin mõnegi tuttava käest. Võib-olla on London selline linn, kus inimesed massiliselt raha kaotavad(ja leiavad). Võtkem seda kui suurt ja mõttetut kulutust.
Kui olime väsinud üksteise peale karjumast ning sellegipoolest mitte kuulmast, liikusime edasi vaiksemat kohta otsima. Mööda Soho tänavaid hulkudes jagas vastutulija meile paar flaikut, millist olin ma kunagi ennegi kuskilt korjanud. Tundus põnev ja nii me siis otsisimegi Green Carnationit flaiku tagaküljele joonistatud pisikese kaardikese järgi, sama teed pidi u viis korda edasi tagasi kõndides, õiget kohta kuidagi leidmata. Lõpuks siiski märkasime ka õiget ust ning mis muud, kui sisse. Alternatiivelektro helid paitasid mu kõrvu ning veelgi enam paitas mu silmi intrigeeriv sisekujundus – sametkattega juugendmustriline punane tapeet, suurte kuldsete raamidega barokiaegsed peeglid ning neoonvärvilised popkunstiteosed seintel. Club: 
