Kõigepealt pean avaldama armastust oma hetke lemmikfilmile, mille Amazonist hiljuti kätte sain. Märksõnadeks 80-90ndate NYC-i dress-up glam klubikultuur & club-kids. Kui narkots väja arvata
„It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll! If you have a huntchback, just throw some glitter on hump and go dancing!“
Neljapäeval saabus nädalavahetuseks feministlik arvamusliider Sannu, keda ma kodustasin. Laupäeval, ärganud kell 8, üheksa tundi rahapesus istununult, viskasin kodus kunstripsmed silma ja veidi glitterit oma küürule ning pidusse. Minuni oli jõudnud info mingi polysexual paarti kohta, täpsema selgituseta. Pakkusin, et ilmselt boys will be girls and girls will be boys.
Camdenis oma pool tundi bussi oodates jutustas Sannu mulle oma eesti tuttavatest, millele ma ka paar sõna sekka ütlesin. Bussipeatus oli tühi, ainult paar tsikki veel bussi ootamas. Niisiis veerand tundi klatsi hiljem jäin üht tsikkidest korraks silmitsema ja ta nägu tundus kahtlaselt kuidagi tuttav…Järgmisena ütlesin jutujätkuks Sannule, et minumeelest on vähemalt üks tsikkidest eestlane, mispeale salajased pealtkuulajad naerma purskasid, olles sunnitud oma rahvust tunnistama. Täiesti rabav, kuidas suures 7miljoni elanikuga Londonis on võimalik sedasi eestlaste otsa komistada! Ehkki see ei peaks mind ju enam üldse üllatama, peale Paasi kohtamist tuubis. Ahistav siiski – kui enne võis eesti keelt lollikindlalt oma salakeeleks pidada, teisi avalikult klatsides, siis nüüd siin enam mitte… Pika tumedapäise, korvpalluri välimusega tsiki nägu tundus tuttav, kuid aju ei suutnud veel taustajuttu juurde panna. Nimeks Liina, mind ta ära ei tundnud. Mul on ikka hämmastav nägudemälu, kui keegi tuttav tundub, siis kuidagimoodi ma seda inimest teangi! Paaripäevase mõtlemise järel tuli välja seegi saladus. Miskipärast connecttis aju selle Liina kohe Tiuxi ning ta kunagise Mustamäe hoovirahvaga. Lähemal arupärimisel selguski see nii olevat, lisaks olevat see Liina esinenud kunagi tõsieluseebis „Farm“.
Bussiga Image baari poole peole sõites tuli ühes peatuses peale justkui otse mu lemmikfilmist välja astunud seltskond – näomaalingud, dräägid, värvilised kostüümid –, võttes meie kõrval istet. Olin üsna üllatunud/vaimustunud, sest isegi Londoni ekstravagantsust arvestades, selliseid inimesi iga päev ei näe. Selgus, et nad lähevad samale peole. Üsna varsti astus seltskond bussist maha, liiga vara, kas peaksime neile järgnema? Enne kui otsustada jõudsin, oli Sannu juba väljas ning teda linnapeale ära kaotada ma ei saanud. Vana sõps maha jäetud(kes saatuse irooniana oli just peatus varem oma tuttava samast bussist üles leidnud), uued leitud, läksime kamba kannul baari, mu peast läbi käimas mõte: „It´s starting now…“ Ekspressionistid, kellel polnud ettekäänet vaja.
„My appearance is my self expression. I never wear the same outfit twice in a row.“
Matty kandis leopardimustrilist kostüümi, täispuhumata kumminaine ümber kaela.
„What´s your inspiration?“
„I´m an animal wearing human.“
Saanud kuulda Sannu dominakarjäärist, oli nende sümpaatia võidetud. Pubi ees ajasime juttu, üksteisele babymõõdus kummivesti selga ajades. Imagesse minnes tuli poistel ette võtta kingavahetus – konsad alla! „I usually don´t wear so high heels.“ Ukse taga laiutas pikk ja liikumatu saba, põhimõttel – one out, one in. Aga nii „Fabulous“ inimesed ju ei seisa sabas! „We don´t que!“ Ma mõistan täielikult. 10min hiljem olime sees, kuid ülbus oli nõudnud ka oma ohvrid – pool värvikast seltskonnast oli sissepääsemata koju suundunud.
Polysexual paarti nägi välja pigem nii, et boys were girls and boys were boys on heels and there were some assumably „real“ girls as well. Üritus nimega „Gutterslut“ toimus Images-nimelises geide seksklubis, mis oli täis higiseid poolpaljaid mehi, end üksteise vastu hõõrumas, mõni üksik jalutas rihmadesse riietatult palja noksiga ringi. Dräägid ning kutid kontsadel. Electro kajas kaasakiskuvalt, samal ajal kui mingi drääg poodiumil postitantsu etendas. Nalja nabani. Tundsin end ilmselt nagu mu uus sõps Judit nädala eest esmakordselt gooti diskole sattunult, veeeery weird, but fun! 
Esmakordselt oli naistevetsus lühem saba, kui meeste omas, seda siis seniks, kuni geipoisid selle väikese asjaolu avastasid. Sõbrunesin oma „filmitegelastega“, lootuses nendega veel kunagi koos pidutseda. Vahepeal sai taaskord kinnitust mu erakordne nägudemälu – rahva seas komistasin otsa tuttava näoga tsikile, kes selguski olema, eeldustele vastavalt, üks bändi Blue Peter Group muusadest, mida ma paari kuu eest Sin´i peol nägema juhtusin. Olles meelitatud oma populaarsusest või mu metsikutest kunstripsmetest, sain kutse nende järgmisele esinemisele.
Energiat voolas ning pidu kestis hommikuni. Kui 6paiku koidikul kodukanti jõudsime, olin juba 22tundi üleval olnud ning ikka veel igasuguse väsimuse märkideta, olles valmis vabalt edasigi pidutsema! Mu 24tundi sünnapidu sai lõpuleviidud, kuid mis sellest nüüd enam, ma olen ju jälle 21! Õhus oli tunda kevadet ja seda mõnusat varahommikust hõngu, kui tänavad on tühjad ja õunapuud õitsevad…:)
Ekstaas-ekstaas.
Mulle meeldib! 
