Unistused versus reality

Sain valmis oma kauaoodatud varvastega kingad. Peale 4a planeerimist. Õigupoolest see idee oligi vast üheks motiveerivamaks mõtteks kingsepatöökojas käima hakates. Mõte on aja jooksul küll veidi kuju muutnud, kuid idee(st varbad) säilinud. Seda võiks pidada justkui unistuse täitumiseks. Ehkki ma miskipärast ei tunne orgastiliselt ülevoolavat õnnetunnet, peab tunnistama, et nad on siiski kuradima nummid, tekitades tunde „I have accomplished something!“ . See seik viis mind uitama mõtetele unistuste ning reaalsuse vahekorrast. Kuidas kellelgi, kuid mina küll taban aegajalt olukorda analüüsides end mõttelt oma unistusi elamast – olukordades, millest kunagi ihalevalt mõtisklenud olen – ilma sealjuures kaasneva õnnepuhanguta. Asi on vist selles, et unistus on reaalsuse idealistlik lühikokkuvõte – umbes nagu kahetunnine mängufilm kaheaastaste sündmuste baasil. Päriselus on aga liiga palju aega ning sellega kaasnevat jama, mis värvib roosamanna hallikarvaliseks. Ja see on paratamatus. Nii et dekoratsioonidest läbi vaadates, parem hallitoonilisusele vaatamata olukorda nautida, sest sisuks on siiski toosama pikalevenitatud driim.

Ahjaa, täna sai täis neli kuud mu siiasaabumise päevast. Ilma, et ma seda üldse märganudki oleks. Elu autopiloodil.

Freed of London

Viimasel ajal olen kuidagi inspiratsioonitu olnud, nii et peab veidi sündmustele tagasi vaatama.

Käisin praktika raames balletisusside vabrikus kätt harjutamas. Kahe päeva jooksul tegin meistrite abiga valmis paari balletisusse. Darren, kes oli juba 21aastat oma elu esimest tööd teinud, kuid kes ei näinud sugugi nii vana välja, kui arvata võiks, oli mulle abiks esimesel päeval. Algas nagu kingategemine ikka, ainult et suss oli tagurpidi pööratud. Kinnitused, õmblused inimsööjaliku välimusega masinaga, varbale 5kihti tugevdust tsemendilaadse pastaga vaheldumisi ja siis sussi pahupidi pööramine. Ehk siis pahema poole sisse pööramine. Vot see oli väga imelik vaatepilt. Tagasi liistule ning ööseks rändasid sussid ahju tahenema. Järgmisel päeval aitas ilmselt endine punkmemm, roositätokaga rinnal, seal 17aastat töötanud Wendy, mul vajalikud viimistlusõmblused ka teha ning oligi valmis! Põhimõtteliselt kulus mul nende tegemiseks kahe päeva peale kokku u 4tundi, mis on küll muljetavaldav rekordkiirus jalatsivalmistamise kohta, isegi mu amatöörlikku oskamatust arvestades.Ja nad on nii ilusad punased!
Mul on veel mõningaid plaane nendele kingakeste ´oma disaini´ lisamise osas, mis hetkel jääb materjali puuduse taha toppama.
Igatahes päris lahe oli midagi uut proovida!