Appdeit

Reedeks sain kirja, et mind on eneselegi teadmata lisatud uue avatava peene klubi VIP listi, nii et muidugi pidi olukorda ära kasutama ning teadmata üldse, mis kohaga tegu, seda uurima minema. Kohalejõudes selgus tegu ´kind of´ stripiklubiga olevat! Vähemalt ühe korruse peal liikus küll ainult suurebuubilisi tsikke, kalavõrk ümber ning ühest avatud uksest juhuslikult sisse piiludes paistis seal ikka tõeline lapdance käivat. Minu ja Sirtzuga kaasas olnud majakaaslasel Sipsul tõenäoliselt neelud käisid, ehkki ta üritas küll äärmiselt tagasihoidlikku nägu teha. Stripivabal korrusel paistis klubi muidu r´n´b-laadi olevat, mitme mustaga ringiluusimas. Päris huvitav, ma polegi sellise rahvakontsentratsiooniga kohta varem eriti nagu sattunud! Miskipärast me sinna kuigi kauaks ei jäänud.

Mida rohkem ma Victimi disaineri poolt enda ärakasutamise peale mõtlesin, seda vihasemaks ma muutusin – „5naela!“, karjusin mitu korda üle kogu maja telefonitorusse oma viha välja elades! See on ju miinimumpalgastki vähem ning minu missioon sealjuures on küll pühendunum ning mitmekülgsem! Otsustasin jala maha panna ning isegi kui see midagi ei muuda, oma arvamuse hingelt ära rääkida. Victimi disaineriga kohtudes öelda, et 5naela eest pole mulle uute kinnaste tegemine sugugi tulus(seda viimast sõna olen ma ta endagi suust korduvalt kuulnud) ning et ausaltöeldes järelemõeldes leian, et mu disain, lõikekonstruktsioon ja käsitöövaev on küll enamat väärt, kui vaid need närused 5naela. Mõtlesin enne kogu jutu oma peas valmis, kuidas ma võimalikult viisakalt selle ette kannan ning siis tõenäoliselt kompromisside puudumisel ukse enda taga kinni löön, kuid reaalsuses vajus disainerit nähes süda kohe saapasäärde. No muidugi, mind tundes võite kindlad olla, et kogu plaanitud jutu ma lõpuks siiski ette kandsin, ehkki veidi pehmemates toonides. Mei Hui (no indeed!) selgitas, et tema arvates on see siiski õiglane diil, salates täiega maha mu disaineri ning lõikekonstrueerija vaeva ning mida odavamalt kindaid müüa, seda rohkem ma saan neid teha, aga tutkit mul seda vaja on! Eriti veel kui mu nimi sinna külge ei jää! Igatahes, tõenäoliselt süümekatest tingitult sain lisaks 5naelale kinnaste eest kauba peale ka tasuta disainerkleidi – meil makstakse palka kleitides. No pole paha, ehkki üüri ma sellega siiski maksta ei saa.

Peale tööd sain sõnumi ühelt vanemate tuttava tuttavalt, kellega ma olen varem paar korda telefonitsi suhelnud, kuid mitte kokku saanud. Üks tsikk, kes vahepeal üritas aidata mul uut tööd leida ja seekord kutsus mingile üritusele, mille kohta ma kuigi palju ei teadnud. Saatis paar mulle suhteliselt mittemidagiütlevat kohanime ja nii ma suundusingi teadmata kuhu, teadmata millisele üritusele, teadmata isegi kellega kohtuma. Bussiga, peale samaaegset pooletunnist skaibikõnet emale, jõudsin kuskile, mulle näidati suund kätte ning mõne aja ning kõnnitud maa pärast lunisin metroopunktis, et nood vanamehed mulle kaardi joonistaksid, mida nad ehk soovi ebatavalisusest tingitult ka lahkesti tegid! Läksin kaardile joonistatud suunas, ise kaheldes ning mõtiskledes, kas äkki oleks siiski parem mõte loobuda ning koju minna. Jõudsin sadamas seisvale laevarestoranile, mis liinilaeva möödudes õõtsuma kukkus, mis võis ebakainematel inimestel tekitada kahtlusi, kas nad on tõesti juba nii purjus?! Ukse peal silt: „Russian networking event“. Sisenesin, kedagi tundmata ning vaatasin ringi rahvasummas, aimamata kuidas ma peaksin „tuttava“ tüdruku sealt üles leidma. Helistamine tundus hea ideena, ehkki ta enne polnud toru võtnud. Ja tõesti – otse minu ees, pooleteise meetri kaugusel hakkaski üks neiu käekotist moblat otsima ning müsteerium sai lahendatud! Nasty osutus täitsa lahedaks tsikiks, a la underground tüüp pintsaklipslaste seltskonnas, sest neid viimaseid seal ikka jagus. Üldse oli olukord minu jaoks kergelt sürr – ei satu ma ju kuigi tihti ajaveetmiseks lobisema Moskvast pärit vene noorpankuritega jne. Sain kutse homsele a la prantsuse eliidi kinnisele peole, tollesama Nastyga. Kõlab intrigeerivalt igatahes, põhjus oma uue disainerkleidi selgaajamiseks.

Koduteel läbi märja linna, sadas (vähemalt alguses) märga lund – lörtsi(aga see esimene variant kõlab palju paremini). Sain mida tahtsin!

Jälle töös

Vahepeal on tegemist olnud. Remondis olnud pubi hakkas valmimisjärku jõudma ja nii uued kui ka vanad töötajad said koolitust. Nii et ma olen jälle töös nüüd, mis iseenesest on väga positiivne, saada mingi põhjus voodist ülestõusmiseks, isegi kui see juhtub alles õhtupoolikul. Ametlik avamine on täna, eile oli koolituse osana treening spetsiaalselt kohale kutsutud mänedźeri sõprade peal. Teiste külaliste seast hakkas silma üks kuidagi tuttava näoga tüüp, ja teadagi kuidas mul nende tuttavate nägudega on…Tundus olevat nagu veidi karva kasvanud mingi Briti rockstaar, samas ma ei suutnud ajus kuidagi ära ühendada kes täpselt või mis nimi. Küsisin seda ühelt kaastöötajalt, kes selle peale kohe läks tema juurde ning uuris järele, kas ta on rockstaar. Sai teada, et see on Dave Cole(või siiski Grohl) ning et ta tahab mulle autogrammi anda. Heheee! Mina ikka veel teadmata kes kurat on Dave Cole või kasvõi Grohl, läksin enne nende lahkumist samuti uurima, kas ta on kuulus või midagi. Tema sõbrad ütlesid, et ta on tuntud selliste bändidega nagu Nirvana, Foo Fighters, Queens of the Stone Age. Ja ma sain pihta küll, kellest nad räägivad, aga too tüüp polnud üldsegi selle muusiku moodi! Ta oli palju saledam ning kõhnema näokujuga, nii et ma vaatasin neid sõpru väga kahtlustava näoga, olles kindel, et nad mind tüssavad ja neil vist hakkas piinlik. Peaks täna oma mänkult järele uurima, kas see oli ikka Dave Grohl.

Kindaooper jätkus nii, et Pariisist mingeid tellimusi ei tulnud, tõenäoliselt ülemaailmse credit crunchi tõttu. Millegipärast tunnen ma end tihti peale Victimi disaineriga kohtumist nii ärakasutatuna! Seekord otsustas disainer näidised järgmise nädala jooksul odavmüügil maha müüa, pakkudes mulle kindapaari eest 5naela! Nagu 100kr paari eest! No palun, ma ei võtaks selle summa eest nõelagi kätte, disainimisest ja teostamisest rääkimata! Mida kõike peab tegema jala moemaailma ukse vahele saamiseks. :S

London Fashion Week star designer :D

Ja saabuski kauaoodatud Victimi moeshow päev.

Eelmisel päeval olin saanud telefonikõne ühest kohast, kuhu oli tööle kandideerinud – kutsuti intekale kingituste pakkija kohale. Mõtlesin, et loominguline töö, äkki on mulle huvitav. Kohaleminnes selgus, et see polnud mitte luksuslikus kaubamajas, vaid hoopis ärihoone laos, kus pidin äärmiselt luksuslikke kalleid kingitusi enne ärasaatmist sisse pakkima. Juba esmamulje valmistas kergelt pettumuse, sest kuskile laonurka ma küll end hästi peita ei tahaks…Nad otsisid kogenud kingipakkijat ja panid mind alguses proovile. Selgus, et ega ma mingi meisterpakkija küll pole, suht disaster. Mõtlesin, kuidas saaks sealt ruumist nähtamatult ära kaduda, et nad tähele ei paneks. Tööandjad olid muidugi superviisakad ´How-do-you-do´-tüüpi, aga ma ütlesin ise ka lahkudes, et ma sakkisin

Läksin koju ja saatsin veel CV-sid laiali. Ja siis moeshowd ettevalmistama. Kuna ma tavaliselt modellidega eriti kokku ei puutu, hämmastas mind täiesti nende välimus – kui kohutavalt pikad(isegi minust pikemad, eriti kui neil veel 15cm kontsad all on), kõhnad(nii et ausaltöeldes hirmus hakkas) ja absoluutselt ilma tissideta(ainult mingid kurvad nibud)! Tundsin end nende kõrval eriti ilusana. Ja siis algas modellide ettevalmistamine – sonksid, meigid, poolpaljad modellid disaineri hindava pilgu all erinevaid kostüüme selga proovimas, samal ajal mitu fotograafi klõpsides ringi sebimas ja vist mingi Saksa reality show kaameraga filmimas. Tundus, et vist osad modellid olid otse Saksamaalt transporditud ja ehk võistlesid “DDR next supermodel” tiitli nimel. Igatahes verd, pisaraid ja kaklusi ma kahjuks ei näinud. Kaks tüdrukut olid eriti lapsed, noorim vast 12aastane, koledate hambaklambrite ja roosade juustega, teine pealtnäha pisut vanem, eriti peenikese, piuksuva multikakangelase häälega. Üks rõngastatud-tätoveeritud sinise juuksesalguga(mis nii hästi sobis ta elektrisinise silmameigiga!) goota ja must tiigritar otse aafrikast(rassismi vältimiseks, eksole!). kokku u 15 tüdrukut. Nende ümber asjatasid sama peenikesed, aga vähemalt oma 30cm lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid kummargil või poolspagaadis seisma. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes ta kostüümide ning nende selgaajamise eest hoolitsema pidi. Kõik üleslöödud, oodati backstages. Ekstravagantse meigi ning kummalise soenguga modellid istusid ja seisid oma lavaleminekut oodates, ebainimlikud karakterid oma pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Meenutades justkui omaette liiki või hõimu. Nad liiguvad karjas, kõik liigile omaselt jube pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused. Geneetilised sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest. Tavainimestega kõrvutades oli seda hõimuerinevust eriti hästi märgata. Algas show. Ma ei saanudki seda lavalt näha, kuna abistasin backstages ja niipea kui minu türduk lavale läks, kohe oli ta ka tagasi ning vaja talle juba uus kostüüm selga ajada. Natuke õnnestus piiluda catwalki lavataguselt ekraanilt, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud. Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, et ma ei suutnudki seda nagu õieti tajuda. Ja siis oligi lõpp, kõik hakkasid plaksutama ja disainer Meihui läks lavale kummarduma ning alles tol hetkel jõudis mulle kohale, mis toimub ja silma tuli heldimuspisar. Hakka selle peale või FTV-d vaatama, kus seda tõenäoliselt kunagi ülekantakse. Et ikka päris suur asi olla London Fashion Weekil ja FTV-s oma loominguga esindatud ja ma sain sellega hakkama! Ehkki rahast pole endiselt juttu olnud, kuid loodame koostöö sujumist ning tellimuste saabumist, eksole! Aga siis oligi juba kõik läbi ja modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Ei mingit śampust ega vastuvõttu. Läksime mu India-tuttava Heliga, kes showd vaatama oli tulnud, sumedas õhtus jalutades kodu poole, vahepeal tähistamiseks kallist Martini Asti śampat ja śokoladikooki ostes. Pidasime pidu Chelsea poshi rajooni elumaja trepil. Lahe.

London Fashion Week

Täna on eriti sündmusterohke päev olnud. Hommikul seadsin suuna Fashion Weeki telgi poole. Eelmine kord, poole aasta eest veebruaris sai juba üritatud sinna sisse saada, kuid korraliku ettevalmistuseta jäid minu väljamõeldud Eesti moeputiigi kirjeldused väheusutavaks ning pidin pika ninaga lahkuma. Lahkudes õhus rusikat vibutades ning tõotades, et järgmine kord ma end sisse söön! Seekord läks kuidagi eriti õlitatult! Adminnitsikk vaatas mind alguses küll pisut altkulmu, et mida sina veel siin üritad(vähemalt mulle tundus nii), kuid pressikirja nähes ei öelnud enam midagi ning kõik oli korraga ideaalselt korras! Ehkki fashion weeki kotti mulle miskipärast ei antud… Mõtlesin siis putkade vahel ringi jalutades ka oma ´assignmentile´ ja netwörkisin kuidas jaksasin. Kusjuures kokkuvõttes võib vist väikest pettumust tunnistada, kuna exhibition halli turvamisaste ning kõikide tüütuste eemalehoidmine pani mind sellest mõtlema kui millestki eriti ägedast ning suurepärasest, kus Londoni kõik moe kõrgklassi tipptegijad koos on jne, aga tegelikkuses olid esindatud minumeelest enamuses hoopis väiksemat sorti algajamad brändid, kel endalegi palga maksmisega aegajalt raskusi ette tuli, assistentide värbamisest rääkimata. Aga kogemus seegi, eksole! Ja eks nendegi seas oli huvitavaid eksemplare, nagu näiteks plastpudeli korkidest ümbertöötlemisel valmistatud kunstkiud, mida kasutati botaste pealsematerjalina. Või kuidas ma sattusin „Rina Dhaka“ boksi ja kuna nimi tundus tuttav, meenus, et olin paari aasta eest ostnud Balta kaltsarist(eriti just nime pärast) ühe krishnaga T-särgi ning muljetamisel selguski see tollesama disaineri 2000ndate alguse kollektsiooni eksemplar olevat!

Istusin pressiloožis tasuta kohvi juues. Improviseerimine on mu lemmikspordiala. See on justkui mäng, piire kobades eksperimenteerida, kui kaugele on võimalik minna. Mõnikord küll ei lasta ka, kuid aegajalt avanevad uksed iseenesest automaatselt. Ja Midnight Express pole seni veel alt vedanud, ehkki see tundub mulle liigagi lihtsa saavutusena. Ehkki ma seda veel hästi tunnistada ei taha, tundub London, peale neid kõiki karnevale ja tasuta šhowsid, juba märksa ahvatlevama kohana.

Peale exhibitionit, kott juba telliskiviraskusena igast brošüüre täis topitud, hüppasin Victimist läbi ning haarasin kaasa omale special homseks mõeldud disainerkleidi Faafaaa! Ja koduteel, peaaegu juba oma tänavas, juhtus veel üks vahejuhtum. Kõndisin mööda teed, vastassuunas sõitis rattaga mingi tüüp, kellel oli suur jalgrattalukk kaelas. Kuna ma alguses ei saanud aru, misasi see on, jäin seda jõllitama, mispeale ta must möödasõites mulle „hai-hauaarjuu“ karjus. Noh, siinmaal on inimesed vahel sõbralikud. Kõndisin edasi, märkasin maas ilusat kolmevärvilist vahtralehte ning paari sammu järel pöördusin ümber, et see oma seinale teipimiseks ikka ülesse korjata. Ja siis vaatan, toosama rattur tuleb tagasi!

„Oh, kle ma jäin su juuksevärvi vaatama ennist, see ikka nii lahe!“

„Ha ha ha!“

„Kas sa just korjasid maast £20 üles?”

“mmm ei, kas sa just kaotasid £20?”

“mmm ei ja blablabla blablabla”

Tüüp oli Bermudalt ja õppis navigatsiooni, et kõik äraeksinud laevad Bermuda kolmnurgast ära päästa. Elas naabruskonnas ja hilines nüüd minu pärast loengusse. Imelik ju, mõtles esimese asjana mu eestlaslik mõistus – võõrad inimesed ei räägi ju omavahel tänaval, kui neil just häda pole vms. Aga teisalt jällegi, ega ta just pervari moodi ei paistnud ning rääkis täitsa huvitavat juttu, nii et äkki peaks ploki maha võtma?!

Võluhiirekeste ateljee

Käisin Victimi atekas oma kindaid lõpetamas. Kahe päeva pärast on show ja toimetamist jagus nii disainerile kui kõikidele ta sõpradele. Lisaks veel tormasid aegajalt sisse mingi reality-show tegelased kaamerate ja põrandaharjadega, et plussmõõdus modellidele õigust nõuda. Aga allkorrusel käis vilgas askeldamine – Taiwanilt pärit võluhiirekesed õmblesid lõbusalt sädistades tuhkatriinule 101 kleiti(polnud midagi nii lihtne, et puudutad võlukepikesega ja valmis!). Pris naljakas oli seda piuksumist kuulata, mitte midagi aru saamata. Vahepeal hiilisin välja Sohost aiagnoomikuid otsima, kes pidid olema peidetud tuntud kohtadesse. Aga muidugi – need on ju AIAgnoomikud, ega neid mujal pesitsegi! Soho skväär aga asus liiga kaugel ning mu kohalejõudmise ajaks olid kõik gnoomikud juba üles leitud. Vähemalt veendusin, et tegu polnud petekaga ja nad tõepoolest eksisteerisid! Kinnud said valmis ja oli aeg uttu tõmmata, tehes tegevusruumi uutele vastsaabunud disaineri sõpradele. Ilgelt valus oli ikka omatehtud kinnastesse kellegi võõra nimega silti sisse õmmelda.

Thames festival

Juba hommikust saadik oli väljas ius ilm, nii et lust kohe! Viskasin ateljeesse tehase kindanäidised ära, millest disainer väga vaimustuses oli ning lubas neid shows kasutada. Siis sain LN-ga kokku ja hüppasime korraks Camdenist läbi. Pressikirjake täitis ülinummilt oma ülesannet, toimetades mind Midday Ekspressiga sujuvalt suletud uste taha. Mitte et inimtühjas Underworldis midagi huvitavat pildistada oleks, kuid kasvõi see sujuvus, mil moel kirjake uksi avab, on lausa märkimisväärne! Pärast suundusime jõe äärde veini jooma, kus parajasti toimus suve lõppu ning viljasaaki tähistav Themsi festival. Karnevalikostüümid ületasid laheduselt kõvasti Notting Hilli karnevali omi, ehkki tookord ei jäänud me seda ju ka kuigi pikalt vaatama, olles neegrite vastu vaenulikult meelestatud. Igatahes seekord oli palju parem ja muusika oli lausa kaasakiskuv. Hakkas isegi kahju, et polnud omale mingit improvisatsioonilist kostüümi korraldanud, et spontaanselt paraadi sekka hüpata.

Tsillisime ja jõime veini avalikus kohas, nagu Londonis lubatud, kui meie juurde astus üks naispolitseinik. „You´re not supposed to drink at Westminster. If you do it, put it inside the bag,“ ning astus sõbralikult edasi. Ei mingit alkoholi mahakallamist ega äravõtmist, pange see ainult koti sisse.

Hiljem kui ära tüütas, piilusime ka teisele kaldale – hästi palju rahvast, mingid kunstituru putkad, mõned esinemislavad ja no tavapärane festarikraam. Jõel olevat toimunud mingi sõudevõistlus ja hilisem ilutulestik(mida me kummastavalt bussist hiljem kuulsime). Liikusime Prick Lane´le sealset muusikafesti vaatama, kuid see polnud siiski päris ´my cup of tea´. Edasi „Madame Jojo´sse“ kohast ülevaadet saama – tissitupsudega tädid. But a drag queen always saves my day!

Ja suhteliselt töötuna on mul hetkel hämmastavalt palju tegemist!

Tegin nii, nagu õigeks pidasin. Paar päeva teki all kükitamist hiljem hakkas eluisu vaikselt tagasi tulema, tekkis tahtmine lausa nina toast välja pista. Käisin oma kleidipoes kindaid viimistlemas. Pealt nagu pood ikka, aga keldris justkui maagiline tuhkatriinu töökoda(mitte see mustade pannide küürimiseks, vaid kurjadele võõrasõdedele ilusate ballikleitide õmblemiseks). Pitsid-satsid, kangahunnikud maas vedelemas ja juba valmis kleidid riidepuudel, võluhiirekesed õmblusmasinaid vuristamas, lapsorjad Honkongist pärleid ritta ajamas.

Täna, nädal aega hiljem, isegi suutsin korra naeratada, ilma et see tegevus näo vägistamisena tunduks.