Peale circuse Larry Tee seti lõppu mõtlesin, küll oleks hea teda ajakirja jaoks intervjueerida! Küll ma juba teaks, mida temalt küsida! Kuid siis ta oligi juba kadunud, väidetavalt baari suunas. Mõtlesin, et jälitama ma teda küll ei hakka, kuid kui peaksime mingi juhuse tahtel vestibüülis kokku sattuma, küsiksin mõned küsimused küll, seda enam, et ta on inimene mind hetkel väga huvitavast ajastust. Paraku koridoris me kokku ei jooksnud ning ma lasin soovil vajuda teostamatuse kaevu.
Järgmisel päeval Collapsing New People-is, enne Black Peter Grupi kontserdi algust märkasin äkki tuttavat nägu, kas tõesti Larry Tee, mis ta siin teeb ja kui suur on tõenäosus sedasi temaga juhuslikult Londonis kokku joosta?! Päeval myspace leheküljelt ta tuuri ajakava uurinult peaks ta alles homme Amsterdamis esinema, täna võis küll veel Londonis viibida. Kuid kui suur on tõenäosus teda kohata kusagil tillukeses tundmatus Ida-Londoni klubikeses, kuhu ma lihtsalt juhtusin konsale tulema. Võttes sellist asjaolu ´Saatuse Sõrme´ osutusena(või vähemalt mõningase abina ülevaltpoolt või kustiganes), haarasin Larryl nööbist kinni. Tänasin eilse laheda seti eest, selgitasin et olen eesti ajakirjanik, kes kirjutab Londoni alternatiivsest klubielust ja küsisin, kas võin talle mõned küsimused esitada. Ta oli lahkesti nõus ja nii me läksime veidi vaiksemasse kohta väiksele chatile. Larry osutus väga mõnusaks vennaks, oma 40ndates, ja soooooo gaaaaay. 
Ja mina olin happy-happy-happy, olles saanud asjaosalise vaatenurga kogu sellele 80/90ndate NYCi klubikultuurile. Ilmselt on see tagantjäreletarkus, kuid kogu see aeg polevat olnud sugugi nii roosiline, olles üledomineeritud meeletuis kogustes kõikvõimalikest narkootikumidest, mis mul küll jäi filmist, oma roosa mulli ning loomupärase konstantse narko mittemärkamise tõttu, enamuses kahe silma vahele. Tsiteerides Larryt, tol ajal oli klubielu põhirõhk narkotsil, mitte muusikal(tema, kui muusikaprodutsendi seisukohalt), nüüd aga olevat narksi osatähtsus vähenenud(no tema jaoks kindlasti) ning tehakse palju head muusikat. See pani mind mõtlema, võib-olla ei olegi ´paremad päevad´ kusagil kauges minevikus, minu poolt möödalastud ajastul. Võib-olla tõesti on parim aeg just nüüd ja praegu ja siinsamas. On raske sellele vastu vaielda. NOW is the time to be! And London is The Place (at least for the moment).
Black Peteri kontsert oli väga hea ja täiesti veider, nagu tavaliselt. Alukate väel, aegajal kõvastuva noksiga. Järgnes varietee strippar. Väga shikk, ainult tissitupsud olid puudu! Ja siis hakkasid DJd mängima, peamiselt electroclashi. Ja rahvas tantsis. Ronisime ka lavale. Väike klubi ruum oli paksult inimesi täis ja kõik tantsisid ja nautisid ennast ning muusikat ja see õhkkond oli vapustav – kogu pisike ruum paksult täis tantsivaid inimesi, palju energiat ruumis, puhast rõõmu ja lõbu. Mõnus õhkkond, mõnusad inimesed. Geide kontsentratsioon ei olnudki valdav seekord, päris mitut heteromeest võis kohata, näiteks seda naljakate prillidega hiinlast, kes juditile vägisi keelt suhu toppis.:P Tantsisime mitu tundi järjest, nagu tõsise trenni eest. Parimad kaks pidu üle väga pika aja, eluparimad!
