Meeting my future self

Käisin kohtumas Vivienne Westwoodiga. Ta on moest filosoofiasse pööranud ja pidas Kuninglikus Kunstikolledźis oma manifesti ettelugemist. Saabusin varakult, nii et lisaks priile sissepääsule õnnestus mul ka esiritta koht saada. Veidi ootamist ja seal ta oligi – õbluke kuju eriti valge naha ja heleoranźide juustega seisis seljaga vaatajate poole ning seletas midagi aktiivselt oma „näitlejatele“, kelleks olid seekord kunstikolledźi üliõpilased. Westwoodi manifest “Active Resistance to Propaganda” on dialoogidest koosnev lugu, mille peategelasteks on erinevad tuntud tegelased Vana-Kreeka filosoofidest, lasteraamatutest tuntud Alice´i ja Pinocchioni, sekka mõned kunstiarmastajad. Eesmärgiks pöörata noored ´kunstiusku´, minema oma teadmistes ja huvides ´sügavamale´ ning agiteerida hülgama propagandat ja „kultuuri“ nime taha peituvat postmodernistlikku kräppi. Oma Maailma muutmise ideid poodiumil deklareerides meenutas Viv õigupoolest jutlustajat, tõestades, et mitte ainult teismelisena, vaid ka 68aastaselt on võimalik olla mässumeelne maailmaparandaja.
Manifesti lugemisele järgnes avalik arutelu Vivi ja paari kunstiprofessori vahel, kes temaga nõustuda või vastu vaielda püüdsid. Esireas istudes, olin ma Vivist ühe meetri kaugusel, otse tema ees. Vahepeal tabasin ta pilgu mu omatehtud saapaid jõllamas või nägin teda mulle nägusid tegemas. Ei, ma ei kujutanud seda kõike vaid omale ette!
Hiljem jagas Viv fännidele autogramme ning minulgi õnnestus oma „Propaganda Aktiivse Vastuhaku“ koopia allkirjastatud saada ning koos pildilegi jääda. Tutvustasin end eesti ajakirjanikuna, ta teadis küll kus see Eesti asub, kuid inteka saamiseks peaksin press office-i kaudu kontakteeruma. Hängisin siis kauem ringi, kui enamik inimesi juba ära voolama hakkas, ning mõtlesin, et see nüüd ongi ehk mu ainus võimalus… Kritseldasin oma miniportfoolio taha kontaktandmed ja pistsin selle kokkuvolditult lahkudes Vivile näpu vahele. Ma mõistan küll, et ta saab iga päev sadu selliseid, kuid ometi ei suutnud ma oma võib-olla ainsat võimalust kasutamata jätta. Hiljem küll tundsin end seetõttu äärmiselt halvasti, pugeja/pealetükkija/paparatso/stalkeri/libuna, kuid ei saanud end ka võimaluse kasutamata jätmises süüdistada.
Võib vist öelda, et tema puhul on tegu mu iidoliga, kelle sarnane tahaksin isegi 43 aasta pärast olla – kreisi vanamutt punaste juuste ja noore mehega, motika seljas kihutamas, täis eluhimu ja mässumeelsust 70aasta künniselgi.

May the fun time begin! :)

Taaskord ootas mind ees pikk nädalavahetus. Ehkki ühelt poolt on mul küll vähem töötunde ja seega ka vähem palka, ei saa ma siiski mitte kuidagi olla pahane vaba reede ja laupäeva (ja poole pühapäeva) pärast!
Neljapäeval peale tööd Sirtzuga Shoreditchi pidusse. Poole tee peal haakis end meile sappa üks tüüp, kes tahtis teada, kus veel miskit toimub. Lähemal vestlusel selgus, et Chris Austraaliast, kolmandat päeva Londonis. No mis siis ikka, võtsime ta endaga kaasa.
Ehkki the Coolnessi laulja Chaz messis mulle nende arvatavaks algusajaks 12.30, jõudsime kohale kesköö paiku, kui bänd oli just oma esinemise lõpetanud! Kuna olime just kohale jõudnud, ega ära minema veel ei hakka, ootasime mis edasi juhtub. Esialgu veits mannetuna alustanud DJ muss muutus järjest aina paremaks, kuni sai hoo sisse tõeline legendaarne Shoreditchi-trall! Midagi eelmise aasta Collapsing New People-i sarnast – pisike ruum paksult inimestega täidetud, kõik ekstaatiliselt tantsimas. Meie laval oma kreiside liigutustega ringi hüppamas. Dance like noone is watching. Jeejee! It´s all coming back indeed, tundub et Londoni pidude puhul oli tegu ehk hooajalise probleemiga, mis praeguseks hetkeks on lahenenud.
Tantsu käigus liitus meiega kaks islandlast, kes tulid algul justkui meist pilti tegema ja jäid. Väga lõbus indeed!
Üllataval kombel(või mitte nii üllataval, Londoni klubiskeene väiksust arvestades – et mitte ainult Eestis, vaid ka SUURLINNAS on sarnastel pidudel samad näod) komistasin vana tuttava otsa. Kõigepealt tundus nägu nagu pisut tuttav, kingad tundusid igatahes palju tuttavamad. Winnie da Pooh. Meie eelmisest kohtumisest ta eriti palju just ei mäletanud, kuid eks ma hooolitsesin selle talle meenutamise eest(cute 19-year-old). Kusjuures ei ole välistatud, et ta tegelikult ongi 25, nagu enda vanuseks väitis, päris hästi säilinud 25ne sel juhul!:P
Kell 2, peale klubi sulgemist liikusime oma spontaanselt austraallase ja kahe islandlase näol kasvanud seltskonnaga edasi Dalstoni poole baari The Russian, mis uhkelt sirp-ja-vasaratega ehitud, mille pitsat meile ka käele pressiti. Eks ikka edasi tantsulka ja hunnik tobedaid pilte oma uute sõpsidega.
Kojuminnes bussi oodates saime tuttavaks ka peatuses oodanud śveitslastega, kellega bussisõit lõbusamaks tehtud sai. Nii palju toredaid inimesi! Või pigem – mina, Sirtz ja hunnik mehi! London oma multikultuursuses. Eelmisel nädalavahetusel hängisime brasiillasega, kolumbialasega, poolakaga, ühe sommi ja kreeklannaga. Seekord sattusime kokku ausraallasega, islandlastega, śveitslastega ja no sekka paari inglasega ka.
Now don´t get the wrong impression, this is not a normal night out in London! Tavaliselt inimesed siin eriti ei suhtle omavahel. Muidugi asi pole nii hull kui Eestis, kus inimesed omavahel ei suhtle, vaid plaksutavad morset(vana augustikuu nali), kuid ega see sul mingi hispaania ka pole. Suurlinna värk.

London Fashion Week

Täna on eriti sündmusterohke päev olnud. Hommikul seadsin suuna Fashion Weeki telgi poole. Eelmine kord, poole aasta eest veebruaris sai juba üritatud sinna sisse saada, kuid korraliku ettevalmistuseta jäid minu väljamõeldud Eesti moeputiigi kirjeldused väheusutavaks ning pidin pika ninaga lahkuma. Lahkudes õhus rusikat vibutades ning tõotades, et järgmine kord ma end sisse söön! Seekord läks kuidagi eriti õlitatult! Adminnitsikk vaatas mind alguses küll pisut altkulmu, et mida sina veel siin üritad(vähemalt mulle tundus nii), kuid pressikirja nähes ei öelnud enam midagi ning kõik oli korraga ideaalselt korras! Ehkki fashion weeki kotti mulle miskipärast ei antud… Mõtlesin siis putkade vahel ringi jalutades ka oma ´assignmentile´ ja netwörkisin kuidas jaksasin. Kusjuures kokkuvõttes võib vist väikest pettumust tunnistada, kuna exhibition halli turvamisaste ning kõikide tüütuste eemalehoidmine pani mind sellest mõtlema kui millestki eriti ägedast ning suurepärasest, kus Londoni kõik moe kõrgklassi tipptegijad koos on jne, aga tegelikkuses olid esindatud minumeelest enamuses hoopis väiksemat sorti algajamad brändid, kel endalegi palga maksmisega aegajalt raskusi ette tuli, assistentide värbamisest rääkimata. Aga kogemus seegi, eksole! Ja eks nendegi seas oli huvitavaid eksemplare, nagu näiteks plastpudeli korkidest ümbertöötlemisel valmistatud kunstkiud, mida kasutati botaste pealsematerjalina. Või kuidas ma sattusin „Rina Dhaka“ boksi ja kuna nimi tundus tuttav, meenus, et olin paari aasta eest ostnud Balta kaltsarist(eriti just nime pärast) ühe krishnaga T-särgi ning muljetamisel selguski see tollesama disaineri 2000ndate alguse kollektsiooni eksemplar olevat!

Istusin pressiloožis tasuta kohvi juues. Improviseerimine on mu lemmikspordiala. See on justkui mäng, piire kobades eksperimenteerida, kui kaugele on võimalik minna. Mõnikord küll ei lasta ka, kuid aegajalt avanevad uksed iseenesest automaatselt. Ja Midnight Express pole seni veel alt vedanud, ehkki see tundub mulle liigagi lihtsa saavutusena. Ehkki ma seda veel hästi tunnistada ei taha, tundub London, peale neid kõiki karnevale ja tasuta šhowsid, juba märksa ahvatlevama kohana.

Peale exhibitionit, kott juba telliskiviraskusena igast brošüüre täis topitud, hüppasin Victimist läbi ning haarasin kaasa omale special homseks mõeldud disainerkleidi Faafaaa! Ja koduteel, peaaegu juba oma tänavas, juhtus veel üks vahejuhtum. Kõndisin mööda teed, vastassuunas sõitis rattaga mingi tüüp, kellel oli suur jalgrattalukk kaelas. Kuna ma alguses ei saanud aru, misasi see on, jäin seda jõllitama, mispeale ta must möödasõites mulle „hai-hauaarjuu“ karjus. Noh, siinmaal on inimesed vahel sõbralikud. Kõndisin edasi, märkasin maas ilusat kolmevärvilist vahtralehte ning paari sammu järel pöördusin ümber, et see oma seinale teipimiseks ikka ülesse korjata. Ja siis vaatan, toosama rattur tuleb tagasi!

„Oh, kle ma jäin su juuksevärvi vaatama ennist, see ikka nii lahe!“

„Ha ha ha!“

„Kas sa just korjasid maast £20 üles?”

“mmm ei, kas sa just kaotasid £20?”

“mmm ei ja blablabla blablabla”

Tüüp oli Bermudalt ja õppis navigatsiooni, et kõik äraeksinud laevad Bermuda kolmnurgast ära päästa. Elas naabruskonnas ja hilines nüüd minu pärast loengusse. Imelik ju, mõtles esimese asjana mu eestlaslik mõistus – võõrad inimesed ei räägi ju omavahel tänaval, kui neil just häda pole vms. Aga teisalt jällegi, ega ta just pervari moodi ei paistnud ning rääkis täitsa huvitavat juttu, nii et äkki peaks ploki maha võtma?!

Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Bussipeatusetutvused

Bussipeatused ja bussid on mu lemmiktutvumiskohad. Spontaansed jutuajamised võõrastega, keda võib-olla ei näe enam kunagi, kohad, kus võib kokku sattuda kellegaiganes!
Eile peolt tulles hakkasin vestlema ühe sama bussi ootava tüdrukuga, pikk jutuajamine kestis kuni ta peatuseni. Täna töölt kodubussi oodates, oma telefonist parasjagu sõnumeid kustutades, hakkas muga rääkima must poiss Cape Townist, lasi lausa oma bussigi mööda(mina enda oma küll ei lasknud). Mulle meeldib, kui inimesed julgevad sõbralikult ajaveetmiseks omavahel suhelda, ilma purjusolekuta. Mu brasilkudest töökaaslaste paarike olevat ka kunagi bussipeatuses tutvunud. Ja ma ei mõista Londoni eestlaste foorumis püstitatud teema vastukajasid, kus väidetakse, et emakeelt linnapeal kuuldes, ei nähta põhjust veel juttu ajama minekuks. Justkui eesti keelt siin linnapeal liiga palju kuulda oleks ning omi tuttavaid nii rohkelt, et suvaliste rahvuskaaslastega võõrsil tutvuse sobitamine ei huvita.

Suhtlusrohkus

Lubasin omale Londonisse saabudes vastutustundlikult, et esimesel nädalavahetusel välja ei lähe, vaid ravin end lõpuni terveks. Ja üllatuslikult suutsin sellest lubadusest ka kinni pidada. Väljas tõepoolest ei käinud, küll aga tuli ilma selletagi ette rohket suhtlemist, mis mu kurgule küll head ei teinud. Ühel õhtul sai majakaaslasega kaua lobisetud tema Aafrika juurtest ning sealsest elust, teinepäev kohtusin peale tööd Rinxiga, kes just Uusmeremaalt tulnuna sealseist muljeist pakatas. Ja eile, ootasin peale rahapesu Brixtonis bussi, kui mööda jalutas üks eestlane, kellest varemaltki juttu olnud. Jäime teineteise tuttavat nägu silmitsema ja äratundes juttu puhuma, nii et vastsaabunud bussile pealemineku asemel läksin ma hoopis Andy1 ja Andy2-ga. Maailm ja eesti ja eestlaste kogukond Londonis on ikka tõepoolest väike! Varsti liitus meiega ka Iiva ning hängisime ringi mööda Brixtoni väga ebabrixtonilikke pubisid. Ega seegi polnud väljaminemine – mul lihtsalt läks töölt kojujõudmiseks pisut kauem aega.

Suvi ja suhteliselt uimastav kuumus. Istun oma aias, päikesevarjus. Kuulen kuidas üleaianaabrid toimetavad, karjuvad, oma lapsi kantseldavad ja üritan kirjutada oma esimest klubijuttu. Niimoodi aias tsillides mulle, peab tunnistama, täitsa meeldib töötada!

Party Monsters

Kõigepealt pean avaldama armastust oma hetke lemmikfilmile, mille Amazonist hiljuti kätte sain. Märksõnadeks 80-90ndate NYC-i dress-up glam klubikultuur & club-kids. Kui narkots väja arvata
„It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll! If you have a huntchback, just throw some glitter on hump and go dancing!“

Neljapäeval saabus nädalavahetuseks feministlik arvamusliider Sannu, keda ma kodustasin. Laupäeval, ärganud kell 8, üheksa tundi rahapesus istununult, viskasin kodus kunstripsmed silma ja veidi glitterit oma küürule ning pidusse. Minuni oli jõudnud info mingi polysexual paarti kohta, täpsema selgituseta. Pakkusin, et ilmselt boys will be girls and girls will be boys.

Camdenis oma pool tundi bussi oodates jutustas Sannu mulle oma eesti tuttavatest, millele ma ka paar sõna sekka ütlesin. Bussipeatus oli tühi, ainult paar tsikki veel bussi ootamas. Niisiis veerand tundi klatsi hiljem jäin üht tsikkidest korraks silmitsema ja ta nägu tundus kahtlaselt kuidagi tuttav…Järgmisena ütlesin jutujätkuks Sannule, et minumeelest on vähemalt üks tsikkidest eestlane, mispeale salajased pealtkuulajad naerma purskasid, olles sunnitud oma rahvust tunnistama. Täiesti rabav, kuidas suures 7miljoni elanikuga Londonis on võimalik sedasi eestlaste otsa komistada! Ehkki see ei peaks mind ju enam üldse üllatama, peale Paasi kohtamist tuubis. Ahistav siiski – kui enne võis eesti keelt lollikindlalt oma salakeeleks pidada, teisi avalikult klatsides, siis nüüd siin enam mitte… Pika tumedapäise, korvpalluri välimusega tsiki nägu tundus tuttav, kuid aju ei suutnud veel taustajuttu juurde panna. Nimeks Liina, mind ta ära ei tundnud. Mul on ikka hämmastav nägudemälu, kui keegi tuttav tundub, siis kuidagimoodi ma seda inimest teangi! Paaripäevase mõtlemise järel tuli välja seegi saladus. Miskipärast connecttis aju selle Liina kohe Tiuxi ning ta kunagise Mustamäe hoovirahvaga. Lähemal arupärimisel selguski see nii olevat, lisaks olevat see Liina esinenud kunagi tõsieluseebis „Farm“.

Bussiga Image baari poole peole sõites tuli ühes peatuses peale justkui otse mu lemmikfilmist välja astunud seltskond – näomaalingud, dräägid, värvilised kostüümid –, võttes meie kõrval istet. Olin üsna üllatunud/vaimustunud, sest isegi Londoni ekstravagantsust arvestades, selliseid inimesi iga päev ei näe. Selgus, et nad lähevad samale peole. Üsna varsti astus seltskond bussist maha, liiga vara, kas peaksime neile järgnema? Enne kui otsustada jõudsin, oli Sannu juba väljas ning teda linnapeale ära kaotada ma ei saanud. Vana sõps maha jäetud(kes saatuse irooniana oli just peatus varem oma tuttava samast bussist üles leidnud), uued leitud, läksime kamba kannul baari, mu peast läbi käimas mõte: „It´s starting now…“ Ekspressionistid, kellel polnud ettekäänet vaja.
„My appearance is my self expression. I never wear the same outfit twice in a row.“
Matty kandis leopardimustrilist kostüümi, täispuhumata kumminaine ümber kaela.
„What´s your inspiration?“
„I´m an animal wearing human.“
Saanud kuulda Sannu dominakarjäärist, oli nende sümpaatia võidetud. Pubi ees ajasime juttu, üksteisele babymõõdus kummivesti selga ajades. Imagesse minnes tuli poistel ette võtta kingavahetus – konsad alla! „I usually don´t wear so high heels.“ Ukse taga laiutas pikk ja liikumatu saba, põhimõttel – one out, one in. Aga nii „Fabulous“ inimesed ju ei seisa sabas! „We don´t que!“ Ma mõistan täielikult. 10min hiljem olime sees, kuid ülbus oli nõudnud ka oma ohvrid – pool värvikast seltskonnast oli sissepääsemata koju suundunud.
Polysexual paarti nägi välja pigem nii, et boys were girls and boys were boys on heels and there were some assumably „real“ girls as well. Üritus nimega „Gutterslut“ toimus Images-nimelises geide seksklubis, mis oli täis higiseid poolpaljaid mehi, end üksteise vastu hõõrumas, mõni üksik jalutas rihmadesse riietatult palja noksiga ringi. Dräägid ning kutid kontsadel. Electro kajas kaasakiskuvalt, samal ajal kui mingi drääg poodiumil postitantsu etendas. Nalja nabani. Tundsin end ilmselt nagu mu uus sõps Judit nädala eest esmakordselt gooti diskole sattunult, veeeery weird, but fun! Esmakordselt oli naistevetsus lühem saba, kui meeste omas, seda siis seniks, kuni geipoisid selle väikese asjaolu avastasid. Sõbrunesin oma „filmitegelastega“, lootuses nendega veel kunagi koos pidutseda. Vahepeal sai taaskord kinnitust mu erakordne nägudemälu – rahva seas komistasin otsa tuttava näoga tsikile, kes selguski olema, eeldustele vastavalt, üks bändi Blue Peter Group muusadest, mida ma paari kuu eest Sin´i peol nägema juhtusin. Olles meelitatud oma populaarsusest või mu metsikutest kunstripsmetest, sain kutse nende järgmisele esinemisele.
Energiat voolas ning pidu kestis hommikuni. Kui 6paiku koidikul kodukanti jõudsime, olin juba 22tundi üleval olnud ning ikka veel igasuguse väsimuse märkideta, olles valmis vabalt edasigi pidutsema! Mu 24tundi sünnapidu sai lõpuleviidud, kuid mis sellest nüüd enam, ma olen ju jälle 21! Õhus oli tunda kevadet ja seda mõnusat varahommikust hõngu, kui tänavad on tühjad ja õunapuud õitsevad…:)

Tõenäosusteooria

Kui suur on tõenäosus kohata 10milj. elanikuga linna tuubis kedagi oma väikesest eesti tutvusringkonnast? Ma olen selle peale mõelnud observeerides ühte kaasreisijate juhuslikku kohtumist rongil, ning arvestanud tõenäosusvõimaluse suht võimatu olevat. Kuid, kus jääb hätta matemaatika, tuleb appi elu absurdne keerdkäigulisus. Eile jooksin tuubis kokku Paasiga, keda pole näinud oma siiatuleku esimesest nädalast saati, kusjuures ta ei ela selles piirkonnas ning tuubiga sõidab üliharva. Aga kui ei suudeta ise kohtumist kokku leppida, on võimalik tuubis juhuslikult kokku joosta. Ma olin 5min lausa shokis ootamatust trefunksist.

Seetõttu ei üllatanud mind niivõrd ka tänane kohtumine. Tasus mul vaid mõneks ajaks rahapesu töölt ära käia, kui tagasijõudes leidsin kaastöötaja mingi tsekki cashiva tüübiga jändamas – kes lähemal uurimisel selgus eestlane olevat! Piilusin üle Janeti õla tsekipabereid, kus seisis Hr.Kirss ning Lääne-Virumaa. „Kas sa oled eestlane?“ Irooniline, kas pole – kui 99% klientidest on mustad, siis see ainus uksest sisse astuv valge on eestlane! No tglt need eestlased pididki suures osas Lõunas elama…Neegrid ja eestlased – hea kooslus, taaskord orksi dispuudile vihjates.

Mis on pistmist tõenäosusteooriaga kohates kedagi kusagil võimatutel asjaoludel? Või palju suurema tõenäosusega kohtades konstantselt mitte kohates, kuni teatud hetkeni kusagil absurdses hoopis vähemvõimalikus kohas.

Marina

„Riina!“ karjus minu poole üle tee tulev mustapäine näitsik. Vaatasin teda äratundmata, kuid kahtlustasin, et ehk ta mingist eriti vanast minevikust mõni juhtuttav ole. Ma isegi oleks teda Annikaks nimetanud.

„Oh, i´m sosooo sorry,“ minuni jõudes ta äratundmine kadus.

„Ototototooot,“ ütlesin mina.

„I thought you were my friend, but you look just like her.“

„What´s her name?“

„Marina“

„Oh, my name is Riina. You´re not from Estonia, are you?“

„No, I´m from Albania.“

Kummaline kohtumine õhtusel Chelsea tänaval.

Külaskäik

Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.

Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.

Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.

Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.

„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.

Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.

Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!

Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.