Tiux käis külas jälle. Seekord olime temaga ühes paadis, mis küll paadi kõikumist oluliselt kergemaks ei teinud ja kõik läks ikka samamoodi nagu eelmine kord…
Seekord hängisime enamuse ajast Ida-Londonis Shoreditchi kandis. Käisime ´romantilisel õhtusöögil´ Brick Lanel, veidi kahtlase väärtusega peol nu-gospeli esitusega. Uus variatsioon teemal „Chicks with synths“, ´60ndate hipivärk.Reedel tegime vesipiipu Brick Lane-l ja Tiux sai isegi rohkem oma riietusstiili eest kiita. Igasugu ootamatusi juhtus terve päev, suvalisest nahapoest saadud kindatellimusest koduteel naabertänavas toimuvate kunstlume-sajuga filmivõteteni. Õhtupoolikul olime oodatud kodutute varjupaiga rokkkonsale. The Coolnessist oli esindatud ainult Chaz, kelle akustilises esituses need laulud ERITI nilbed tundusid, kuna arusaadavalt oli kuulda iga sõna, kuidas ta oma bassistist ex-göölfrendi kirus ja suguhaigustest lõõritas, ise välimuselt üsna asjakohaselt kodutu mõõtu välja venitades. Hiljem ühines temaga üks ´päris´ varjupaiga elanik Howie, kes algul ülimalt kohmetuna ei teadnud mida üldse teha, kuid kui fonogramm mängima hakkas ja kodututest sõbrad ergutushõiskeid hüüdsid, tuli julgus sisse ning lahti läks üks tśill reggae-lugu. Ja minumeelest on see täiesti vaimustav, kuidas Howie jämmis ja ta varjupaiga sõpsid teda toetasid, tavalised inimesed nagu ikka, need kellest tänaval kaarega ringi käid. No hais oli kergelt ikkagi tuntav, aga eks nende eest hoolitsetakse ja võimaldatakse riideid ja pesemisvõimalusi, kui nad juba varjupaika sattunud on. Pärast võttis ´lava´ üle mingi energiline punk-rokk bänd, mille karedale helile taustaks hiiglaslik koer rütmiliselt kaasa haukus. Mina olin vist suurest päeval väljas hängimisest niigi valusa kurguga külmetuse saanud ja lahkusin juba enne lõppu palavikuga koju. Tüütu palavik jäi mind järgmistekski päevadeks kiusama, ehkkki ´tänu´ sinepiplaastritega ära põletatud kaelale sai kurk vist enam-vähem terveks. Laupäeva õhtul jäin palaviku tõttu koju ja peab ütlema, et see oli väga kummaline – esimene laupäeva õhtu kodus üle vähemalt kuu aja…

Paljukirutud kuupäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja see ei tee mu tuju teps mitte paremaks…peab jälle elama hakkama :S

Suured Lootused

Sõpsid käisid külas, NL ja Wilhelmine.
Tunnen end täieliku valevorstina, sest minu suurelt reklaamitud maikuine päikesepaiste ja kevadsoojus olid nagu nimme sel nädalal suures osas ära kadunud, vihma sadas eelmiste nädalatega võrreldes rohkem. Lisaks ei õnnestunud mul neid kordagi peole viia(küll väsimuse ja ilmastikutingimuste vastumõju tõttu) ja pannkoogid ei lennanud. Ilm oli nii külm, et isegi piknikku pidime lõpuks pidama mu tumesinise vaiba peal. Laupäeval hakkas lausa rahet sadama!
Brick Lane oli reedel inimtühi(vähemalt mis lahedatesse stiilitüüpidesse puutub), nii et ainult mina huilgasin iga nurga peal oma nostalgiamälestustes ringi hõljudes – oi kui tore siin on!
Kuid muidugi oli sõpse näha imetore ja eks meil oli mõnusaidki seiku: Brick Lane´i teepoes või Oxford Streeti Starbucksis hängimist või tuulist jalutuskäiku Themsi ääres Millenniumi sillal, 50penniseid maasikaid ja paljutõotavaid pannkooke, prii sõitu iidse bussiga, täis lärmakaid hispaania geipoisse ja rahet(küll väljas).
Ma pidin küll enamuse ajast töötama ja nüüd siis antakse mulle järgmiseks nädalaks lausa kaks vaba päeva reede-laup! Ei võind seda nädal varem teha! :S Mitte et mul vabade päevade vastu midagi oleks.

Secret warehouse party

Tiux tuli nädalavahetuseks, nagu ka täpselt aasta eest. Hirmus tore oli teda siin näha, ehkki mu mõtted olid enamasti hoopis kusagil mujal. Valentiinikal suundusime salajasele reivile kusagile kaug-Itta, „NuPopCircus Anti-Valentine´s Ball“. Kaardi lähemal uurimisel selgus koht asuvat naabruskonnas augustikuisest „Peanut Factory´st“, kus me Ju-Ju-ga elu üht sürrimat ööd kogesime. Seekordki olid komponendid osaliselt samad. Joonistasin kaardi ning suundusime Tiuxi ja TamTam-iga teele. Arvatavas õiges peatuses hüppasime bussilt maha ning hakkasime üsna tuluutult teed otsima. Ühte suunda minnes tundus kuidagi vale, vastassuunda minnes samuti. Teistest peolistest ei haisugi, ümbrus samuti suvest tuttavana ei tundu. Mitte et ma oleks paljut mäletanud, või suutnud meeles pidada, tookord küll purukainena üritades samal ajal poolkoomas Ju-Ju-d täiskoomas ´Chad from Chermany´ seljast kukkumast kinni püüda. Lõpuks kukkus vaid ta telefon tükkideks, mille ta seejärel ülima rahuga kokku korjas ning taas ühte pani.
Niisiis, eksinud kusagil kaug-Ida ghettos. Inimesi ka tänaval ei liigu, kell lähenemas 11-le. Minul naermisest külg valus. Päeval tööl taldrikuid tassides, üsna tavapäraselt ülisitas meeleolus, nägin ühel hetkel mõlemas käes kahe suure kandamiga mõnest astmest ´kõrgemale levelile´ tõustes vaimusilmas, kuidas ma nüüd komistan ja kukun ja toit lendab kõik inimestele peale. Ja siis ma astusin järgmise sammu ning komistasin, täiesti ettekavatsematult, kukkusin ning toit lendaski, küll mitte inimestele peale, kuid üle kogu põranda. Inimesed üritasid näida kaastundlikud ja küsisid hiljem tükk aega, kas ma olen ikka korras. Keegi ei naernud. Mina oleks. Kukkudes lõin oma külje kuidagi vastu postiäärt ära, nii et õhtul(ja ka pool nädalat huiljem) naerdes või köhides tunda andis. Ehkki alguses pakuti, et neerud on lahti, tundub pikapeale lugu olevat katkise ribiga. Arsti juurde minna ei julge, varemgi ribi katki olnud.
Niisiis oleme endiselt eksinud, kaug-Idas. Kahtlane piirkond, kaks tsikki lühikeste seelikutega. No ja üks pikkade juustega, kui see peaks soost olenemata kuidagi provokatiivseks osutuma. Läksin ühe pubi ukse taha juhatust küsima. „Excuse me, are you local? We´re looking for a Roach Street. Roach, like cocroach(but without a cock).“ Selgus, et olime küll samanimelises, kuid kaks juppi varasemas peatuses maha hüpanud, ning peatselt oli veidi tuttav tee käes, ning nurk, kus Ju-Ju oma telefoni kokku korjas. „Ja siin saime me ühe tüütu kokaiinikuga tuttavaks ning püüdsime eriti hea diiliga takso“, jutustasin sõpsidele suvemälestusi. Ning juba olimegi „Peanut Factory“ juures, muusikast ega inimetest endiselt ei piuksugi, tühjal kõrvaltänaval. Lõpuks leidsime tänavalt veel mõned sama pidu otsijad ning mõned, kes suundusid hoopis muule peole. Pähklivabriku ukselt soovitas tütarlaps meil ümber nurga Roach Streetile minna, kust tulid vastu peole suunduvad inimesed, kelle sappa me võtsime, kes otse pähklivabriku uksest sisse läksid. Nii salajane pidu, et ka selle host üritab külastajate ajusid segadusse ajada. Selgus siiski vale pidu olevat. Iseenesest tore ehk küll, kuid kedagi ei tundnud(iseenesest ju poleks see probleemiks), muusikat ja Coolnessi polnud ning veel midagi.
Crashinult suvaliselt kellegi erapeole, liikusime siiski edasi oma sihtpunkti otsima. See asuski nurga taga, ja veel 5min kaugusel. Väravavaht lasi sisse, ning üle porilompide liikusime laohoone ukse juurde. Inimesi oli kogunenud plekkseina sisse lõigatud ukse taha sappa, mõni neist kibestunult kommenteerimas: “These people aren´t English, they don´t know how to que“. Kui nad vaid teaks, millistes leivasabades meie seisnud oleme…vist. Seina sisse lõigatud august kostmas reivilikku ühekülgset trance-i. Kas see on ikka Coolnessi pidu?! Tam-Tam oleks peaaegu jooksu pistnud. Oli küll õige pidu, küll üsna teistsugune tavapärastest Coolnessi pidudest, nagu mulle on mulje jäänud. Hall, avar ladu, lahtiriietumiseks liiga külm, nii et outfit oli ajast-arust, muss läks vahepeal paremaks ka, kuid siis jälle mitte eriti…hulgi 15aastasi getopoisse, 7b-st, kes omastarust juba ilged tegijad, vanad alko- ja narkolõvid. Vahepeal kukutas mingi vanamees (vist kogemata) väikestele poistele ja tüdrukutele palgi pähe. Me õnneks olime selleks hetkeks veidi kõrvale astunud. Ma olin oma selle päeva vigastused juba enivei kätte saanud. Suutmata Coolnessi ära oodata, lahkusime 3paiku. Laohoone ees platsis kamp politseinikke, kes kindlasti kangesti kippusid samuti peole minema, kuid miskipärast ei julgenud. Ma arvan, nad ootasid 7b poisse, et neid koju viia. Oleksid võinud hoopis meile sõitu pakkuda, sest koju jõudsime Tiuxuga kell 5.30, olles 10min kõndinud, 40min bussi oodanud, 10min sõitnud, 20min katkiläinud bussis järgmist oodanud, 30min uue bussiga sõitnud, 10min järgmist bussi oodanud, 30min sõitnud ja 10min kõndinud.

Kokkuvõtlikult

Vahepeal on jälle palju vett merre voolanud ning palju palju vihma Britanniamaale sadanud. Saabus juuli ja Tiux koos sellega. Peaaegu nagu oma inimene siin linnas juba. Tsillisime mööda linna ringi, astusime ühte poodi sisse, mis lõppes sellega, et sain koostööpakkumise ja kinnaste tellimuse. Pole paha. Alles nüüd tunnen, et hakkan nagu siia linna sisse elama ja nö ´käppa maha saama´. 7 kuud. Ja ma leian, et on ennatlik mingeid otsuseid vastu võtta põhjalikult ringi vaatamata.

Nagu ikka, liikusime Tiuxiga mööda mingeid imelikke klubisid(kõike tuleb ju näidata!), nägime paljusid imelikke inimesi. Infernol oli mul täielik ´deja vu´ nähes neidsamu nägusid vist isegi samades riietes(a la eriti keskkonda mittesulanduv murumütsikesega tüdruk). Siis saabus siia korraks ka Al, keda oli üsna kummaline üle pika aja näha, ja läinud nad olidki taas. Ja elu tormab ja keeb, erinevad projektid justkui hakkaksid tekkima ning mul on hullud süümekad, et ma ei viitsi kõigega kohe ja piisavalt tegeleda. No nii vist ongi elus tglt
Mõtlesin, kas tulla suve lõpus Eestisse või mitte, ega suutnud kuidagi välja mõelda. Lõpuks vihastusin oma otsustusvõimetusest ning ostsin ruttu pilkud ära, enne kui peaksin jälle ümber mõtlema. 25.aug-3.sept olen ma Eestimaa pinnal ja 12.-17.okt lähme Mercaga Marokosse matkama! Ja näpud on põhjas ja ma jälle ei joo enam(kui see just tasuta pole) ja üritan omale ise kodus süüa vaaritada. Aga erinevaid peokutseid tuleb igal õhtul hulgi, koos tasuta guestlistiga ning jääb üle ainult needa, et mul need teised töökohad ka veel on, mis ajaliselt ette jäävad, ning et mulle veel pidutsemise eest palka ei maksta! Noh, eks kõike annab korraldada ju tegelikult…

Party Monsters

Kõigepealt pean avaldama armastust oma hetke lemmikfilmile, mille Amazonist hiljuti kätte sain. Märksõnadeks 80-90ndate NYC-i dress-up glam klubikultuur & club-kids. Kui narkots väja arvata
„It´s all about self expression. If you feel like a troll, then you should look like a troll! If you have a huntchback, just throw some glitter on hump and go dancing!“

Neljapäeval saabus nädalavahetuseks feministlik arvamusliider Sannu, keda ma kodustasin. Laupäeval, ärganud kell 8, üheksa tundi rahapesus istununult, viskasin kodus kunstripsmed silma ja veidi glitterit oma küürule ning pidusse. Minuni oli jõudnud info mingi polysexual paarti kohta, täpsema selgituseta. Pakkusin, et ilmselt boys will be girls and girls will be boys.

Camdenis oma pool tundi bussi oodates jutustas Sannu mulle oma eesti tuttavatest, millele ma ka paar sõna sekka ütlesin. Bussipeatus oli tühi, ainult paar tsikki veel bussi ootamas. Niisiis veerand tundi klatsi hiljem jäin üht tsikkidest korraks silmitsema ja ta nägu tundus kahtlaselt kuidagi tuttav…Järgmisena ütlesin jutujätkuks Sannule, et minumeelest on vähemalt üks tsikkidest eestlane, mispeale salajased pealtkuulajad naerma purskasid, olles sunnitud oma rahvust tunnistama. Täiesti rabav, kuidas suures 7miljoni elanikuga Londonis on võimalik sedasi eestlaste otsa komistada! Ehkki see ei peaks mind ju enam üldse üllatama, peale Paasi kohtamist tuubis. Ahistav siiski – kui enne võis eesti keelt lollikindlalt oma salakeeleks pidada, teisi avalikult klatsides, siis nüüd siin enam mitte… Pika tumedapäise, korvpalluri välimusega tsiki nägu tundus tuttav, kuid aju ei suutnud veel taustajuttu juurde panna. Nimeks Liina, mind ta ära ei tundnud. Mul on ikka hämmastav nägudemälu, kui keegi tuttav tundub, siis kuidagimoodi ma seda inimest teangi! Paaripäevase mõtlemise järel tuli välja seegi saladus. Miskipärast connecttis aju selle Liina kohe Tiuxi ning ta kunagise Mustamäe hoovirahvaga. Lähemal arupärimisel selguski see nii olevat, lisaks olevat see Liina esinenud kunagi tõsieluseebis „Farm“.

Bussiga Image baari poole peole sõites tuli ühes peatuses peale justkui otse mu lemmikfilmist välja astunud seltskond – näomaalingud, dräägid, värvilised kostüümid –, võttes meie kõrval istet. Olin üsna üllatunud/vaimustunud, sest isegi Londoni ekstravagantsust arvestades, selliseid inimesi iga päev ei näe. Selgus, et nad lähevad samale peole. Üsna varsti astus seltskond bussist maha, liiga vara, kas peaksime neile järgnema? Enne kui otsustada jõudsin, oli Sannu juba väljas ning teda linnapeale ära kaotada ma ei saanud. Vana sõps maha jäetud(kes saatuse irooniana oli just peatus varem oma tuttava samast bussist üles leidnud), uued leitud, läksime kamba kannul baari, mu peast läbi käimas mõte: „It´s starting now…“ Ekspressionistid, kellel polnud ettekäänet vaja.
„My appearance is my self expression. I never wear the same outfit twice in a row.“
Matty kandis leopardimustrilist kostüümi, täispuhumata kumminaine ümber kaela.
„What´s your inspiration?“
„I´m an animal wearing human.“
Saanud kuulda Sannu dominakarjäärist, oli nende sümpaatia võidetud. Pubi ees ajasime juttu, üksteisele babymõõdus kummivesti selga ajades. Imagesse minnes tuli poistel ette võtta kingavahetus – konsad alla! „I usually don´t wear so high heels.“ Ukse taga laiutas pikk ja liikumatu saba, põhimõttel – one out, one in. Aga nii „Fabulous“ inimesed ju ei seisa sabas! „We don´t que!“ Ma mõistan täielikult. 10min hiljem olime sees, kuid ülbus oli nõudnud ka oma ohvrid – pool värvikast seltskonnast oli sissepääsemata koju suundunud.
Polysexual paarti nägi välja pigem nii, et boys were girls and boys were boys on heels and there were some assumably „real“ girls as well. Üritus nimega „Gutterslut“ toimus Images-nimelises geide seksklubis, mis oli täis higiseid poolpaljaid mehi, end üksteise vastu hõõrumas, mõni üksik jalutas rihmadesse riietatult palja noksiga ringi. Dräägid ning kutid kontsadel. Electro kajas kaasakiskuvalt, samal ajal kui mingi drääg poodiumil postitantsu etendas. Nalja nabani. Tundsin end ilmselt nagu mu uus sõps Judit nädala eest esmakordselt gooti diskole sattunult, veeeery weird, but fun! Esmakordselt oli naistevetsus lühem saba, kui meeste omas, seda siis seniks, kuni geipoisid selle väikese asjaolu avastasid. Sõbrunesin oma „filmitegelastega“, lootuses nendega veel kunagi koos pidutseda. Vahepeal sai taaskord kinnitust mu erakordne nägudemälu – rahva seas komistasin otsa tuttava näoga tsikile, kes selguski olema, eeldustele vastavalt, üks bändi Blue Peter Group muusadest, mida ma paari kuu eest Sin´i peol nägema juhtusin. Olles meelitatud oma populaarsusest või mu metsikutest kunstripsmetest, sain kutse nende järgmisele esinemisele.
Energiat voolas ning pidu kestis hommikuni. Kui 6paiku koidikul kodukanti jõudsime, olin juba 22tundi üleval olnud ning ikka veel igasuguse väsimuse märkideta, olles valmis vabalt edasigi pidutsema! Mu 24tundi sünnapidu sai lõpuleviidud, kuid mis sellest nüüd enam, ma olen ju jälle 21! Õhus oli tunda kevadet ja seda mõnusat varahommikust hõngu, kui tänavad on tühjad ja õunapuud õitsevad…:)

Her Royal Highness Princess Katarina of Yugoslavia

Mu kunagine lapsepõlvesõps, lauljatar Maśa esines Londonis ning kutsus mindki kuulama. Kontsert toimus prestiiźses rajoonis asuvas klaveripoe teisel korrusel. Ootasin üksi toolil istet võtnuna kontserdi algust, kui mu ees istuv 60aastane punase kampsuniga naine, nimetagem teda Helen, ümber pöördus:
„Are these flowers for the princess?“
„No, they are for the singer, who is my friend.“

„So what´s with that princess, is she a real one? I didn´t even know Yugoslavia used to be a kingdom.“
Vahepeal lähenes meile üks klorraldusega tegelev härrasmees, keda Heleniga mõlemad vaatama jäime.
„Do you think he´s wearing a wig?“ küsis Helen minu käest.
„Heheh, i was just thinking how did he stick it to his head!“

Ootasin põnevusega printsessi, kuna ma pole ühtegi enne lähedalt näinud. Siis tuli lavale Maśa, keda ma vaevalt ära tundsin, nii palju on ta lapsepõlvest saadik muutunud. Kui ta suu lahti tegi, vajus minu suu omakorda imestusest lahti, sest lapsepõlvest ma ei mäleta tal ka sellist hääleulatust! Laulis ooperit, ainult ilma kostüümideta. Kõrvutasin mõttes Maśa praegust välimust – saledat blondinkat tema lapsepõlveimagoga prillidega paksukesest. Huvitav, kas ma olen ka aastatega äratundmatuseni muutunud? Vahepeal üritasin mõttes heli kinni keerata ja kujutleda kuidas oleks vaadata Maśa esinemist ilma helita. Päris naljakas ma pakun. Selles osas oli puruvana krahv minust eelisseisundis, et sai kõrgemate toonide ajaks oma kuuldeaparaadi kinni keerata. Üldiselt pean tunnistama, et mulle ooper eriti ei meeldi. Vahepeal jõudis ka ennist ummikusse jäänud printsess kohale. Ei mingit krooni ega roosat kleidikest. No ma tean küll, et printsessid ei käi tänapäeval igapäevaselt krooni ja roosa puhvkleidiga nagu muinasjuttudes, aga oleks lahe ju! Välimuselt u 45aastasel printsessil oli seljas hall kampsun ning ta tundus selline ´outdoor´ tüüpi naine olevat. Nojah, kui oma kuningriiki enam pole, peab vahest vast metsaski müttama…

Vaheajal otsustasin pakutud veiniklaasi vastu võtta, kuid olemine läks peale seda ainult kuidagi imelikuks, nii et pidasin paremaks orangutangimahla peale minna. Imelik, mulle vanasti ju meeldis…võib-olla oli asi hoopis imelikus punases veinis. Ei, ma pole absoluutselt rase, kui keegi mu alksivabast dieedist mingeid järeldusi tegema hakkas!
Mingi Heleni tuttav, teine 60aastane vanamutt tuli muga juttu ajama. Inglise keele õpetaja keskkoolis, muidu suht ok mutt, ainult et ilmselt pidas ta mind võõramaalasena pisut poolearuliseks, tema źestikuleeritud kõnemaneerist järeldades. „There is a difference whether you live North or South of the river and people are used to classify themselves according to that.“ Näedsa, ma ei teadnudki. Huvitav, kas see on nii, et Põhjapool jõge elavad ´inglased´ ja mustad? No mulle igatahes mu elukoht meeldib, nii et wadeva. Mingi hetk keegi märkas mu gorgeous isetehtud saapaid ning pidi kõikide tähelepanu sellele juhtima, nii et ma tahtsin kohmetusest nagu ikka maa alla vajuda…

Peale kontserdi lõppu läksime Maśa, Dima, Anja ja Juuraga kusagile istuma, peatudes Piccadilli lähedal mingi kõrge laega (ja poshima kui tavaliselt) restoka ees. Täiesti mõttetu koht, kõigepealt jäeti meid pooleks tunniks lauda ootama ning siis pakuti suure hinna eest vähe sööki, mille söömisest ma keeldusin protestiks koha nõmeduse vastu. Kogu see istumine venis ja venis, nii et mul oli lõpuks juba ilge kopp ees ning olin rõõmus lõpuks minemasaamise ning järgneva vaba päeva üle.

Külaskäik

Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.

Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.

Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.

Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.

„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.

Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.

Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!

Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.