Dali Universum

Ajakirjaniku komplementaarsus.

Alati on tore midagi tasuta saada, olgu selleks peaaegu misiganes. Tasuta kaubanäidis, lõuna, sõit, stipendium või mis iganes. Nn ajakirjaniku staatus ja pressi kiri/kaart on veel üks võimalus tasuta asjade saamiseks! Täna näiteks hoidsin kokku üle 20naela Dali muuseumit külastades.

Salvador Dali 20.surmaaastapäeva puhul toimus tema muuseumis tema töödest inspireeritud kleitide näitus, autoriteks erinevad rohkem või vähem tuntud moekunstnikud.

Astusin muuseumi uksest sisse, enne veel aktiivset sooduskupongide jagajat kõrvale tõrjudes – mulle ei ole selliseid asju vaja, sest ma ei kavatse üldse maksta. Piletileti ees laususin maagilised sõnad: „Hello, I´m a journalist from Estonia, I´m thinking of writing a story on current exhibition“ ning juba selle peale sõnas laua taga istuv sõbraliku olekuga mees nooremale piletimüügitüdrukule: „No anna talle see tasuta pilet“. „Eeee, ma võin oma kirja ka näidata,“ pakkusin mina. Eesmärk oli saavutatud liigagi kergelt. „Ah, mis sest ikka, me ei taha seda tegelikult näha“. Täiskasvanu sissepääsupilet Dali Universumisse on täishinnaga 14naela.

Sinise valgusega pikk must koridor ja tugevad hiinaka toidulõhnad. Pooleldi avatud aknad sinu alateadvusse. 

„Take me, I´m the drug
Take me, I´m the hallucinogenic.“

Eks see seleta kõik. Isegi vets oli täis kummalisi pilte silmamunadest, mis sind asja ajades salaja piilusid.

„The fact that I myself do not understand the meaning of my paintings at the time that I am painting them does not mean that they have no meaning.“

Londoni Dali muuseum koosneb peamiselt ta metallskulptuuridest, graafikast, joonistustest, sekka veidi klaasikunsti ja isegi tema versioon söögiriistadest, kuid puudusid ta legendaarsed maalid. Eks oma pika elu jooksul jõudis kunstnik erinevate kunstiliikidega tutvust teha, kindlasti oleks võimalusel oma nina moeloomisessegi pistnud, disainides sahtlitega kleite. Mustade seintega hõredalt skulptuuridega täidetud ruum jättis kuidagi päevinäinud ja kulunud/pleekinud mulje. Veidi psühhootiline õhkkond, kitś nagu ennustaski üks kaasatulemast keeldunud sõps. Taustaks mahe, klassikaline viiulimuusika.

Mood osutus üsna nõrgaks, ka kvaliteedi poolest. Kuidagi tolmuseks ja justkui kilekotis olevaks, aga võib-olla oli see vaid ühe kleidi osa. Modernisti väike must kleit pealemonteeritud juuksepikendustega mõjus üsna eemaletõukavalt. Manish Arora silmadega kleit: hall silmamunadega kangas, aplikatsioonis lisatud mõned plastikust silmalaud, või hoopis olid need väljakougitud silmadest jäänud augud, mis värvilisi pärlikeepisaraid valasid. Vivia Ferragamo triibuline kleit a la Muhu seelik ja teised.

Piltide tegemine oli keelatud. „Isegi kui ma tahaks sellest kuskile midagi kirjutada, kust küll pilte saada,“ mõtlesin mina ja astusin muuseumivalvuri juurde. Minu küsimuse peale tõttas ta minema, et peatselt naasta koos pressiesindajaga. Halli villase vesti ja roosa särgiga(tglt see oli vist nende univorm) veidi pontsaka mehega, kes kõneles oma imagole mittevastavalt noniivõrd gei-maneeril. Ta oli väga abivalmis, lubas vajadusel pilte saata ning tõi mulle informatsiooniks moenäituse piltidega täidetud brośüüri. Hiljem gallerii poes vaatasin, et see brosüür maksis 10naela. Peaks nüüd vaid oma putka sinna kõrvale püsti ajama seda raamatukest 9naelaga müües. Ehk õnnestuks juba kasutatud komplementaarne pilet ka maha parseldada!

The Freak Show

Selle nädala kultuuriprogramm viis mind Londoni uusimat muuseumi uudistama. Mr.Ripley´s Maailma kummaliste asjade kogu, avati siin alles augusti lõpus ja oma ebatavalisusega intrigeeeris see end kaema. Muuseum oleks selle koha kohta küll liiast öelda, pigem ehk teemapark(mitte küll pargis, vaid Londoni südames Piccadillis). Saime Sirtzuga 2 for1 diili, misjärel meid lifti juhatati ning otse viiendale korrusele sõitma pandi. Samal ajal liftis mingid imelikud tulukesed ja hääled: „Prepare yourself for the adventure of your lifetime!!“ Mulle ei meeldi mingid imelikud hääled minuga liftis! Juba ootasin, et nüüd lastakse seinad ka ringi käima, kuid õnneks siiski sai enne välja. Eksponaate täis ruumi, kus peale meie polnud ainsamatki hingelist(olime olematute masside vältimiseks saabunud juba enne lõunat), küll aga hulgi kummalisi esemeid, vahakujusid, dinosauruseid, kolme peaga sigu – ühesõnaga nagu mingi ´madhouse´! Kui vanasti oli muuseum koht, täis passiivselt lebavaid asju, mistõttu see tänapäeva hüperaktiivset publikut enam eriti ei paelu, siis see koht oli muudetud nii ameerikalikult interaktiivseks, et pressis end vaatajale täiega peale, ning ausaltöeldes esialgset distantsi eelistavas eestlaslikus minus tekitas küll pigem kahtlustust. No pikapeale selgus, et me polnud seal siiski ainsad inimesed ja oma pealetükkivusele ja eklektilisusele vaatamata oli see ´muuseum´ siiski täitsa huvitav. Meie absoluutseks lemmikuks sai viimane atraktsioon – u 10m pikkune koridor, seintel ringiratast liikuva projektsiooniga, mis tekitas mulje liikuvast ruumist, kus ei saanud sirgelt kõndidagi! Veetsime seal oma 15min, justkui karussellil, justkui pilves, midagi tarbimata.

Õhtul pubis tööl tundus ühe kliendi nägu kahtlaselt tuttav. Ja teadagi, kuidas mul nende tuttavate nägudega lood on. Kui ta tuli õlut ostma, küsisin:
„Are you some kind of star?“
„No, I´m not“
„Oh, yes you are! An actor in some BBC soap“
„No, i´m not“
„Well, if i recognise somebody´s face i´m never wrong. But if you want to, we can keep it our little secret, i won´t blow your cover!“
Töökaaslane arvas, et ma peletasin vaese kliendi nüüd täitsa ära, kui ta õue suitsule läks, kuid mina olin veendunud, et ta ikka mingi näitleja on. Ta täitvat sellist sõbraliku, veidi nohiku rolli…mõtlesin selle üle, kuni mul äkisti koitis – mispeale ma konkreetselt uksest välja jooksin, kus ta suitsetas.
„Now i remembered, you´re the guy from „The Hitchhikers Guide to the Galaxy“! Not the alien one, but the other, regular one – John, or what was his name.“
„No, i´m not“
„Oh yes you are! Can you give me your authograph, please! And what´s your name by the way?“
„Gary Jones“
„You can write that down as well. And also you can add: with love to, or sth. Oh, i´m just kidding! I´m gonna go home after work and check you out from the movie. And don´t worry, i won´t tell anyone that it´s you, it will be our little secret! “

Hiljem teine kaastöötaja kinnitas küll, et see polevat ikka too näitleja ning hiljem selgus, et näitleja nimi on Martin Freeman, kuid oma sõnast ma siiski ei tagane!

Her Royal Highness of Windsor

Kuna London on mind niivõrd ära tüüdanud, et hakkasin lahkumisegi peale mõtlema, otsustasin enne jalga laskmist saare peal veidi ringi vaadata, sest kuidas saab elada mingis riigis ja lahkuda, seda laiemas plaanis tundmata. Seni on mu saarel ringiluusimised piirdunud vaid Brighton beachi, South-Westi lambakülakese, öise Stonehenge´i ja 0-meridiaaniga. Taastasin optimistlikult oma „kultuuriprogrammi“ traditsiooni, otsusega püüda igal nädalal midagi põnevat teha, ning ostsin pileti Londonist 35km Läände, Windsorisse. Sound tuli muga ühes ning nii me mu vaba päeva hommikul rongijaamas kohtusimegi. Ajastus oli küll veidi kehva, sest olin eelmisel päeval jälle müstiliselt, peale vahepealset tervenemist, haigestunud ning ega see tripp mulle selles osas head teinud.
Windsorisse jõudsime koos ümberistumisega u poole tunniga – ootamatultki kiiresti. Juba rongijaamas oli tunda väikelinnalikku nummisust, võimendatud ka peagi saabuvatest jõuludest. Kohe jaama vastas asuski neo-romaanilikus stiilis kindlus. Windsori loss on püsinud juba 14saj algusest, kodustades arvukalt kuningpõlvi, oma praeguse välimuse on ta aga saanud alles peale 19saj lõpu restauratsiooni. Tegu olevat Maailma suurima funktsioneeriva kuningalossiga, mis juhuslikult on ka kuninganna lemmikresidents ning koht, mida teisedki kuningdünastia liikmed „koduks“ nimetavad. Jõudsime just õigeks ajaks nägemaks ´karvamütsikeste´ paraadi. Ega mind sinna lossiruumidesse sisenemine niiväga paelunudki, kuid ei õnnestunud meil ka väljas tornide vahel kuningparkides jalutada, esmakuuldes ehmatava hinna tõttu. Hiljem kui otsustasime proovida äkki kedagi äramoosida, oli loss aga juba suletud. Kuningannat niikuinii sel päeval kodus polnud. Jalutasime siis niisama ringi, armas vaikne igav väikelinnake. Vantsisime üle jõe Etonisse, nummi suveniiripoe müüja seletas taustaks jooksvale tutvustusfilmile Etoni kooli toimimist. Tegu olevat 15sajandist alguse saanud poistekooliga, mis toimivatki suuresti vanade kommete kohaselt, keskaegsetes õppehoonetes, tolleaegse stiiliga sisustusega sööklaga, suured metallpokaalid laual. Õpetajad ja poisid kannavad musti frakke, korraldavad odavõitlusi ning naiste viibimine kooliterritooriumil on keelatud! Printsid Harry ja Willy olevat ka muidugi seal õppinud, neil hea lähedal, üle jõe kuningalossist tulla! Kooliaasta õppemaks olevat ligi £40 000, ja mõelda vaid – 12aastat järjest!! Ta ise olevat ka seal õppinud, mispeale mul tekkis küll küsimus, mida ta siis suveniiripoemüüjana teeb! Tänaval nägime ka mõnda frakis tegelast ning kombekohaselt reegleid rikkudes ning piire katsetades murdsime sisse kooli territooriumile, mis nägi väljast küll välja täpselt nagu Harry Pottery filmist(mitte et ma seda näinud oleksin). Kuningkeskses kohas jalutades tekkis küsimus: mis on kuninganna perekonnanimi? Sest ehkki teda tuntakse kui Queen Elizabeth, ei tähenda see, et ta perekonnanimi oleks Queen, või Prince Charles´i puhul Prince! hehehe. Mõnelt eliitkooli kasvandikult asja uurimiseks kraest kinni saada ei õnnestunud, nii et tõde selgus alles hiljem. See olevat Wettin, kuid muudetud I Maailmasõja alguses liigse saksalikkuse tõttu Windsoriks. Nii et Windsori Els Windsorist siis.

Her Royal Highness Princess Katarina of Yugoslavia

Mu kunagine lapsepõlvesõps, lauljatar Maśa esines Londonis ning kutsus mindki kuulama. Kontsert toimus prestiiźses rajoonis asuvas klaveripoe teisel korrusel. Ootasin üksi toolil istet võtnuna kontserdi algust, kui mu ees istuv 60aastane punase kampsuniga naine, nimetagem teda Helen, ümber pöördus:
„Are these flowers for the princess?“
„No, they are for the singer, who is my friend.“

„So what´s with that princess, is she a real one? I didn´t even know Yugoslavia used to be a kingdom.“
Vahepeal lähenes meile üks klorraldusega tegelev härrasmees, keda Heleniga mõlemad vaatama jäime.
„Do you think he´s wearing a wig?“ küsis Helen minu käest.
„Heheh, i was just thinking how did he stick it to his head!“

Ootasin põnevusega printsessi, kuna ma pole ühtegi enne lähedalt näinud. Siis tuli lavale Maśa, keda ma vaevalt ära tundsin, nii palju on ta lapsepõlvest saadik muutunud. Kui ta suu lahti tegi, vajus minu suu omakorda imestusest lahti, sest lapsepõlvest ma ei mäleta tal ka sellist hääleulatust! Laulis ooperit, ainult ilma kostüümideta. Kõrvutasin mõttes Maśa praegust välimust – saledat blondinkat tema lapsepõlveimagoga prillidega paksukesest. Huvitav, kas ma olen ka aastatega äratundmatuseni muutunud? Vahepeal üritasin mõttes heli kinni keerata ja kujutleda kuidas oleks vaadata Maśa esinemist ilma helita. Päris naljakas ma pakun. Selles osas oli puruvana krahv minust eelisseisundis, et sai kõrgemate toonide ajaks oma kuuldeaparaadi kinni keerata. Üldiselt pean tunnistama, et mulle ooper eriti ei meeldi. Vahepeal jõudis ka ennist ummikusse jäänud printsess kohale. Ei mingit krooni ega roosat kleidikest. No ma tean küll, et printsessid ei käi tänapäeval igapäevaselt krooni ja roosa puhvkleidiga nagu muinasjuttudes, aga oleks lahe ju! Välimuselt u 45aastasel printsessil oli seljas hall kampsun ning ta tundus selline ´outdoor´ tüüpi naine olevat. Nojah, kui oma kuningriiki enam pole, peab vahest vast metsaski müttama…

Vaheajal otsustasin pakutud veiniklaasi vastu võtta, kuid olemine läks peale seda ainult kuidagi imelikuks, nii et pidasin paremaks orangutangimahla peale minna. Imelik, mulle vanasti ju meeldis…võib-olla oli asi hoopis imelikus punases veinis. Ei, ma pole absoluutselt rase, kui keegi mu alksivabast dieedist mingeid järeldusi tegema hakkas!
Mingi Heleni tuttav, teine 60aastane vanamutt tuli muga juttu ajama. Inglise keele õpetaja keskkoolis, muidu suht ok mutt, ainult et ilmselt pidas ta mind võõramaalasena pisut poolearuliseks, tema źestikuleeritud kõnemaneerist järeldades. „There is a difference whether you live North or South of the river and people are used to classify themselves according to that.“ Näedsa, ma ei teadnudki. Huvitav, kas see on nii, et Põhjapool jõge elavad ´inglased´ ja mustad? No mulle igatahes mu elukoht meeldib, nii et wadeva. Mingi hetk keegi märkas mu gorgeous isetehtud saapaid ning pidi kõikide tähelepanu sellele juhtima, nii et ma tahtsin kohmetusest nagu ikka maa alla vajuda…

Peale kontserdi lõppu läksime Maśa, Dima, Anja ja Juuraga kusagile istuma, peatudes Piccadilli lähedal mingi kõrge laega (ja poshima kui tavaliselt) restoka ees. Täiesti mõttetu koht, kõigepealt jäeti meid pooleks tunniks lauda ootama ning siis pakuti suure hinna eest vähe sööki, mille söömisest ma keeldusin protestiks koha nõmeduse vastu. Kogu see istumine venis ja venis, nii et mul oli lõpuks juba ilge kopp ees ning olin rõõmus lõpuks minemasaamise ning järgneva vaba päeva üle.

Design museum

Ärkasin kell 7, sõitsin 50min Paddingtoni rongijaama, et sealt metsa viivale rongile istuda, jaama jõudes sain aga sõnumi, et disaineri assistent olla haige ning sellega seoses ilge jama. Kui ma veel rongile pole läinud, oleks parem kui ma sel nädalal ei tulekski. Seega sain omale kaks vaba päeva, ning mu taaskord 7päevast töönädala-graafikut arvestades olin ootamatu puhkuse üle väga õnnelik. Mis see varajane ärkamine siis ära ei ole, kui tagasijõudes saab kodus veel põõnata ning muude meeldivate asjadega tegeleda.

Kuna mu iganädalane kultuuriprogramm on viimasel ajal soiku jäänud, otsustasin sellega tegeleda. Seekordne külastus – Design Museum. Parasjagu eksponeeritud „Designs of the Year“ väljapanek demonstreeris viimase aasta Maailma parimaid disaine. Maailma parimaid sõna otseses mõttes, esindusega igalt tugevamalt disainimaalt. Peab mainima, et suures osas on disain muutunud väga kõrgtehnoloogiliseks ning nutikaks, pööramata tähelepanu mitte välimusele, vaid funktsionaalsusele. Eriliselt jäid silma ,mõnes Inglise linnas juba tegutsev eco-friendly autolaenutus, nendele kellel autot ainult aegajalt vaja läheb(nagu minul); Pariisi pealtnäha geniaalne rattalaenutussüsteem(umbes nagu meil Tallinnas kunagi Prussakovi-nimelise rattaühingu projekteeritud kavand, ainult et uute ratastega); tootedisaini kõrgtehnoloogilised lahendused; ekraan, mis intergreerib sind kunstiteosesse;  Hussein Chalayan´i interaktiivne kleit. Selle kallal parasjagu nokitsenud tehniline meister küll ei soovitanud oma teost praktikas kasutada. Mitte kleit, vaid torudest, traatidest ja lambikestest koosnev konstruktsioon. Ühesõnaga, kui kunagi oli disain pigem puhtesteetilise tähendusega, siis 21.sajandil, kui kõik ´lookid´ tunduvad olevat juba kasutatud, on see muutunud funktsionaalse välimusega kõrgtehnoloogiliselt interaktiivseks. Näiteks arvutimäng, kus interneti ja satelliitide abiga saab mängida oletatava mereuurijate meeskonna liiget, keda jälitab reaalne hai Atlandi ookeanis, kelle liikumine on satelliidi pealt jälgitav. Call me old-fashioned, but i´ve never heard of anything like that! Ometi, mõned kleidimoed olid siiski kõigest vaid riided. Või peaaegu.
Arhitektuuriśedöövrite vahel jalutades, keset mune, püramiide ja kärgi oli ka üks inetu hall kuubik. Mu esimene mõte– oi kui vanamoodsalt jube! Lähemalt vaadates selgus aga Tallinna Fahle maja olevat. Kõrvalasetsev raamat selle ajaloost oli küll huvitav, kuid mulle meeldis ta ehk varemetes rohkemgi. Vähemalt piltide pealt. Kuid ega ma polegi suurem arhitektuurifanatt.
Lahkudes jäi mõttesse küsimus – kuidas küll ise seal ükskord eksponeeritud saada…

Teisel päeval kohtusin üle pika aja Sikuga, viimati nägin teda vist paari aasta eest folgil. Ja Litwincikuga, üle kuu aja, sai ja vahepealseid juhtumisi vahetatud.

Külaskäik

Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.

Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.

Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.

Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.

„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.

Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.

Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!

Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.