Killuke glamuuri argipäevas

Reedel muutis mu meeleolu paremaks kaks ukse vahelt sissesadanud musta ümbrikku. Kohe näha, et tegu millegi erilisega! Ühte neist avades arvasin küll esimese pauguga, et mulle on saadetud haiglast eile tehtud kopsupilt, lähemal uurimisel selgus tegu aga hoopis moeshow kutsega olevat Jasper Conrani(kes see küll on?) showle, mida ma olingi oodanud. Teises ümbrikus peitus samuti must kutse rahvusvahelisele moepeole. Kohe näha, et fancy-pancy! Reedel ma siiski veel kusagile ei jõudnud. Ribi valutas ning meel oli must, saanud sõimata hommikul haigena tööle helistamise eest. Mis kuradi kohas ma töötan, kus sunnitakse ka murtud ribiga kohale tulema?? Jube! Muidugi ma ei läind.
Laupäeval ka ei jõudnud kuhugi, kuid pühapäeval pistsin juba nina uksest välja. Üsna hilja küll, nii et jõudsin moenädala messile alles tund enne sulgemist. Reet Ausi lett sai üles leitud ning temaga sõprustki sobitatud. Väga kummaline oli keset inglise keelt järsku Eesti eestlasega eesti keelt rääkima hakata, kuid harjusin sellega ruttu. Peale sulgemist oli mul veidi aega, nii et läksin koos ta tiimiga jaapani restokasse. Arutasime võimalikku intekat ning taimetoitluse spetsiifikat. Siis lahkusin moeshowle. Victim Fashion Street. Seekord ma ei olnud enam ´Victim´, vaid vaatasin saalist, kellegi teise tehtud kindalaadseid pikki varrukaid. Moesuund oli üldises plaanis sama, mis eelmisel kollektsioonil, ainult modellid nägid välja talvehooajale omaselt kahvatult zombilikud, musta-valgekirjud, siit-sealt mõne erksa (vere)värvisähvakuga.

photo: Eddie Blagbrough

Esmaspäev oli juba varem mu ametlikuks LFW-päevaks planeeritud, nii et kõigepealt tormasin oma katkise, mööda keha vabalt ringi liikuva, ning end siit-sealt aegajalt välja pistva ribiga, kopsupildi-kutsega moeshowle. Ooo, on-scatual ja off-scatual showde erinevust oli kohe märgata! Kui eile pidi show hilinemise tõttu tükk aega veel ukse taga väljas ootama ning siis inimeste vahel tunglema, siis Jasper Conrani showl, Loode-Londoni vanas ümberehitatud kirikus, kus isegi vetsukabiini seinad kuldse tapeediga kaetud olid, toimus enne show algust śampanja-vastuvõtt. Võib-olla muidugi ka selleks, et kleidid ilusamad tunduksid, kuid ega neil kaine peaga vaadateski midagi viga polnud. Elegantsed, kaunid, kohati veidi 40ndate stiilis, erinevad variatsioonid mustast – ilus, kuid mitte eriti pinget tekitav. Publiku seas oli palju 50aastaseid vanu fashionistasid, tõenäoliselt veel omal alal tegutsevaid prouasid.
Sealt edasi messile, mis suures plaanis oli eelmise hooajaga sarnane. Pressialal end apelsinimahla ja mõne pähkliga turgutades avastasin selle oma ainsa lõunasöögi olevat. Ega mulle tglt selline moepedendus peale ei lähe, a la vaatame nüüd hoolega ette, et me üle kolme pähkli lõunasöögiks(ja veel avalikult) ei sööks ja kanname ainult Guccit ja Pradat. Hahahhahaa! Seda ei saa küll reegliks pidada, kuid Londoni moenädala õhustik tundub rohkem ´edgy´ ja mässumeelsem olema ning paljudel on oma stiil, millel pole trendidega midagi pistmist. Aga moekeskkond tekitab adrenaliini ja sügelisi isegi midagi tegema hakata, olemaks osa sellest loovast maailmast – kas siis kirjutamise või disainimise kaudu. Ja kunagi ma tahax ka oma brändiga sinna jõuda. Õhtusele peole ma siiski enam ei jõudnud, haige ribi seab omad piirid ning mind murdis väsimus maha just siis.
Teisipäev viis kõigepealt Emma Belli showle. Now she´s something to talk about! Juba ukse tagant oli publiku seast näha, mis sorti üritusega tegu on – sinised juuksed, kunstripsmed, mustad huuled ja sillerdavad või muidu utoopilised vormid. Vestibüülis komplimentaarsed tee/kohv ja glittery cupcakes, millest poole söömise järel olid valmis juba magusasse suhkruüledoosi surema. Show hilines kolmveerand tundi – kindlasti traageldas disainer viimase hetkeni koonuseid riiete külge ning ajas plastmassist piparkoogimehikesi nööri otsa. Kuid siis see algas: lavale tulnud viiuldaja kandis ette kurblikku lugu, ekraanidel vahetuvate naljakate koerapiltide ees. Peagi ilmus kassikäigule tüsedapoolne koerakostüümis kuju, jalas kõrge kontsaga sillerdavrohelised kingad. Koer võttis oma pea otsast ära, pistis kaenla alla ning hakkas laulma tuntud kohalikku lastelaulu koerakesest aknal, keda ta tahaks ära osta. Järjest üha agressiivsemalt, kuni mõlemad tegelased lahkusid lavalt, lastes asmele kirju-kirjud modellid. Now that´s fashion for me! Kui te suudate ette kujutada mind minu kõige kirjumal päeval, korrutage see veel nii umbes 10ga või 100ga ja saate umbkaudse ettekujutuse Emma Belli loomingust. Modellide asemel kõndisid kassikäigul kohalikud tuntud klubilapsed, transvestiit Jodie Harsh minumeelest ebatemalikult ebanaiselikult sportlikult rivi lõpetamas. Värvid-värvid-värvid, kummalised vormid, koonused ja maskid strateegilistes kohtades, ülemeelikud olematu saba liputamised, sekka paar ehtsat koera kassikäigule. Emma lubas mulle ka inteka anda. Kollektsioon olevat valminud inspiratsioonis tema hiljutisest Kaug-Aasia reisist, sealseid käsitöövõtteid kasutades ning olla pühendatud koertele sealmail nende vastu kasutatava halastamatu vägivalla tõttu.

photo: David Coleman

Vabariigi aastapäeva puhul(rääkigu pealegi, et tegu puhtalt kokkusattumusega) toimus Ida-Londonis moepäevadejärgne Reet Ausi eksklusiivne moeshow. Kõrge elumaja seitsmendal korrusel, ateljee-korteris, kus tavapäraselt elavad paar üldsegi mitte eesti soost kunstnikku, oli kaetud laud kodumaise hea-paremaga porgandite, pähklite, krõpsude, punase veini ja kummalistes disainpudelites Viru õllega. Eestlaste seas siiberdas ringi mõningaid välkareidki ning mõni tuttav sai ära nähtud. Lõpuks kogunes inimesi paras hulk, nii et show tarbeks jäi vaid väike lapike maad valge seina taustal, kus hakkasid mängima helid, vormid ja valgused ning aastapäevaballi kleitide asemel astusid ülevaatamiseks ette Reeda teosed. Ruumipuudus oli lahendatud üsna nutikalt – modellid tulid ükshaaval välja, astusid pingile ning võtsid üleoleva poosi sisse. Mõne aja pärast pöörasid vaatajate poole taguotsa, et neid ikka igast küljest korralikult inspekteerida saaks.

Hiljem rõdul lavaka esmakursuslaste vainiklaasiga laulud tõid meeleliigutuse, pannes tundma end justkui kodus. Miss ya guys!

LFW Fashoff @BBB

Reedel toimus moenädala lõpupidu. Ma polegi sel kuul, peaasjalikult eriti skint situeiśni tõttu väljas käinud. Seekord lasin meid guestlisti panna, nii et sissepääs prii. Töölt veidi väsinuna koju jõudnult, istusin enne peoleminekut all elutoas, kus majakaaslane Kennu just süüa vaaritas. Temagi tegeleb hetkel tööotsimisega, tundes eriti hästi tulutu otsinguga kaasnevat depressiooni, mille poolest võisime samastuda. Mingi hetk meenutas olukord juba täiesti süźeed mõnest Ameerika pubefilmist – noortest proffessionaalidest majakaaslased, kes maadlevad tööleidmisega üksteisele elutoas oma rasket saatust kurtmas. Õpetlik effekt noorsoole – selline on teiegi tulevik, nii et nautige tegelaste üle irvitades oma hetkel õnnistavat vanemate rahakotti!

Üks mu listi pandud sõpsidest keeldus peole tulemast, nii et hakkasin Kennut meelitama meiega liituma. Ainult et, kuna listis seisab tüdrukunimi ja see on niikuinii moefriikide ja dräägide pidu, siis peab ta ka omale seeliku selga ajama, et uksehoidjat ära veenda. Algul tõrges Kennu hakkas pikapeale tuld võtma, proovis selga mu blondi lokkis parukat ning sidus hõlmikseelikuna teksade peale räti. Rolli sisseelamine edenes niivõrd hästi, et peagi sai seelikust kleit ning granaatõuntest buubid. Ümber tõmmatud korsett aga avas talle uue vaatenurga naiste kannatustele ilu nimel, pannes teda korsetikandjaid edaspidi hoopis suurema aupaklikusega vaatama, tundes, mis piinadega nad ilu nimel toime tulevad. Aga ei, siiski lükkus tema jaoks dräägina peoletulek järgmisesse nädalasse. Eks paistab.

Fashoff toimus Shoreditchi Beach Blanket Babylonis. Stiilses restokas, mille nimekaim asub ka Notting Hillis, kus karnevali aegu tantsu vihutud sai. 11x kohalejõudes lainetas ukse taga järjekord suitsulembidest ning veel sissepääsu ootajatest. Üsna masendusttekitav. Esialgne tormijooks vilja ei kandnud, nii et pidime vaguralt saba lõppu ritta astuma. Ootasime tulutult vast 10min ringis, kui uksele ilmus üle-linna drääg ja party host Dan Lismore, mu kunagine bussituttav, kellega pole küll hiljem eriti suhtlema sattunud. Vaatas minu poole ja viipas sissepääsu suunas. Alguses ma mõtlesin muidugi, et ta teeb nägusid kellelegi teisele, kuid kui grimassid jätkusid, tuli mõte – mina väää?! Tundsin end kõrvust tõstetuna. Jällegi stseen USA teinimuuvist: Üle kooli jalkakutt lehvitab hallihiirekeslikule nohiktüdrukule. Ainult et selles süźees on jalkakutt tegelikult drag queen ja mina olen ka sitaks lahe. Tegelikult mul on häbi, et ma niisuguseid äässkisserlikke mõtteid mõtlen, veelgi enam neid jagan.(läheb punastab nurgas).

Pidu oli lahe nagu tavaliselt, plaate keerutas keegi ´90te kuulsus Skin. Mu uus majanaaber Sirtz oli esmakordselt dräägipeole sattununa täiesti sillas ning sukeldus lõbusasse stiilimuutusesse. Siiski, vähese väljaskäimise tulemusena olen ma vist ikka veel Eesti ajas omadega, vajudes siinse kesköö paiku ära.

London Fashion Week star designer :D

Ja saabuski kauaoodatud Victimi moeshow päev.

Eelmisel päeval olin saanud telefonikõne ühest kohast, kuhu oli tööle kandideerinud – kutsuti intekale kingituste pakkija kohale. Mõtlesin, et loominguline töö, äkki on mulle huvitav. Kohaleminnes selgus, et see polnud mitte luksuslikus kaubamajas, vaid hoopis ärihoone laos, kus pidin äärmiselt luksuslikke kalleid kingitusi enne ärasaatmist sisse pakkima. Juba esmamulje valmistas kergelt pettumuse, sest kuskile laonurka ma küll end hästi peita ei tahaks…Nad otsisid kogenud kingipakkijat ja panid mind alguses proovile. Selgus, et ega ma mingi meisterpakkija küll pole, suht disaster. Mõtlesin, kuidas saaks sealt ruumist nähtamatult ära kaduda, et nad tähele ei paneks. Tööandjad olid muidugi superviisakad ´How-do-you-do´-tüüpi, aga ma ütlesin ise ka lahkudes, et ma sakkisin

Läksin koju ja saatsin veel CV-sid laiali. Ja siis moeshowd ettevalmistama. Kuna ma tavaliselt modellidega eriti kokku ei puutu, hämmastas mind täiesti nende välimus – kui kohutavalt pikad(isegi minust pikemad, eriti kui neil veel 15cm kontsad all on), kõhnad(nii et ausaltöeldes hirmus hakkas) ja absoluutselt ilma tissideta(ainult mingid kurvad nibud)! Tundsin end nende kõrval eriti ilusana. Ja siis algas modellide ettevalmistamine – sonksid, meigid, poolpaljad modellid disaineri hindava pilgu all erinevaid kostüüme selga proovimas, samal ajal mitu fotograafi klõpsides ringi sebimas ja vist mingi Saksa reality show kaameraga filmimas. Tundus, et vist osad modellid olid otse Saksamaalt transporditud ja ehk võistlesid “DDR next supermodel” tiitli nimel. Igatahes verd, pisaraid ja kaklusi ma kahjuks ei näinud. Kaks tüdrukut olid eriti lapsed, noorim vast 12aastane, koledate hambaklambrite ja roosade juustega, teine pealtnäha pisut vanem, eriti peenikese, piuksuva multikakangelase häälega. Üks rõngastatud-tätoveeritud sinise juuksesalguga(mis nii hästi sobis ta elektrisinise silmameigiga!) goota ja must tiigritar otse aafrikast(rassismi vältimiseks, eksole!). kokku u 15 tüdrukut. Nende ümber asjatasid sama peenikesed, aga vähemalt oma 30cm lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid kummargil või poolspagaadis seisma. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes ta kostüümide ning nende selgaajamise eest hoolitsema pidi. Kõik üleslöödud, oodati backstages. Ekstravagantse meigi ning kummalise soenguga modellid istusid ja seisid oma lavaleminekut oodates, ebainimlikud karakterid oma pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Meenutades justkui omaette liiki või hõimu. Nad liiguvad karjas, kõik liigile omaselt jube pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused. Geneetilised sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest. Tavainimestega kõrvutades oli seda hõimuerinevust eriti hästi märgata. Algas show. Ma ei saanudki seda lavalt näha, kuna abistasin backstages ja niipea kui minu türduk lavale läks, kohe oli ta ka tagasi ning vaja talle juba uus kostüüm selga ajada. Natuke õnnestus piiluda catwalki lavataguselt ekraanilt, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud. Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, et ma ei suutnudki seda nagu õieti tajuda. Ja siis oligi lõpp, kõik hakkasid plaksutama ja disainer Meihui läks lavale kummarduma ning alles tol hetkel jõudis mulle kohale, mis toimub ja silma tuli heldimuspisar. Hakka selle peale või FTV-d vaatama, kus seda tõenäoliselt kunagi ülekantakse. Et ikka päris suur asi olla London Fashion Weekil ja FTV-s oma loominguga esindatud ja ma sain sellega hakkama! Ehkki rahast pole endiselt juttu olnud, kuid loodame koostöö sujumist ning tellimuste saabumist, eksole! Aga siis oligi juba kõik läbi ja modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Ei mingit śampust ega vastuvõttu. Läksime mu India-tuttava Heliga, kes showd vaatama oli tulnud, sumedas õhtus jalutades kodu poole, vahepeal tähistamiseks kallist Martini Asti śampat ja śokoladikooki ostes. Pidasime pidu Chelsea poshi rajooni elumaja trepil. Lahe.

London Fashion Week

Täna on eriti sündmusterohke päev olnud. Hommikul seadsin suuna Fashion Weeki telgi poole. Eelmine kord, poole aasta eest veebruaris sai juba üritatud sinna sisse saada, kuid korraliku ettevalmistuseta jäid minu väljamõeldud Eesti moeputiigi kirjeldused väheusutavaks ning pidin pika ninaga lahkuma. Lahkudes õhus rusikat vibutades ning tõotades, et järgmine kord ma end sisse söön! Seekord läks kuidagi eriti õlitatult! Adminnitsikk vaatas mind alguses küll pisut altkulmu, et mida sina veel siin üritad(vähemalt mulle tundus nii), kuid pressikirja nähes ei öelnud enam midagi ning kõik oli korraga ideaalselt korras! Ehkki fashion weeki kotti mulle miskipärast ei antud… Mõtlesin siis putkade vahel ringi jalutades ka oma ´assignmentile´ ja netwörkisin kuidas jaksasin. Kusjuures kokkuvõttes võib vist väikest pettumust tunnistada, kuna exhibition halli turvamisaste ning kõikide tüütuste eemalehoidmine pani mind sellest mõtlema kui millestki eriti ägedast ning suurepärasest, kus Londoni kõik moe kõrgklassi tipptegijad koos on jne, aga tegelikkuses olid esindatud minumeelest enamuses hoopis väiksemat sorti algajamad brändid, kel endalegi palga maksmisega aegajalt raskusi ette tuli, assistentide värbamisest rääkimata. Aga kogemus seegi, eksole! Ja eks nendegi seas oli huvitavaid eksemplare, nagu näiteks plastpudeli korkidest ümbertöötlemisel valmistatud kunstkiud, mida kasutati botaste pealsematerjalina. Või kuidas ma sattusin „Rina Dhaka“ boksi ja kuna nimi tundus tuttav, meenus, et olin paari aasta eest ostnud Balta kaltsarist(eriti just nime pärast) ühe krishnaga T-särgi ning muljetamisel selguski see tollesama disaineri 2000ndate alguse kollektsiooni eksemplar olevat!

Istusin pressiloožis tasuta kohvi juues. Improviseerimine on mu lemmikspordiala. See on justkui mäng, piire kobades eksperimenteerida, kui kaugele on võimalik minna. Mõnikord küll ei lasta ka, kuid aegajalt avanevad uksed iseenesest automaatselt. Ja Midnight Express pole seni veel alt vedanud, ehkki see tundub mulle liigagi lihtsa saavutusena. Ehkki ma seda veel hästi tunnistada ei taha, tundub London, peale neid kõiki karnevale ja tasuta šhowsid, juba märksa ahvatlevama kohana.

Peale exhibitionit, kott juba telliskiviraskusena igast brošüüre täis topitud, hüppasin Victimist läbi ning haarasin kaasa omale special homseks mõeldud disainerkleidi Faafaaa! Ja koduteel, peaaegu juba oma tänavas, juhtus veel üks vahejuhtum. Kõndisin mööda teed, vastassuunas sõitis rattaga mingi tüüp, kellel oli suur jalgrattalukk kaelas. Kuna ma alguses ei saanud aru, misasi see on, jäin seda jõllitama, mispeale ta must möödasõites mulle „hai-hauaarjuu“ karjus. Noh, siinmaal on inimesed vahel sõbralikud. Kõndisin edasi, märkasin maas ilusat kolmevärvilist vahtralehte ning paari sammu järel pöördusin ümber, et see oma seinale teipimiseks ikka ülesse korjata. Ja siis vaatan, toosama rattur tuleb tagasi!

„Oh, kle ma jäin su juuksevärvi vaatama ennist, see ikka nii lahe!“

„Ha ha ha!“

„Kas sa just korjasid maast £20 üles?”

“mmm ei, kas sa just kaotasid £20?”

“mmm ei ja blablabla blablabla”

Tüüp oli Bermudalt ja õppis navigatsiooni, et kõik äraeksinud laevad Bermuda kolmnurgast ära päästa. Elas naabruskonnas ja hilines nüüd minu pärast loengusse. Imelik ju, mõtles esimese asjana mu eestlaslik mõistus – võõrad inimesed ei räägi ju omavahel tänaval, kui neil just häda pole vms. Aga teisalt jällegi, ega ta just pervari moodi ei paistnud ning rääkis täitsa huvitavat juttu, nii et äkki peaks ploki maha võtma?!