Lahkumine Londonist

Viimastel  päevadel kohtusin sõpradega, kellega muidu väga palju ei kohtu, käisin külas ja lemmikutes kohtades. Üsna masendav meeleolu, millegi lõpp…
Viimane pidu – The Coolnessi konsa, nii londonile sümboolseks saanud ühe mu lemmikbändi pidu. Üritasin teha nägu, justkui lõpupidu on kõigest pidu ja ma lähen vaid lühikesele lõbureisile, ning tulen kindlasti tagasi.
Ma ikka ei suuda seda uskuda, et siit lahkun. London imeb sind endasse ning siit välja end murda on väga raske, ning miks tahakski! Tundub, nagu ei eksisteerikski Londoni-eelset aega, ehkki siin sai vaid poolteist aastat veedetud.
Lahkumispeol said järsku kõik asjad selgeks ning kõik langes oma kohtadele paika, justkui erikujulised klotsid vastavatesse aukudesse. Mu suureks üllatuseks ja heameeleks oli Tam-Tam ka kohale tulnud. Kuidas ta küll teadis!? Ning me saime taas väga hästi läbi, justkui midagi poleks juhtunudki! Ning muudki klotsid langesid oma aukudesse, viimased lahtised niidiotsad said üllatava kergusega kokku seotud ning mingis mõttes saabus tohutu vabanemistunne!

Esines taas The Coolness poolpaljaste tüdrukute ja poistega laval.
Terve öö läbi kolmetunnise unenatukese ning hommikulgi kummitas mul kõrvus “Set me free”…

England people very nice!

Käisime LN-ga teatris. Ma polnud siinelatud aja jooksul veel kordagi õieti teatrisse sattunud ning meie saadud 10naelast piletit arvestades pani imestama – miks küll polnud ma varem seda käiku ette võtnud! Tükiks sarkastiline komöödia immigratsioonist „England people very nice“. Kuidas juba 17.sajandist peale on Ida-Londoni Bethnal Greeni piirkonda immigreerunud erinevad rahvused, alates prantsuse hugenottidest, iirlaste ja juutide kuni viimase laine bangladeśhideni välja. Omalt pool oleksin kokteili ka Ida-Eurooplased lisanud, sest kindla peale elab seal piirkonnas nii mõnigi poolakas või eestlane…Nalja tehti absoluutselt valikuta iga rahvuse kohta, kohalikud inglased kaasa arvatud ja see oli täiesti hüsteeriliselt naljakas tükk!
Pärast Sohos hulkudes sattusime kokku Nat-iga, kes töötab kodututega ning keda ma eelmisel aastal peale kabelipidu intervjueerisin, liitusime ta seltskonnaga ning jõudsime Tottenham Court Roadi juures mingisse salabaari. Väljas eimingit silti, sees aga „members only“ baar, nagu kellegi elutoas. Nati sõnul olevat see vanasti varaste hommikutundideni avatud olnud koht, kuhu peale kõige muu sulgemist tuldi, kuid praeguseks oli olukord muutunud.
Nati vanemad olid Argentiina kommunistid, kes seal natsipratrei võimuletuleku ajal Londonisse maapakku tulid ja kus Nat seadusliku inglasena sündis. Nati vanatädi olevat olnud aga Che Guevara parim sõbrants, keda on ka arhiivides mainitud ning kelle kahe kuni Che surmani kestnud kirjavahetus on avaldamist leidnud. Nat ise on vahepeal Kuubal elades viibinud Che Guevara õe majas, mis oli olnud küll ebakommunistlikult luksuslik. Mulle on hakanud just viimasel ajal Che Guevara rohkem meeldima, lugedes tema rännuromaani „Motorcycle diaries“. Enne seda ega ma temast suurt teadnudki(peale nime ja näo ja kuulsusrikka huku muidugi), romaanist aga paljastub tema nooruslikult hipilik idealism.
Jutuajamise käigus selgus ka, et Nat sõidab juhuslikult minuga samal päeval(küll hilisema lennuga) Amsterdami, nii et me võime tõenäoliselt seal kohtuda ning oli täitsa huvitatud minu mainitud üritusest laupäeval Delftis, kus muuhulgas esineb meile juba kabelipeolt tuttav kurikuulus porno-punkbänd Gob Sausage!   Ja mõelda vaid kõikidele nendele naljakatele kokkusattumistele!

Lõpu algus

Pakin kokku oma pooltteist aastat ja tunne on selline, et tahaks ainult nutta, kuid pisaraid pole. Süda veritseb ja tundub, et kõik on läbi. Bai-bai kuldsete glittertähekestega ümbritsetud ööelu ja illusioon kõikvõimalikkusest. Ja ehkki mind tõenäoliselt ootavad ees hirmpõnevad seiklused, on siit lahkuda ometigi niiii kahju…Ja ehkki siia võib alati hiljem naasta, on lahkuda ometigi niiii kahju…

Kuid kusagile kaugele kuklasoppi on pesa pununud juba uus kaugemasse tulevikku jääv plaan…

Little India

Käisime EN-ga East Hamis Dosat söömas. Nüüd, kus lahkumine läheneb hirmuäratava kiirusega, tuleb ära teha kõik tegemata asjad, avastada senitundmatud kohad, nagu näiteks teatris käia ja senikülastamata piirkondades seigelda ning teha aina rohkem neid asju, mida viimased poolteist aastat kõvasti tehtud sai – dräägidega pidutseda ja muidu pidutseda ja muuseas kolm paari kindaid kuidagi valmis treida.
East Ham asub metrooga umbes poole tunni kaugusel, kolmanda tsooni lõpus. Nii kaugel, et ma üldsegi ei mõista, miks keegi nii kaugel linna keskpunktist elada tahaks. Majanaaber Sips põhjendab, et asi on soovis oma ´communitysse´ kuuluda, ehk siis teatud piirkonnad on üle võetud bangladeshide, hindude või pakistaanlaste poolt. East Ham on nagu Little India – tänaval liikumas sarides naisi, kes mind võõrkehana isegi restokas ainiti vahtisid, nii et ma pidin naerukrampidesse lämbuma; india poed ja söögiurkad humoorika kombinatsioonina traditsiooniliste madalate suureaknaliste briti ridaelamute all. Chennai Dosa restoranis olid hinnad sama odavad kui Indias. See oleks küll üks põhjus seal elamiseks! Kõik jäi uskumatult kuskile 2naela piiresse. Võrdluseks minu Oxford Streeti pubis maksab fish&chips 8naela, minu kodu lähedasest kiirtoiduputkast oleks võimalik sama roog saada 4-5naela eest, siis East Hamis saaks sama portsu u 2.50-ga. Dosa oli sama hea, kui ma teda Indiast mäletasin. Tegu siis mu india köögi lemmikroaga – hiiglasliku krõbeda pannkoogilaadse pooleksmurtud ollusega, mille vahele topitud hautatud juurikaid või omletti vms. Ma olin selle roa nime ära unustanud ning Sips meenutas mulle seda hiljuti mu kirjelduste põhjal. Mangolassiga.

Tiux käis külas jälle. Seekord olime temaga ühes paadis, mis küll paadi kõikumist oluliselt kergemaks ei teinud ja kõik läks ikka samamoodi nagu eelmine kord…
Seekord hängisime enamuse ajast Ida-Londonis Shoreditchi kandis. Käisime ´romantilisel õhtusöögil´ Brick Lanel, veidi kahtlase väärtusega peol nu-gospeli esitusega. Uus variatsioon teemal „Chicks with synths“, ´60ndate hipivärk.Reedel tegime vesipiipu Brick Lane-l ja Tiux sai isegi rohkem oma riietusstiili eest kiita. Igasugu ootamatusi juhtus terve päev, suvalisest nahapoest saadud kindatellimusest koduteel naabertänavas toimuvate kunstlume-sajuga filmivõteteni. Õhtupoolikul olime oodatud kodutute varjupaiga rokkkonsale. The Coolnessist oli esindatud ainult Chaz, kelle akustilises esituses need laulud ERITI nilbed tundusid, kuna arusaadavalt oli kuulda iga sõna, kuidas ta oma bassistist ex-göölfrendi kirus ja suguhaigustest lõõritas, ise välimuselt üsna asjakohaselt kodutu mõõtu välja venitades. Hiljem ühines temaga üks ´päris´ varjupaiga elanik Howie, kes algul ülimalt kohmetuna ei teadnud mida üldse teha, kuid kui fonogramm mängima hakkas ja kodututest sõbrad ergutushõiskeid hüüdsid, tuli julgus sisse ning lahti läks üks tśill reggae-lugu. Ja minumeelest on see täiesti vaimustav, kuidas Howie jämmis ja ta varjupaiga sõpsid teda toetasid, tavalised inimesed nagu ikka, need kellest tänaval kaarega ringi käid. No hais oli kergelt ikkagi tuntav, aga eks nende eest hoolitsetakse ja võimaldatakse riideid ja pesemisvõimalusi, kui nad juba varjupaika sattunud on. Pärast võttis ´lava´ üle mingi energiline punk-rokk bänd, mille karedale helile taustaks hiiglaslik koer rütmiliselt kaasa haukus. Mina olin vist suurest päeval väljas hängimisest niigi valusa kurguga külmetuse saanud ja lahkusin juba enne lõppu palavikuga koju. Tüütu palavik jäi mind järgmistekski päevadeks kiusama, ehkkki ´tänu´ sinepiplaastritega ära põletatud kaelale sai kurk vist enam-vähem terveks. Laupäeva õhtul jäin palaviku tõttu koju ja peab ütlema, et see oli väga kummaline – esimene laupäeva õhtu kodus üle vähemalt kuu aja…

Paljukirutud kuupäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja see ei tee mu tuju teps mitte paremaks…peab jälle elama hakkama :S

Taimeväetis paneb lehed liigutama

Veel üks nädalavahetus, basically the point of excistence. Seekord olin ma jälle reede-laup töölt vaba. Reedel käisime Tia-Mariaga pargis veini joomas. Päikesepaiste ja chillbrazill. Õhtul oli mul Fischerspooneri konsa plaanis. Kuna selle pilet oli suht kirves ja mu sõpsid kas vaesed või muuga hõivatud, läksin sinna üksinda. Õnneks Neon Noise Project toimus minu maja lähedal Elephant&Castle-s, suures Coronet Theateris,mille olemasolust mul enne aimugi polnud. Algul vaatasin ringi paaris väiksemas ruumis, mõeldes – huvitav, kus siis bänd esinema peaks – kuni jõudsin suurde peasaali. „Fuck, that´s huge!“ Ja kõik see saal oli paksult rahvast täis, kes tantsisid üksmeelselt tehno muusika järgi. Olen vist enda jaoks avastanud tehno fenomeni, kus rütm ja inimeste üksmeelne energia mängivad põhirolli. Või samas, see on igasuguse muusika puhul nii…Bänd oli muidugi lahe, aga üksinda olles ma seal kellegiga ei sõbrunenud ka ja seetõttu oli veits igav. Üksindus ei ole lahe. Eriti kauaks ei jäänudki peavalu tõttu.
Laupäeval sai taas mõttetult ringi tsillitud, kuni Siilike mind Camdenisse jõe äärde hängima kutsus. Kasutades ära vaba õhtupoolikut, mida mul tavaliselt kunagi ei ole, tundus see mõnusa mõttena.
Öösel, peale Sirtzu tööd läksime välja pittu. Bardens Boudoir osutus eriti rahvavaeseks kohaks ning kui me siis Dalstonis ühest kohast teise jalutasime, vahepeal geipoiste võileiba sattudes, viis tee meid Passing Clouds-i, kuhu eelmisest kohast käele saadud templitega sisse saime .Entrance stamp for London town. Passing Clouds reggae/hipiskvott oli mõnus chill nagu alati, ainult et kontsakingad pole tantsimiseks. Mul oli eriti lühike seelik, triibulised sukad ja kontsakingad. Tglt seelik oli pikemgi kui mõnigi mu kleit/pluus, kuid ometi tundsin ma end rohkem alasti…ehkki nägin välja nagu tüüpiline briti tsikk. Ilusolemine tasus end korduvalt täitsa ära kah – näiteks varahommikul pitsakohvikus 3naela asemel 1naela eest hommikusöögi kauplemises.
Trafalgerilt koduteel rääkis Sirtz, et kunagi olevat inglased hääldanud oma keelt samamoodi, nagu kirjapilt ütleb ja ülejäänud tunni veetsime eestiliku hääldusega englishit purssides, endal naerust tilgad püksis. Londoni silma ees oli äge pilte klõpsida ja „Good Morning Mr Policeman“, millepeale too kahtlaselt perses paikneva pulga järgi haaras…Kell 5.15 üle silla komberdades oli see täpselt üks selliseid nostalgiahetki, mida hiljem Londonist meenutada. Londonist, kust ma peatselt lahkun, ja mis mõtte peale mul IGA KORD süda verd jooksma hakkab! Kuid miks ma siis lähen, kui ma seda linna niiväga armastan, tekib küsimus. Vastan Alisa sõnadega: „Я ухожу чтоб вернутса назад“.
Viimased 500m läbisin kontsadel roomates.

Aasta

Alles see oli, kui uks sulgus ta selja taga, nüüd on aasta läind nigu niuhti.

Retrospektiivselt vaadates võiks öelda, et on olnud ikka lahe küll! Muidugi alati tahaks rohkem actionit, aga seep see elu on, täis venivaid päevi ja rutiinseid kordusi…alati, vaatamata sellele, kus asud või mida teed. Sain teha asju, mida varem ei osanud ettegi kujutada: valmistanud varvikud, hüpanud dräägide lõbusasse paartimaailma, tutvunud ajakirjandusmaailmaga, osalenud Londoni moenädalal, astunud Aafrika mandrile… Mis kõige tähtsam – tulnud üksi võõrale maale ja end sisse seadnud! Ma olen alati imetlenud inimesi, kes lihtsalt lähevad üksinda võõrasse riiki ja saavad hakkama. Egolaks, eksole! Varem tundus küll kaunis keerulise ettevõtmisena omapead võõrsile elama asumine, kuid nüüd, olles selle omal nahal läbi teinud, selgus see täiesti teostatav olevat, ning tuhanded teised noored, kes on siia samuti võõrsilt asunud, julgustavad edasisigi vallutusi. Aastaga olen küll õppinud seda linna tundma, kuid siiski ei väsi see mind aegajalt üllatamast.

Ja uued sihid on juba silme ees!

A Bit Dissapointed in London

LN-i sünna, plaanitud pidama BBB-s, kus ma viimati oma teibifiaskol käisin. Seekord oli sealne pidu sama kohutav! Täiesti tavalise välimusega igavad inimesed, kehv muusika ja ülehinnatud joogid(topelt JD&coke=£15) – tüüpiline Membership-klubide värk, rikkad igavad põngerjad oma raha laristamas(ehkki interjöör on tõepoolest kaunis). Nägime ainult nelja dräägi, kes ennastimetlevalt kaamera ees vantsisid ja lahkusime 15min jooksul. Kuna LN sai 21, oli vaja ta kindlasti kasiinosse viia. Uurisin, kus asub Shoreditchi lähim kasiino ja selgus, et selles linna kuumimate alternatiivpidudega piirkonnas ei leidugi ühtegi kasiinot! Lähim asuvat alles poole tunni bussisõidu kaugusel Oxford Striidi ääres. Pole siin midagi nagu Tallinnas, kus kasiinosid leidub iga nurga peal! Plaanis oli veel üks pidu, kuid kuna kell oli alles 11 ja sinna polnud mõtet enne 1te suunduda, tegime shishat Brick Lanel ja läksime siis uurima, mis Machbethis parasjagu toimub. Macbeth oli nummi nagu tavaliselt, miski selle koha juures kohe on sellist mõnusat, kuidagi kodust ja lahedat. Aga üritus või misiganes seal toimus, polnud siiski teab kui vapustav ja inimesed paistsid minusugusele kainurile(kes ma hetkel jälle olen) eriti purjus ja sassis. Peale seda oli kell juba nii palju, et plaanitud peole me enam ei jõudnudki, selle asemel läksime hoopis Tottenham Court Roadi, Gala kasiinosse. Uksel selgus, et Britannias on legaalne kasiinovanus aga hoopis 18, nii et olime kolm aastat hiljaks jäänud! Sissepääsemiseks pidime end klientideks registreerima ning saime LN-e ja Gordiga igaüks £10 mänguraha. Kasiino oli nagu ikka, täis mänguautomaate ja ruletil mängivaid pakistaanlasi. Me panustasime ka ruletile, ühe roundi jooksul mina punasele, Gordi mustale. Mina kaotasin, tema duubeldas, hiljem duubeldas LN ka oma £10. Ma olin veidi kurb mänguõnne puudumise üle, kuid kui mindi võidetud raha kassast kätte saama, selgus, et nad oleksid pidanud nood źetoonid laualt üles korjama, mitte neid sinna vedelema jätma, mistõttu need said järgmises voorus mahamängitud.

Lonkisin läbi paksult purjus inimesi täis linna kell 2.30 laupäeva öösel kodu poole. Kuidagi nostalgiliselt sümpaatne. Aga midagi on nende pidude juures juba kadunud, pole enam sama vibe, mis suvel. Tundub, et mul on lihtsalt disaster-pidude kuu, mis ei kutsu enam niiväga väljagi minema, tavapäraseks saanud läbikukkumist kartes. Midagi on Londoni linna juures ka kadunud, ja ma ei saa päris hästi pihta mis täpselt. Meie perfektselt tervislikus armastamise/vihkamise suhtes selle linnaga on käsil pigem see viimane faas, olen juba paljut näinud, rutiin ja sellest tüdimuski tekkinud ning sellest linnast kopp ees. Kahe nädala pärast saabub mu siiatuleku aastapäev ja ma tahan juba edasi liikuda! Kuid tundub, et ma pean siin vist vähemalt pool aastat veel passima…:S

Illusioonidest

Mõne päeva eest hakkasin tegelema oma unelmate töö otsimisega – milleks ideaalis oleks jalatsite või aksessuaaride assistant disainer mingis suures moefirmas. Seni kuni ma pole kusagile kandideerimist proovinud, ei saa ju öelda, et ma reaalselt ei võiks sellist tööd saada, eriti arvestades kui vaimustuses kõik mu disainide nägemisest on. Olin ka ise oma kaaskirjast suht impressitud, et ühtteist olen nende aastate jooksul ikka jõudnud ära teha, või seda vähemalt ilusti serveerinud. Saatsin posu CV-sid laiali ja jäin ootele. Muidugi pole ma nii naiivne arvamaks, et ma nüüd kohe saangi leading designeri rolli mingis suures moebrändis, aga unistada pole keelatud ning kokkuvõttes võib ju sellistest katsetustest midagi muud välja kooruda! Aga selles seisnebki konks, et kuni pole proovinud, on lootus veel alles, kuid kui kirjad saadetud, hakkab hinge närima kahtlus – aga mis siis, kui keegi ei vastagi ega tahagi mind? See paneb päevad läbi tööl küünarnukki närima mõtetes, kas mu postkasti on juba midagi saabunud ning pea ees peale tööd koju maili tsekkama tormama. Muidugi praegu on veel liiga vara mingeid järeldusi teha, andkem aega atra seada, kuid kui ka kahe nädala pärast mitte midagi positiivset vastatud pole, tähendab see ju, et ma polegi nii hea ja keegi ei taha mind! Ja see võimalus hirmutab veidi. Eneseusu kõikumalöömise riskid, mis proovimisega kaasnevad. Muidugi võiks selliselgi juhul otsida põhjendusi ikka veel ebatäiuslikult koostatud CV-st, liiga laialivalguvast portfoliost, kehvast majandusseisust ning sellest tingitud töökohtade puudusest, saatuse sõrmest ja millest kõik veel. Aga see pole oluline, tõde see ei muuda. Tõde, mida veel ei olegi olemas.

Ja sellises rahutuses ning kesköisest küüslaugust tingitud järjekordses meeleärevushoos tuli peale koduigatsus. Külmas kliimas sooja kodu järele ja emme ja vahutava vanni ja hea keskkütte järele(ehkki, keda ma petan, keskküte on meie korteris alati kohutav olnud ja vann on ju siin majas ka olemas), ühesõnaga nostalgiast ilusamaks moonutatud reaalsuse järele, turvalisuse illusioonist. Aga jaa, sellise vaikse näriva(ja me teame küll, et tegelikkuses perspektiivitu)koduigatsuse emotsioon on uus nähtus! Ja nostalgia mõnede tavaliste minevikuhetkede järele, nagu näiteks -10C-ga lumises Tallinnas asjatamine ja oma (tegelikult mitte nii soojas) kodus olles sealt minema igatsemine. Õnneks ma varsti juba lähen sinna!!

Ometi kõige selle varjus, väikeses sellest linnast tüdimuses ning läbilöögivõimetuse kartuses, on mul alles kõigutamatu positiivne usk Londoni kui võimaluste linna. Ja tundub uskumatu, et siin ei avaneks mingit võimalust, eriti kuidagi täiesti juhuslikult, nagu juulikuu õhtupoolikul täiesti plaanimatult Sohos jalutades…

Töötuse võlud

Viimastel päevadel on siin vaheldumisi ilusat sügisilma olnud. Päike paistab, on peaaegu soe ja nii mõnus on sahistada värvilistes vahtralehtedes, mängida möödaminnes üks korvpallimatś musta vanamehega pargis või oravaid luurata. Mu täiendatud CV on hakanud vaikselt vilja kandma – kutsutaxe juba intekatele! Eile käisin eriti poshis restokas. Liigu ringi nagu pulk perses küll, aga palk olevat hea, nii et ma loodan, et impressisin intervjueerijaid positiivselt oma sujuva bluffiga ja nad ikka tõepoolest helistavad mulle peale Marokot.

Täna käisin teises kohas, Canary Wharfis. Koht selgus küll oodatust hoopis teistsugune olevat, peene restoka asemel kohvik, kus juba uksel mind peekonilebra vastu võttis. Ühelt poolt armsalt hubane küll, ´50ndate stiilis hipipesa, aga teiselt poolt ma pole päris kindel, kas ma sinna vabatahtlikult söömagi läheks, töötamisest rääkimata. Mõtlesin, kuidas küll kiiresti jalga lasta ja tõin vabanduseks asukoha, mis asubki mu kodust ja linna südamest liiga kaugel. Aga kuna mul selleks päevaks plaane rohkem polnud ja töötuks olemise pisiasjast ma end kuidagi häirida ega morjendada ei kavatsenud, otsustasin ilusat päeva nautides ringi vaadata.

Canary Wharf on saar Saarel, mis asub kesklinnast tglt üsna kaugel idas. Lonkisin ringi, leidsin põneva rohe-kolla-punase puu ja otsustasin laevaga tagasi sõita, seda enam, et nad kavatsevad emsaspäevast pileti hinda tõsta ning ma polegi veel Thamesi mööda sõitnud! Ohh, see oli lahe! Katamaraanid käivad iga 20min tagant ja küll alles selline laevuke kihutab! Veepritsmed mu suurte päikeseprillide klaasidel ja vastutuul nii tugev, et hingaminegi muutub raskeks. Hankisin laeva päevapileti, hüppasin kodust läbi fotoka ja mõnusama riietuse järele ja sõudsin Greenwichi, kuhu ammu olin plaaninud minna. Ehkki veel ametlikult Londoni alal, tundub Greenwichis olles hoopis teises linnakeses, kusagil Saare teises otsas asuvat, nagu näiteks Brightonis. Tsillisin ringi, ronisin künkale, astusin 0-meridiaanile ja juba oligi kell nii palju, et turistid peksti välja. Aga väga lahe päev Londonis, mängisin ise üle pika aja turisti ja täitsa mõnus oli!

Aga vahepeal on laupäev kätte jõudnud ja öösel lendame Aafrikasse!!! Lugesin hiljuti Maroko kohta üht superhead raamatut: „The Caliph´s House“ by Tahir Shah. Endise londonlase lugu Casablancasse kolimisest, esimesest aastast seal, maja ranoveerimisraskustest ja eurooplasele kummalisest kohalike inimeste olemusest. Ja dźinnidest muidugi. Väga hästi kirjutatud raamat, armusin sellesse juba 10st leheküljest. Omavahel põimuvad inimeste jutud, mõnusa irooniaga vürtsitatult. Tekitas Maroko-meeleolu. Eks varsti näeb, ma olen juba jube põnevil!!