Universumi kingitus

Välk ja pauk ja saatuse sõrm vms! Viimased sündmused juhtusid küll üle mõistuse kiiresti! Pidin meenutama unustatud sebrateooriat – must triip, valge triip, neoonrohelisel taustal.

Viimasel ajal on siis üldiselt domineerivaks olnud must triip: kui pooleteise kuu eest ribi murdsin, mõtlesin, kas saab veel halvemaks minna, ja ootasin põnevusega. Kui eelmisel reedel oma viimase palgatśeki kätte sain, selgus, et saab küll – selle rahaga(millest poole kuu palgast moodustas miinimumistki madalam haigustasu) pole küll võimalik järgmise palgapäevani ära elada! Sipsik lohutas, et tõenäoliselt on mul lootust tulumaksu tagasi saada(siinne majandusaasta lõppeb 1.aprillil), mu palgalt on kuude viisi liiga palju makse kooritud. Ei tea küll millal ja kas ikka…

Tegelt on mul kõigele vaatamata viimasel ajal hea meeleolu olnud. Sellest peale kui mitme nädala eest Ju-Ju mulle kaarte pani, mis näitasid üleüldist majanduslikku juurdevoolu vanade rasvade(loe: nt. käsitööoskuste) arvelt. See muidugi tõstatab omakorda küsimuse, kui palju on õigupoolest kaardipanek reaalsusega seotud ning kumb teist õieti mõjutab – kas oletatav tulevik kaardipanekut või hoopis juhuslikult tõmmatud õnnelikud kaardid edaspidi loogiliselt kalkuleeritud tulevikutegutsemist? Isegi kui need kaks on omavahel seotud, ei saa eitada, et õnnelikuks ennustatud tulevik ajendas mind nii mõnegi liigse CV välja saatma, tekitades omale võimaluse ihaldatud eesmärgi juurdepääsuks. Seni küll olin nii mõnelgi tööintekal käinud tulemusetult ning traditsiooniliselt piiiiiika ooteajaga nii kutse kui eriti vastuse suhtes, mis ka eitavaks osutus.

Esimene positiivne uudis saabus siis, kui siinsesse nö ´maksuametisse´ helistasin, uurides kuidas mu eelmise aasta liigsete maksude kalkulatsiooniga läheb ja sain teada, et 200naelane tsekk on minu jaoks juba eelmisest kolmapäevast postis!

Reede õhtupoolikul oli mu telefonile jäetud kõneteade – helistati turuuuringu firmast, kuhu olin paari nädala eest oma CV saatnud, kus otsiti EESTI KEELT kõnelejat ning oldi väga huvitatud minuga rääkimisest. Kuna aga tegu oli juba reede õhtuga, pidin tagasi helistama esmaspäeval ja seda ma ka tegingi. Alguses ei tundunud toru otsas tõredahäälne naisterahvas just liiga innukana, kuid saanud kätte mu CV, helistas varsti tagasi ning kutsus juba samal pealelõunal tööintekale, paludes kaasa võtta ka töölevõtmiseks vajalikud passi, NI-nr ja pangakonto nr. Tööintekas oli pigem nagu tööle sissejuhatav intekas, mitte eriti ülekuulamise moodi, tööle paluti asuda juba sealsamas, lastes ühe väikese teksti inglise keelest eesti keelde tõlkida, kusjuures selle eest makstavat ka palka! Kolmapäeval on treening ning ehkki tegu on pigem projektipõhise tööga(nii et pubi võiks ka veel tagataskus igaks juhuks alles hoida), tundub, et olengi tööle värvatud! Minu ülesanneteks oleks tekstide tõlkimine inglise keelest eesti keelde, tõlgete kontrollimine ja ilmselt ka turuuuring telefoni teel tõenäoliselt siis Eestisse. Kõik toimus nii kiiresti, et mu aju siiamaani tõrgub seda uskumast ning skeptikuna kahtlustan kusagilt mõne ilmselge vimka peatset esileujumist. Väga kahtlane! Tavaliselt läheb ju töölevärbamisega miljon aastat ning siis on ka vastus eitav, nüüd aga kui välk ja pauk selgest taevast!

Aga kui kõik ongi päriselt nii, nagu end paista laseb, on tegu Universumi kingitusega minu emalt, sest just tema soovis mulle hiljuti mingit keelte ja tõlkimisega seotud töökohta, milles mina küll kindel polnud – kui suur tõenäosus on leida Londonis kogemusteta eesti keele tõlketööd, eriti kui siin linnas on veel umbes 10 000 eestlast.

Valge triip.

St.Patric´s day

Patriku päeval olin õhtul pubis tööl, ülemisel korrusel Andyga kahekesi. Ja ehkki esmaspäevad on tavaliselt tühjalt unised, oli seekord tööd meile kahele ebaõiglaselt palju. Tegelt oli päris mõnus kogu aeg askeldada, nii et aeg lendas, kuid vahepeal läks suht kiireks hullumajaks, kus kõik tahtsid süüa saada ning ma üksi pidin nende vahel tormama. Kui tipiks lendas juba teine viiekas, hakkasin mõtlema, et ju ma olen ikka tõesti päris hea tipisaamise kohapealt. Võib-olla sellepärast, et mulle meeldivad inimesed.
Hiljem õhtupoole, olukorra rahunedes tulid kaks hiinakat Guinessi mütsi küsima. Müts oli umbes nagu see siin pildil, ainult et lisaks suure ruumilise laperdava jänesekapsaga kuklal. Tagakambris vedeles neid küll kastis, ilma et keegi oleks tahtnud pähe panna vms. Pidasime Andyga nõu, pakkudes tehingu hinnaks 1õlu + 2naela. Viimane summa läks otseloomulikult meile tipiks. Hiinakad olid rõõmuga nõus, lastes jalga üsna peatselt ilma õlut õieti joomatagi. Ma tahtsin ka omale seda tobedat naljakat mütsi pähe panna. Küll on kahju, et mul fotokat kaasas polnd! Tasub vaid ennast klouniks riietada, kui kõik mind jäljendada tahtma hakkavad! Seems like i´m a trendsetter. Mütside müük läks nii edukalt, et 9 mütsi(ja 18naela) hiljem pidin viimasele soovijale papist prille ning teemakohast lippu(mida saaks kanda näiteks supermehe keebina!) pakkuma. Tal oli täiesti poogen mille peale oma raha raisata. Purjus inimestega on nii tore äri teha(st igast mõttetut sitta kaela määrida)! Lõpus läks taas kreisiks, sest pidin esmakordselt üksinda lõpetama, kõike üleval ära koristades, loomulikult mitte jõudes ning raudselt midagi ära unustades. Kokku saime 15naela tippi näkku, mis on ikka väga hea mütsimüügi tulemus! Liites veel eilse seitsmeka ning toidu pealt kokku hoides, olen juba poole oma kaotatud neljakümnest tasa teinud. Pole paha.

Kainur

Mõningatest blogi aadressi muutmise asjaoludest inspireerituna ma enam ei joo, vahelduseks mõnda aega. Nädal juba. Ja olen hämmastusega avastanud kui imetlusväärne on olla pidudel kaine! Tõepoolest, poleks kunagi arvanudki. Lõbus ja tore ning võimalik enda lollikstegemise üle enamvähem kontrolli hoida…ainult et mõnikord ei piisa sellestki… Käisin oma CS sõbrantsi Alice sünnal, ta kodus linna teises otsas. Istumine sõprade ja toiduga. Midagi hoopis muud vahelduseks klubitamisele. Ontlik kodune oleng avaras valgustatud ruumis. Ja ehkki ma valasin omale ainult mahla, tekkis miskipärast vahepeal ikka veider kergelt svipsune tunne. Ma olin kogu aeg mingitest tüüpidest ümbritsetud. Jutuajamised erinevate inimestega, peatselt Madriidi koliva briti, portugaallase, honkkongiga, viski-õlle Liamiga, kes väitis selle ´kokteili´ vana iiri traditsiooni olevat… Brasilkud võitsid mu südame oma laheduse ja hullude naljadega. Philippe rääkis väljamõeldud lugusid oma lapsepõlvest, nöökidest kedagi mitmeks tunniks Disneylandis vetsu lukustada ja kuidas brasilkud ALATI hilinevad, mitte 15min, vaid pigem poolteist tundi – rahvuse viga. Hiljuti olid nad käinud nädalavahetusel Tallinnas joomas ning rääkisid mulle mingist hullust selle käigus tehtud oma äparduste filmist. „That´s why i never wear heels – you never know when you need to run!“ Brasilku kutid pidasid seda Alice väidet hüsteeriliselt naljakaks, kuid ma pean selles osas temaga nõustuma – mullegi tuleb selline mõte iga kord kõrgetel kontsadel kõndides. Et enamik külalistest olid erinevail põhjustel taimetoitlased, võlus Alice sünnipäevakoogi ajaks välja seakujulise tordi. „That´s the only pig we can eat tonight“.
Öise bussiga 3paiku läbi linna sõites, tundus ummik eileöisest veel hullemgi olevat. Hale oli vaadata purjus kakerdavaid inimesi, ise jummala kaine olles. Koduteel sain äärepealt rebasega pihta, kui see kassijahil mulle peaaegu otsa jooksis.

Keegi on mind 40naelaga tühjaks teinud, või olen ma ise need kusagile pillanud. Paari päeva eest olin need automaadist võtnud, et korteri veearvet maksta, kuid tänaseks neid enam rahakotis polnud! K6ige kummalisem on see, et ma pole joonud, nii et ei saanud seda raha kuidagi purjuspäi ära kaotada. Shopanud ka pole. Võib-olla pillasin selle kuidagi kaarte väljavõttes kusagile maha, või on tõesti kellegi räpased näpukesed mu rahakotis sorimas käinud? Oh well, raha läheb, raha tuleb – taaskord jään ootama tulekut. Võib-olla leidis keegi selle summa maast ning sai väga õnnelikuks. Olen ju minagi hiljuti 10naela tänavalt leidnud ning sarnaseid rahaleidmise lugusid kuulsin mõnegi tuttava käest. Võib-olla on London selline linn, kus inimesed massiliselt raha kaotavad(ja leiavad). Võtkem seda kui suurt ja mõttetut kulutust.