Lahkumine Londonist

Viimastel  päevadel kohtusin sõpradega, kellega muidu väga palju ei kohtu, käisin külas ja lemmikutes kohtades. Üsna masendav meeleolu, millegi lõpp…
Viimane pidu – The Coolnessi konsa, nii londonile sümboolseks saanud ühe mu lemmikbändi pidu. Üritasin teha nägu, justkui lõpupidu on kõigest pidu ja ma lähen vaid lühikesele lõbureisile, ning tulen kindlasti tagasi.
Ma ikka ei suuda seda uskuda, et siit lahkun. London imeb sind endasse ning siit välja end murda on väga raske, ning miks tahakski! Tundub, nagu ei eksisteerikski Londoni-eelset aega, ehkki siin sai vaid poolteist aastat veedetud.
Lahkumispeol said järsku kõik asjad selgeks ning kõik langes oma kohtadele paika, justkui erikujulised klotsid vastavatesse aukudesse. Mu suureks üllatuseks ja heameeleks oli Tam-Tam ka kohale tulnud. Kuidas ta küll teadis!? Ning me saime taas väga hästi läbi, justkui midagi poleks juhtunudki! Ning muudki klotsid langesid oma aukudesse, viimased lahtised niidiotsad said üllatava kergusega kokku seotud ning mingis mõttes saabus tohutu vabanemistunne!

Esines taas The Coolness poolpaljaste tüdrukute ja poistega laval.
Terve öö läbi kolmetunnise unenatukese ning hommikulgi kummitas mul kõrvus “Set me free”…

Lahkumisfest I

Pühapäeval viis tee mind taaskord viimast korda Brick Lane´i tänavaturule kauplema. Seekord polnud kedagi mulle seltsiliseks kaasa tulemas, nii et laotasin oma lina omapäi laiali. „The Last Sale“ oli mõeldud viimastestki asjadest lahtisaamiseks(mida täielikult küll ei juhtunud), nii et hinnad olid naeruväärsed. Müüsin neli asja, kokku 5naela eest. Ühenaelase „Rebel against rebellion“ särgi; hõbedase kleidi kolmekaga, mis läks pealtnäha küll headesse kätesse – kellelegi, kes seda ka reaalselt kannaks, andes mu kleidile „teise elu“; ja kaks haledat käevõru kokku ühe naelaga mingile sudaani paarikesele. Tänavaelu kees, kusagilt kostis muusikat, kitsuke tänav ise – äärtest isehakanud kirbukamüüjatega palistatud – kihas inimestest, sekka mõne arutu auto signaalitamine, mis tahtis ka veel läbi mahtuda. Politseinikke seekord ei kohanudki. Vahepeal räppis mööda mingi mustade poiste gäng, kaamerasse vahtides – ilmselt mingi muusikavideo tegemine. Viie musta kuti kannul püüdlikult püsivalt üks suvaline valge keskealine kilekotiga mees. Oma disainerjakki äramüüja ei õnnestunudki – 40naela oli liiga kallis hind. Ei teagi mis ma sellega teen nüüd, sest Eestisse seda kaasa võtta ka ei saa…

Õhtul peale tööd LN-ga Passing Cloudsi reggae-skvotiklubisse Sunday jamm-ile. Üsnagi rahulik nii rahvaarvu kui muusika poolest, kuid väga tśill. Ja mustad ei tundunudki tavapäraselt ebameeldivad ning pisut hirmutavad. Igati mõnus kooslus! Kogemata sattusin istuma mingi tüübi asjade peale, kes pärast esinemist uurima tuli. Siiski, tema kilekotti pakitud banaanikook polnud veel pannkoogiks muutunud! Tüüp istus siis tooli teisele servale ja hakkas juttu ajama. Drummey Jamaikalt oli puhtjuhuslikult lavale trumme mängima kistud. Mina muidugi ei saanud vastu panna kiusatusele ja rääkisin talle kohe kui kohutavad inimesed need jamaikud on ja kuidas nad mind rahapesus diskrimineerisid. Drummeyl oli muidugi hullu piinlik ja üritas mulle siis head muljet jätta, et vähemalt üks ki jamaikalane on tore ja viisakas. Rääkis siis natuke rastamaaniast ka, millest ma suurt midagi ei tea. Et oli kunagi Etioopia imperaator Haile Selassie, keda rastafarid usuvad pmst Jeesus Kristusega võrdse tähtsusega lunastaja olevat. Jeesus on sealjuures nende jaoks mingi suvaline valge kutt ja rastafaride jumal on ka mõistagi musta värvi. Ainus asi, mida nad seaduse vastu mässamiseks teevad, on hulganisti kanepi suitsetamine ning eestikeelne sõna „Jah“ tähendab lühendit Jahvest e. nende jumalast, justkui God´i lühend oleks lihtsalt G.

Londoni lõpupeod hakkavad mulle tüüpiliselt juba nädalaid kestvaks festivaliks kujunema, nagu mu sünnipäevgi on viimastel aastatel nädalapikkuseks festivaliks veninud. Hakkab juba Praha-aegu ning sealset lahkumis-eelset festivali meenutama!
Reede-laupäev-pühapäev ringi trallitud ja kahe nädala pärast tuleb siis kolmepäevane „õige“ lahkumisfest. Ja ma täiega vihkan siit minemakolimise ideed ja ehkki mul juba on tagasitulekuplaan ja sellele eelnev vahepealne aeg saab olema  samuti maailmalahedaim, on siiiski kurbus ja eelnostalgia ja pakkimise vihkamine. Kuradi emo selline!

Magic Theatre, again

Nagu eelmisel suvel sai juba LN-ga samal üritusel käidud, nii tuli see jälle, peale pikka vaheaega. „Magic Theatre“ trannyball. Olin meid seekord mõelnud India jumalannadeks, all gold´n silver´n sparkle, minu kuldse latekskleidi juurde veel kaks nägu, neli paari käsi ja viis paari rindu.
Seekordne pidu asus eriti kaugel, in the middle of nowhere. Ja ei osanukski aimata, et väikeste poekestega ääristatud suburbias võib leida sellise pärli – päris ehtsa ballisaali, arvukate uhkete lühtritega. Piletiks ettenähtud 16naelast õnnnestus meil kuidagimoodi mööda lipsata. Ega ise ka ei saa aru kuidas täpselt, kuid üht valepööret võttes olime järsku juba sees ning kes see siis veel tagasi läheb!
Esmamuljena tundusime küll overdressed olevat – teised olid enamasti õhtukleitides ja muidu fäänsi-pääänsi, meie aga kui kaks tulevikust naasnud glittertulnukat. Nii et käed ja rinnad otsustasin heaga külgepanemata jätta, teise näo aga kinnitasin kuklale. Algul tundusin end suht võõrkehana, kuid pikapeale sai tantski üles võetud.
Meie eelmise aasta sõbrad „Jenny“ ja „Jodie“ olid ka kohal, seekord koos oma abikaasadega.“Eks sellega harjub pikapeale,“ vastas „Jenny“ abikaaasa Carol mu küsimuse peale, mida ta arvab oma mehe cross-dressingu hobist. Üks eriti koleda naise välimusega Tony(kui universaalne nimi transvestiiidile!) rääkis, et talle meeldib naiseriietes käia ka muudes kohtades, kus inimesed seda oodata ei oska – näiteks muuseumides või pubides koos oma naisega. Tema abikaasa ei saanud seekord kahjuks peole tulla. „Ma olen igati korralik abielumees. Ja pealegi Jeesus ei öelnud kunagi midagi cross-dressingu vastu.“ Jajah, eks tol ajal olevatki meestel midagi kleidilaadset seljas olnud. Mõni piduline oli lausa Edinburgist kohale sõitnud. Ometi oli seekord eelmisega võrreldes meile olukord juba tuttav ning elevust sellevõrra vähem.

Tiux käis külas jälle. Seekord olime temaga ühes paadis, mis küll paadi kõikumist oluliselt kergemaks ei teinud ja kõik läks ikka samamoodi nagu eelmine kord…
Seekord hängisime enamuse ajast Ida-Londonis Shoreditchi kandis. Käisime ´romantilisel õhtusöögil´ Brick Lanel, veidi kahtlase väärtusega peol nu-gospeli esitusega. Uus variatsioon teemal „Chicks with synths“, ´60ndate hipivärk.Reedel tegime vesipiipu Brick Lane-l ja Tiux sai isegi rohkem oma riietusstiili eest kiita. Igasugu ootamatusi juhtus terve päev, suvalisest nahapoest saadud kindatellimusest koduteel naabertänavas toimuvate kunstlume-sajuga filmivõteteni. Õhtupoolikul olime oodatud kodutute varjupaiga rokkkonsale. The Coolnessist oli esindatud ainult Chaz, kelle akustilises esituses need laulud ERITI nilbed tundusid, kuna arusaadavalt oli kuulda iga sõna, kuidas ta oma bassistist ex-göölfrendi kirus ja suguhaigustest lõõritas, ise välimuselt üsna asjakohaselt kodutu mõõtu välja venitades. Hiljem ühines temaga üks ´päris´ varjupaiga elanik Howie, kes algul ülimalt kohmetuna ei teadnud mida üldse teha, kuid kui fonogramm mängima hakkas ja kodututest sõbrad ergutushõiskeid hüüdsid, tuli julgus sisse ning lahti läks üks tśill reggae-lugu. Ja minumeelest on see täiesti vaimustav, kuidas Howie jämmis ja ta varjupaiga sõpsid teda toetasid, tavalised inimesed nagu ikka, need kellest tänaval kaarega ringi käid. No hais oli kergelt ikkagi tuntav, aga eks nende eest hoolitsetakse ja võimaldatakse riideid ja pesemisvõimalusi, kui nad juba varjupaika sattunud on. Pärast võttis ´lava´ üle mingi energiline punk-rokk bänd, mille karedale helile taustaks hiiglaslik koer rütmiliselt kaasa haukus. Mina olin vist suurest päeval väljas hängimisest niigi valusa kurguga külmetuse saanud ja lahkusin juba enne lõppu palavikuga koju. Tüütu palavik jäi mind järgmistekski päevadeks kiusama, ehkkki ´tänu´ sinepiplaastritega ära põletatud kaelale sai kurk vist enam-vähem terveks. Laupäeva õhtul jäin palaviku tõttu koju ja peab ütlema, et see oli väga kummaline – esimene laupäeva õhtu kodus üle vähemalt kuu aja…

Paljukirutud kuupäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja see ei tee mu tuju teps mitte paremaks…peab jälle elama hakkama :S

Taimeväetis paneb lehed liigutama

Veel üks nädalavahetus, basically the point of excistence. Seekord olin ma jälle reede-laup töölt vaba. Reedel käisime Tia-Mariaga pargis veini joomas. Päikesepaiste ja chillbrazill. Õhtul oli mul Fischerspooneri konsa plaanis. Kuna selle pilet oli suht kirves ja mu sõpsid kas vaesed või muuga hõivatud, läksin sinna üksinda. Õnneks Neon Noise Project toimus minu maja lähedal Elephant&Castle-s, suures Coronet Theateris,mille olemasolust mul enne aimugi polnud. Algul vaatasin ringi paaris väiksemas ruumis, mõeldes – huvitav, kus siis bänd esinema peaks – kuni jõudsin suurde peasaali. „Fuck, that´s huge!“ Ja kõik see saal oli paksult rahvast täis, kes tantsisid üksmeelselt tehno muusika järgi. Olen vist enda jaoks avastanud tehno fenomeni, kus rütm ja inimeste üksmeelne energia mängivad põhirolli. Või samas, see on igasuguse muusika puhul nii…Bänd oli muidugi lahe, aga üksinda olles ma seal kellegiga ei sõbrunenud ka ja seetõttu oli veits igav. Üksindus ei ole lahe. Eriti kauaks ei jäänudki peavalu tõttu.
Laupäeval sai taas mõttetult ringi tsillitud, kuni Siilike mind Camdenisse jõe äärde hängima kutsus. Kasutades ära vaba õhtupoolikut, mida mul tavaliselt kunagi ei ole, tundus see mõnusa mõttena.
Öösel, peale Sirtzu tööd läksime välja pittu. Bardens Boudoir osutus eriti rahvavaeseks kohaks ning kui me siis Dalstonis ühest kohast teise jalutasime, vahepeal geipoiste võileiba sattudes, viis tee meid Passing Clouds-i, kuhu eelmisest kohast käele saadud templitega sisse saime .Entrance stamp for London town. Passing Clouds reggae/hipiskvott oli mõnus chill nagu alati, ainult et kontsakingad pole tantsimiseks. Mul oli eriti lühike seelik, triibulised sukad ja kontsakingad. Tglt seelik oli pikemgi kui mõnigi mu kleit/pluus, kuid ometi tundsin ma end rohkem alasti…ehkki nägin välja nagu tüüpiline briti tsikk. Ilusolemine tasus end korduvalt täitsa ära kah – näiteks varahommikul pitsakohvikus 3naela asemel 1naela eest hommikusöögi kauplemises.
Trafalgerilt koduteel rääkis Sirtz, et kunagi olevat inglased hääldanud oma keelt samamoodi, nagu kirjapilt ütleb ja ülejäänud tunni veetsime eestiliku hääldusega englishit purssides, endal naerust tilgad püksis. Londoni silma ees oli äge pilte klõpsida ja „Good Morning Mr Policeman“, millepeale too kahtlaselt perses paikneva pulga järgi haaras…Kell 5.15 üle silla komberdades oli see täpselt üks selliseid nostalgiahetki, mida hiljem Londonist meenutada. Londonist, kust ma peatselt lahkun, ja mis mõtte peale mul IGA KORD süda verd jooksma hakkab! Kuid miks ma siis lähen, kui ma seda linna niiväga armastan, tekib küsimus. Vastan Alisa sõnadega: „Я ухожу чтоб вернутса назад“.
Viimased 500m läbisin kontsadel roomates.

Emotsionaalne narkomaan

See nädalavahetus kulges eelmisega võrreldes rahulikumalt. Ehkki alanult taas neljapäeva õhtuga mingi kunstigallerii ja selle keldris toimuva paartiga, olid maalid suhteliselt jamad, paljulubatud priidest drinkidest ei haisugi ning vahelduva eduga isegi päris hea muusika, vaheldumas tüütu laivesinejaga. LN oli väsinud ning pidi järgmisel päeval töötama, nii et lahkusime varakult, ma ei viitsinudki üksi edasi tiksuma jääda. Kellegi uue põneva isiksusega seekord ei tutvunud, midagi peadpööritavat ette ei võtnud, hommikuni ei tantsinud. Tegelikult ju täiesti okei õhtu, midagi ju halvasti ka polnud, kuid kojuminnes kriipis sees siiski kuidagi tühi tunne…emotsionaalse ekstaasi puudumine ja nn „normaalne“ olek võrdus justkui puudulikuga. Emotsionaalne narkomaan, kes vajab järjest aina suuremat ja suuremat ekstaasi ja häppinessi doosi.
Reedeks oli plaanitud Neon Skullz „Future Religion“ paarti, milleks mul jummala kaval kostüümgi välja mõeldud ja puha. Päeval päikesepaistega pargimurul vedeledes otsisin omale aktiivselt kamraade punti, kui enne õhtut selgus, et skvotis toimuma pidanud üritus jääb ära ruumi ülevõtmise tõttu! Genereeritud plaan B: Camdenisse Siilikese ja Kaisukaga portugali iseseisvuspäeva vms pidusse. Peale mõne portugaallase ja hunniku punaste nelkide seal küll rohkem midagi rahvuslikku silma ei hakanud. Selle eest hakkas silma terve hunnik eestlasi – lisaks eelmainitutele sai seal ka juhuslikult kohatud eelmise pühapäeva Camdeni roosajuukseke Killu! Õhtu kulminatsioon oli filmilikult ootamatu, jääme järge ootama.
Ja laupäeval olin ma nii väsinud, et töölt bussis magamajäämisega võideldes vaevu koju roomasin.

Kuumade päevade ja ootamatult külmade öödega on mul õnnestunud külmetuda. Hetkel populaarsust koguva seagripi tõttu palutakse kõikidel külmetuse/gripi sümptomitega inimesi kohe kiirabisse pöörduda. Ainult et mul oli see tõbi küljes juba enne selle popiks muutumist – kohe selge, kust need sead oma kärsad nohuseks said!

Elu on täiega lill!

Haaa, viimaste pealkirjade järgi vaadates võiks öelda, et hetkel on mul hüperaktiivne ekstaatiline periood. Mulle meeldib! Aga ilmselt on kõik asi kevades ja eriti eredalt paistvas päikeses, mis annab välja juba eestimaa juuni-mõõdu ja paneb unistama vaid murul veiniga pikutamisest. Seetõttu olen ka eriti sõbralikuks muutunud ja isegi sobivas meeleolus suvaliste jorssidega suhtlemiseks, milleks mul tavaliselt mingit huvi pole. Mis ongi mind viimasel ajal paljude toredate inimestega tutvuma pannud ja elu on täiega lill!
Päikesepaistelisel laupäeval laotasime Sirtzuga teki maja kõrvale murule. Pole midagi paremat veinijoomisest päikese käes murul. Segavaks teguriks vaid kilkavad ja kaklevad lapsed mänguväljakul, aga päike, rohi, vein, krõpsud ja maasikad panid sedagi ignoorima.
Õhtuks tegevust planeerides nägin näoraamatus ühe tuttava dräägi kutset tema host-itavale üritusel tasuta guestlistiga. Kuna midagi konkreetset sel õhtul toimumas polnud, miks siis mitte sinna minna! Suutmata koha stiili välja nuhkida, lõime end Sirtzu ja LN-ga top-glämmiks, kulla ja kunstjuustega.
Ja taas „hommikusöögile“ kell 23.00. Jõudes kluppi kohale napilt keskööks guestlisti aegumise paiku, ootasime VIP-sabas, mis tundus pikemgi tavakülastajate omast. Õhtu oli päris külmaks kiskunud, mul omatehtud kindad käes. `Tasuta´ guestlist selgus olevat küll vaid soodukaga nimekiri – 12naela eest. Kuid kui me seal sabas seisime, märkas listihoidja järsku mu kindaid ning kuulnud, et need mu omatehtud, tahtis kohe tellida. Jätsin talle oma numbri ja tunnustuseks sain prii pääsme! (PS. järgmiseks kolmapäevaks polnud temast veel kippu ega kõppugi)
The Egg klubi on üsna suur, mitmekorruseline, vähemalt nelja erineva ruumi ja aiaga. Suvel peaks sinna tagasi minema, kui kuumas suveöös on mõnus aias tśillida. Selleõhtuseks muusikavalikuks electro-tehno-house. Mulle meeldis, mida ei saand küll kõikide kohta ütelda. Ilmselt kalli pileti ja liiga paljude ruumide tõttu oli rahvast eri ruumides kogu aeg liiga vähe ja no mida sa ikka üksi suures ruumis tantsid.
Minu tuttav transvestiit Jeremy oli kehastamas hiljutilahkunud jõmmkuulsus Jade Goodyt, mõnel teisel oli Amy Winehouse´i või Kate Mossi mask ees. Oleks pidanud end hoopis Madonnaks tegema.

I´ve got da groove.

Very good pussy :D

Reede vihmane päev möödus uimaselt. Käisin tööintekal mingis kohas, mis mulle ei imponeerinud ja tagasi koju. Mittejoomisele vaatamata valutas pea ja oli paras pohmari tunne, Sirtz ütles, et tantsimisest tingitud dehüdratsioonist, no mine võta kinni. Peavalu lahkus alles valju electro-house muusikaga kohviku külastamise tagajärjel.
Energiat üldse polnud ja mitte midagi ei viitsinud teha. Jõin tasside kaupa kuuma musta teed. Hommikusöögile suundusime Sirtzuga kell 23.00 Mäkki. Mis osutus juba suletuks, nii et pidime mingi suvalise tsurkaburgeri kohaga leppima. Ja edasi Foxi eelmisel nädalal kohatud sõpsidega hängima. Seekord tundsin ma end isegi kodusemalt. Kokkuvõttes päris naljakas, eriti tagantjärele. Ja hämmastus millised ´kiiksuga´ inimesed olemas on ning milliseid illusioone nad võivad luua.

May the fun time begin! :)

Taaskord ootas mind ees pikk nädalavahetus. Ehkki ühelt poolt on mul küll vähem töötunde ja seega ka vähem palka, ei saa ma siiski mitte kuidagi olla pahane vaba reede ja laupäeva (ja poole pühapäeva) pärast!
Neljapäeval peale tööd Sirtzuga Shoreditchi pidusse. Poole tee peal haakis end meile sappa üks tüüp, kes tahtis teada, kus veel miskit toimub. Lähemal vestlusel selgus, et Chris Austraaliast, kolmandat päeva Londonis. No mis siis ikka, võtsime ta endaga kaasa.
Ehkki the Coolnessi laulja Chaz messis mulle nende arvatavaks algusajaks 12.30, jõudsime kohale kesköö paiku, kui bänd oli just oma esinemise lõpetanud! Kuna olime just kohale jõudnud, ega ära minema veel ei hakka, ootasime mis edasi juhtub. Esialgu veits mannetuna alustanud DJ muss muutus järjest aina paremaks, kuni sai hoo sisse tõeline legendaarne Shoreditchi-trall! Midagi eelmise aasta Collapsing New People-i sarnast – pisike ruum paksult inimestega täidetud, kõik ekstaatiliselt tantsimas. Meie laval oma kreiside liigutustega ringi hüppamas. Dance like noone is watching. Jeejee! It´s all coming back indeed, tundub et Londoni pidude puhul oli tegu ehk hooajalise probleemiga, mis praeguseks hetkeks on lahenenud.
Tantsu käigus liitus meiega kaks islandlast, kes tulid algul justkui meist pilti tegema ja jäid. Väga lõbus indeed!
Üllataval kombel(või mitte nii üllataval, Londoni klubiskeene väiksust arvestades – et mitte ainult Eestis, vaid ka SUURLINNAS on sarnastel pidudel samad näod) komistasin vana tuttava otsa. Kõigepealt tundus nägu nagu pisut tuttav, kingad tundusid igatahes palju tuttavamad. Winnie da Pooh. Meie eelmisest kohtumisest ta eriti palju just ei mäletanud, kuid eks ma hooolitsesin selle talle meenutamise eest(cute 19-year-old). Kusjuures ei ole välistatud, et ta tegelikult ongi 25, nagu enda vanuseks väitis, päris hästi säilinud 25ne sel juhul!:P
Kell 2, peale klubi sulgemist liikusime oma spontaanselt austraallase ja kahe islandlase näol kasvanud seltskonnaga edasi Dalstoni poole baari The Russian, mis uhkelt sirp-ja-vasaratega ehitud, mille pitsat meile ka käele pressiti. Eks ikka edasi tantsulka ja hunnik tobedaid pilte oma uute sõpsidega.
Kojuminnes bussi oodates saime tuttavaks ka peatuses oodanud śveitslastega, kellega bussisõit lõbusamaks tehtud sai. Nii palju toredaid inimesi! Või pigem – mina, Sirtz ja hunnik mehi! London oma multikultuursuses. Eelmisel nädalavahetusel hängisime brasiillasega, kolumbialasega, poolakaga, ühe sommi ja kreeklannaga. Seekord sattusime kokku ausraallasega, islandlastega, śveitslastega ja no sekka paari inglasega ka.
Now don´t get the wrong impression, this is not a normal night out in London! Tavaliselt inimesed siin eriti ei suhtle omavahel. Muidugi asi pole nii hull kui Eestis, kus inimesed omavahel ei suhtle, vaid plaksutavad morset(vana augustikuu nali), kuid ega see sul mingi hispaania ka pole. Suurlinna värk.

It´s all coming back!

Tundub, et see oli hooajaline probleem ja suve lähenedes hakkavad taas peod hoogu sisse saama. Nagu eelmiselgi aastal, mil kogu trall läks lahti minu sünnipäeva paiku. Mulle on peod hädavajalikud, veel üks viis reaalsusest põgenemiseks, või miks mitte on seegi ju reaalsus, ainult et lõbus ja kostüümidega!

Reedel käisin ühe india-pakiga väljas. Tglt see oli selline blind-date/sõpruskohtumine, otsisin couchsurfingust uusi peo-sõpse ja sattusin erilise trolli otsa! Aga kohe jalga ei tahtnudki lasta, ega ma kunagi muidu ei käi ju pakkidega väljas. Tema sõbrad, kellega pidime Brick Lane-l kokku saama, oli ta küll sujuvalt kuhugi ära kaotanud ja oli kõvasti pettunud, kui ma kauaks jääda või tema sohval kräshida ei soovinud. Nalja kui palju!

Laupäeval suundusime Sirtzuga Foxi rockipubisse, millele järgnes täiesti spontaanne kreisi öö uute tutvustega, kaine baari-hoppimisega, Trafalgeril mõttetu hängimise ja varahommikuses Kennington pargis üle aia ronides teiste joomise pealtvaatamisega, maniakaalne linnulaul taustaks. Seitsmeni hommikul, mil väravad avati ja koeraomanikud meiega liitusid.
Peab tunnistama, et kainuri elu pole ikka alati meelakkumine ja mõnikord tunnen ma kõvasti puudust teistega samal lainel olemisest, kuid lahendust probleemile ka veel leidnud pole. Muidugi järgmisel hommikul tundsin ma end imehästi, samal ajal kui teised pohmakas vaevlesid!