Minimal Electro

Peale tööpäeva olin üsna väsinud. Aga niipea kui mõtisklesin lohutavalt kodusest õhtust, sain sõnumi tuttavalt DJ-lt, kes oma setile kutsus. Ta oli mind juba 5-6 korda end kuulama kutsunud, aga ma polnud kuidagi aega saanud, ehkki soovi oli…ja siis hakkasid süümekad ligi hiilima…hea inimese sündroom. Paari tunni pärast tundsingi endas veidi rohkem energiat ning idee peoleminekust muutus vastuvõetumaks. Meile on siia jõudnud kuumad suveööd. Päeval ma töötan või ei suudagi end laiskusest kodust väljagi vedada. Lisaks on linnasuvi mulle täiesti vastuvõetamatu, tunnen kohutavat igatsust oma Saaremaa järele, metsade, rohu lõhna ja roheluses vedelemise järele. Aga suveööd, mis on piisavalt soojad ning samas värske ööõhuga, on minu lemmikud ka linnas. Niisiis duśśi alt läbi, riided selga ja hakkasin minema, üksinda. Kesköö paiku jõudsin kusagile eriti kaugele Ida-Londonni, kuhu varem sattunud polnud. Veidi õõvastav, eriti mööda krimifilmidest tuttavat kitsukest inimtühja tehasehoonetega ääristatud tänavat minnes. Sama teed kõndis üks indie-välimusega pealtnäha üsna korralik noormees, kellega enese julgustuseks tänavat küsides sõbrunesin. Sakslane Jens läks muide samale üritusele, olles samuti esmakordselt selles piirkonnas. Stuudiokompleks kujunes hiigelsuureks, u 4-5 erineva peoruumiga vanaks tehasehooneks, midagi me Polümeri sarnast. Vahepeal seisime juba ühes sissepääsusabas, kus ma üritasin selgeks teha, et olen guestlistis, kuidas piletimüüja mind siis nimekirjast ei leia! Hmm, või neil polegi sellenimelist esinejat täna?! Olime kogemata vale peo ukse taha end rivistanud, otsingud jätkusid. Lõpuks viimase hoone tagumises nurgas kõrgemal korrusel leidsime endale vajaliku urka ka üles. Keskööks olid kohal vaid tegijad, rahvast hakkas saabuma alles tunni-paari pärast. Tegin klubiruumist paar pilti, kui äkki ujus mu juurde üks korraldajaist, kes palus mul oma pildid hiljem temalegi, kodukale riputamiseks saata. Ühtäkki oli minust saanud peofotograaf, oma pisikese seebikarbiga! Kusjuures mulle väga meeldib mu uus ajakirjaniku-mask, mille taha varjuda – hea ettekääne üksi peol käimiseks ning igasuguste põnevate tüüpidega jutulesaamiseks Näiteks ühe pisut imeliku tśehhiga, kes pärinedes Prahast teadis ka mu lemmikpubi ´Blind Eye´ ning rääkis, et seda on viimaste aastate jooksul mitmekorruseliseks laiendatud. Täiesti uskumatu, peab seda mingiaeg kunagi vaatama minema! Ja igast prantslased ja brazilkud(viimane on jätkuvalt mu lemmikrahvus). Lõpuks hakkas Felipe mängima. Muss polnud just selline, mida tavaliselt mu pidudel mängitakse, kuid halb ka polnud. Aga kolm läbi, väsimus siiski kikis inni, olin ma ju 7.30st üleval olnud…koju jõudsin 5 paiku. Aga hea oli välja saada, ma ei saa ikka tervet nädalavahetust kodus istuda!

Veel üks põhjus Ekspressi lugeda

Pull Up The Roots

Tuttavad bändipromootorid, kellega kohtusin Madame Tussaud´ pressi-evendil kutsusid oma uuele üritusele, mis pühendatud just hiljuti uue singli/plaadi avaldanud bändide loomingu tutvustamisele. Kuna nemad tunnevad mind „vabakutselise ajakirjanikuna, kes kirjutab Eesti ajalehele Londoni klubidsest-sündmustest“(mis õigupoolest enam nii vale polegi), palus Katie mul üritust ka ühes Londoni muusika veebiajakirjas kajastada. Minu totaalseks lemmikuks oli 21.saj psühhedeelia – the Astral Janes, keda ka intervjueerima pidin. Mul muidugi polnud mingeid eriti asjalikke küsimusi valmis mõeldud ja üldse on see tegevus mulle veel veidi võõras ning kohmetustpakkuv. Lisaks olid poisid puhtad inglased, Põhjapoolt Newcastle´st, ning nende kiirest ja murdelisest jutust oli suht raske aru saada, kirjapanemisest rääkimatagi. Õnneks võttis Katie inteka linti. Pärast oli konsa, peale Jane´e esines kohtlaselt naljakas ühemehebänd Lee Trevor Jones. „Stranger, it´s just a friend you haven´t met yet, or slept with,“ laulis ta. Rock-n-roll kollektiiv Buster Shuffle oli laval hoogsa showga palju kaasakiskuvam oma myspace-versioonist, kogu bänd hüppas ja tantsis lõbusalt lavapakul. Ning veeidi ehk Courtney Love-liku(vähemalt mulle ta mingi sellise seose tekitas) Mono Taxi ajaks oli enamasti korraldajatest ning nende sõpradest koosnev publik hakanud väsinult laiali valguma. Aga tore üritus oli, ehkki sel on veel kindlasti korralduslikku arenguruumi, ning nagu Katie ise ütles – järgmine tuleb miljon korda parem.

Disaster Ladytron show

Huvitav, kas see on see tõusude-languste värk, et kui muidu mul stabiilselt vist üsna hästi läks(kui seinaküürimine välja arvata), siis nüüd vahelduseks läheb stabiilselt suht disasterlikult. Igatahes tundub, et seda sõna tuleb viimasel ajal kasutada rohkem kui ühe korra. Ehkki seekord polnud disaster ju hoopiski mitte minul otseselt… Ainus lohutus, nagu alati, kui praegu kipub sitasti minema, eks siis varsti peab jälle hästi minema hakkama!

Ladytroni kuulama minek sai otsustatud u kuu aja eest, mu esimesel sünnapeol Juditiga kohtudes, kui selgus, et see meile mõlemile meeldib. Ilmselt ära unustades fakti, et minumeelest nende muss on küll kaasakiskuv ning laulusõnad tabavalt iroonilised, kuid ausaltöelda siiski pisut liiga korduvad ühe laulu jooksul. Ehk siis põhjus, miks ma neid ammu kuulanud polnud. They only want you when you´re seventeen, when you´re twenty one, you´re no fun.(küll on jama, et ma hetkel jälle 21 olen!)
Päevinäinud Astoria kontserdisaal linna keskpunktis. Millegipärast seostub see mul alati Boyzone´ga, kui kunagi talvel möödudes seinal nende reunioni kontserdi plakatit nägin. Eriti irooniline. Sissepääsul oli turvakontroll justkui lennujaamas, olnuks seal piiksuvad metalldetektoriga väravad, oldaks mind raudselt mu arvukate metallukkudega pükstes mitu korda nendest läbi käima pandud. Isegi vaatamata sellele, et neid mul eile jalas polnud. Lisaks jään oma hiljutise mõtteavalduse juurde samasooliste turvatöötajate läbiotsimisloa kohta. Kas see pole siis ahistamine, kui mingi kole keskealine lespar naisi läbi kombib? Tõstatan ettepaneku tuua noored poisid naistele tutvakontrolli tegema!
Saal oli suht väljamüüdud, kusjuures kuulajaskonna üldilme tuli mulle üsna üllatav. Mitte et ma teadnuks Ladytroni tüüpilist kuulajaskonda, aga ootamatu oli suur heteromeeste osakaal. Kusjuures sellise välimusega meeste, keda mina ei teaks sinna oodata. Keda kohtaks pigem ehk rokk- või indiekontserdil, ja siis sellised, keda kirjelduse järgi ilmselt emode alla liigitaks, mitte et ma emonduse tundmiseks liiga vana poleks. Igatahes kummaline oli olla nii suure heteromeeste sisaldusega üritusel, pole ammu sellisesse kohta sattunud(kõiki neid viimase aja drääge arvestades), ei teadnud kohe kuidas käituda. Mingi üliintelligentse depressioonis roboti nimega tüüp kohe hüppas meiega sõbrunema, ilmselt küll olles pool tundi kuulanud me kolme üleannetut gööltooki.
Aga jah, LÕPUKS tuli bänd ka lavale. Nad nägid päris head välja, umbes nagu tsikkidega Kraftwerk kitarride ja trummiga taustal. Ja valgustus oli lahe. Peab küll tunnistama, et sound tundus algusest peale veidi kahtlane, kuid noh, kontserdi värk, pole kunagi nii puhas kui plaadil. Või mp3-l. Poolepealt läks bänd pausile ja päris pikalt kohe. Alguses naljatasime, et nad niisama tahtsid vaheaega teha, jättes publiku rahutult ootama, kindlasti oli ühel neist vaja vetsu minna ja teisel tsikil läks küüs katki ning nüüd ta keeldub lavale tagasi tulemast. Ilmselt oli küüne murdumine, või pidurdamatu kõhulahtisus, siiski nii ränk, et u poole tunni pärast teatati lavalt elektri jäädavast kadumisest ning monitori surmast. Koos elektriga lahkus ka bänd, küll lubades suuremeelselt samade piletitega juulikuus revanśi.
Mis muud kui aftekale, üle tee SIN-i. Siiski, ilmselt oli poolik kontsert rabavalt mõjunud suurele osale publikust ning ausaltöeldes afteka artistid-DJ-d sakkisid ka kergelt, nii et mõnda aega suht inimtühjadede, kuldsetes baldahiinides suurte peeglitega punaste seinte vahel nina kirtsutades edasi-tagasi tuuseldanult, tekkis omalgi koos süveneva kurguvaluga soov selleks õhtuks alla anda. See pidu minu käest küll kuldseid tärnikesi ei saa!

Besides that, mõni asi hakkab justkui susisema…ja mõni muu asi susiseb jälle vähem. Kurguvalu ei taha kuidagi üle minna, eks me kõik pea oma haigustega koos elama, ja minu oma pole sugugi kõige hullem. Mu hetke põhitöö – rahapesu, tekitab stressi ja paneb unistama muutusest. Ja mõtteraas, kusagil kaugel kuklas, et London on küll tore paik, kuid igaveseks ma siia küll ei jää.

Suhtlusrohkus

Lubasin omale Londonisse saabudes vastutustundlikult, et esimesel nädalavahetusel välja ei lähe, vaid ravin end lõpuni terveks. Ja üllatuslikult suutsin sellest lubadusest ka kinni pidada. Väljas tõepoolest ei käinud, küll aga tuli ilma selletagi ette rohket suhtlemist, mis mu kurgule küll head ei teinud. Ühel õhtul sai majakaaslasega kaua lobisetud tema Aafrika juurtest ning sealsest elust, teinepäev kohtusin peale tööd Rinxiga, kes just Uusmeremaalt tulnuna sealseist muljeist pakatas. Ja eile, ootasin peale rahapesu Brixtonis bussi, kui mööda jalutas üks eestlane, kellest varemaltki juttu olnud. Jäime teineteise tuttavat nägu silmitsema ja äratundes juttu puhuma, nii et vastsaabunud bussile pealemineku asemel läksin ma hoopis Andy1 ja Andy2-ga. Maailm ja eesti ja eestlaste kogukond Londonis on ikka tõepoolest väike! Varsti liitus meiega ka Iiva ning hängisime ringi mööda Brixtoni väga ebabrixtonilikke pubisid. Ega seegi polnud väljaminemine – mul lihtsalt läks töölt kojujõudmiseks pisut kauem aega.

Suvi ja suhteliselt uimastav kuumus. Istun oma aias, päikesevarjus. Kuulen kuidas üleaianaabrid toimetavad, karjuvad, oma lapsi kantseldavad ja üritan kirjutada oma esimest klubijuttu. Niimoodi aias tsillides mulle, peab tunnistama, täitsa meeldib töötada!

Kuidas ma Larry Teega intekat tegin @ Collapsing New People

Peale circuse Larry Tee seti lõppu mõtlesin, küll oleks hea teda ajakirja jaoks intervjueerida! Küll ma juba teaks, mida temalt küsida! Kuid siis ta oligi juba kadunud, väidetavalt baari suunas. Mõtlesin, et jälitama ma teda küll ei hakka, kuid kui peaksime mingi juhuse tahtel vestibüülis kokku sattuma, küsiksin mõned küsimused küll, seda enam, et ta on inimene mind hetkel väga huvitavast ajastust. Paraku koridoris me kokku ei jooksnud ning ma lasin soovil vajuda teostamatuse kaevu.

Järgmisel päeval Collapsing New People-is, enne Black Peter Grupi kontserdi algust märkasin äkki tuttavat nägu, kas tõesti Larry Tee, mis ta siin teeb ja kui suur on tõenäosus sedasi temaga juhuslikult Londonis kokku joosta?! Päeval myspace leheküljelt ta tuuri ajakava uurinult peaks ta alles homme Amsterdamis esinema, täna võis küll veel Londonis viibida. Kuid kui suur on tõenäosus teda kohata kusagil tillukeses tundmatus Ida-Londoni klubikeses, kuhu ma lihtsalt juhtusin konsale tulema. Võttes sellist asjaolu ´Saatuse Sõrme´ osutusena(või vähemalt mõningase abina ülevaltpoolt või kustiganes), haarasin Larryl nööbist kinni. Tänasin eilse laheda seti eest, selgitasin et olen eesti ajakirjanik, kes kirjutab Londoni alternatiivsest klubielust ja küsisin, kas võin talle mõned küsimused esitada. Ta oli lahkesti nõus ja nii me läksime veidi vaiksemasse kohta väiksele chatile. Larry osutus väga mõnusaks vennaks, oma 40ndates, ja soooooo gaaaaay. Ja mina olin happy-happy-happy, olles saanud asjaosalise vaatenurga kogu sellele 80/90ndate NYCi klubikultuurile. Ilmselt on see tagantjäreletarkus, kuid kogu see aeg polevat olnud sugugi nii roosiline, olles üledomineeritud meeletuis kogustes kõikvõimalikest narkootikumidest, mis mul küll jäi filmist, oma roosa mulli ning loomupärase konstantse narko mittemärkamise tõttu, enamuses kahe silma vahele. Tsiteerides Larryt, tol ajal oli klubielu põhirõhk narkotsil, mitte muusikal(tema, kui muusikaprodutsendi seisukohalt), nüüd aga olevat narksi osatähtsus vähenenud(no tema jaoks kindlasti) ning tehakse palju head muusikat. See pani mind mõtlema, võib-olla ei olegi ´paremad päevad´ kusagil kauges minevikus, minu poolt möödalastud ajastul. Võib-olla tõesti on parim aeg just nüüd ja praegu ja siinsamas. On raske sellele vastu vaielda. NOW is the time to be! And London is The Place (at least for the moment).

Black Peteri kontsert oli väga hea ja täiesti veider, nagu tavaliselt. Alukate väel, aegajal kõvastuva noksiga. Järgnes varietee strippar. Väga shikk, ainult tissitupsud olid puudu! Ja siis hakkasid DJd mängima, peamiselt electroclashi. Ja rahvas tantsis. Ronisime ka lavale. Väike klubi ruum oli paksult inimesi täis ja kõik tantsisid ja nautisid ennast ning muusikat ja see õhkkond oli vapustav – kogu pisike ruum paksult täis tantsivaid inimesi, palju energiat ruumis, puhast rõõmu ja lõbu. Mõnus õhkkond, mõnusad inimesed. Geide kontsentratsioon ei olnudki valdav seekord, päris mitut heteromeest võis kohata, näiteks seda naljakate prillidega hiinlast, kes juditile vägisi keelt suhu toppis.:P Tantsisime mitu tundi järjest, nagu tõsise trenni eest. Parimad kaks pidu üle väga pika aja, eluparimad!

Circus

Pean kirjutama kahest viimasest Londoni peost.

Sõbranna LN oli just oma peika maha kandnud ning meessoos kergelt pettunud, nii et viisin ta geikluppi Tsirkusesse, kus peo lõpuks ta juba jumaldas mehi…kleidiga. Ja paruka ja meigiga. Nagu minagi olin selle armastuse hiljuti leidnud. Punaste sametseintega vestibülis hõljus ringi glamuurseid drääge kokaiinipilves ning muusika oli the best of electroclash. Party Monsteri kaasaegne DJ, Larry Tee NYC-ist mängis plaate, nii et jalad ei püsinud paigal. Soojas kevadöös suitsetajatega värsket õhku hingates(sealt ma ilmselt oma kurikuulsa haiguse näppasingi) sõbrunesime mõne dräägiga. Nad on nii toredad ja sõbralikud ning poseerivad oma eneseimetluses alati ülimeelsasti! Ühel djüüdil oli ´kaitsevahendina´ kaasas elus madu. Nagu ´rape alarm´. Otsustasin edendada oma karjääri peolooma/ajakirjanikuna Londoni alternatiivklubidest mõnele Eesti seltskonnaajakirjale kirjutades, ning harjutasin oma uude rolli sisseelamist. Küll ei tulnud mul suurt midagi pähe, mida nii glamuurseilt soootuilt inimestelt õieti küsida võiks…

„My inspiration is Life, in exaggerated form. And all the hottest nightclubs are in East London.“