Tegin nii, nagu õigeks pidasin. Paar päeva teki all kükitamist hiljem hakkas eluisu vaikselt tagasi tulema, tekkis tahtmine lausa nina toast välja pista. Käisin oma kleidipoes kindaid viimistlemas. Pealt nagu pood ikka, aga keldris justkui maagiline tuhkatriinu töökoda(mitte see mustade pannide küürimiseks, vaid kurjadele võõrasõdedele ilusate ballikleitide õmblemiseks). Pitsid-satsid, kangahunnikud maas vedelemas ja juba valmis kleidid riidepuudel, võluhiirekesed õmblusmasinaid vuristamas, lapsorjad Honkongist pärleid ritta ajamas.
Täna, nädal aega hiljem, isegi suutsin korra naeratada, ilma et see tegevus näo vägistamisena tunduks. 
. See seik viis mind uitama mõtetele unistuste ning reaalsuse vahekorrast. Kuidas kellelgi, kuid mina küll taban aegajalt olukorda analüüsides end mõttelt oma unistusi elamast – olukordades, millest kunagi ihalevalt mõtisklenud olen – ilma sealjuures kaasneva õnnepuhanguta. Asi on vist selles, et unistus on reaalsuse idealistlik lühikokkuvõte – umbes nagu kahetunnine mängufilm kaheaastaste sündmuste baasil. Päriselus on aga liiga palju aega ning sellega kaasnevat jama, mis värvib roosamanna hallikarvaliseks. Ja see on paratamatus. Nii et dekoratsioonidest läbi vaadates, parem hallitoonilisusele vaatamata olukorda nautida, sest sisuks on siiski toosama pikalevenitatud driim.
