Armed and ready to shoot

Kirjutamine on muutunud kirjeldamatult keeruliseks, mitte ainult siia, vaid ka kohtadesse, kuhu oleks nagu päriselt ka vaja kirjutada. Näiteks kirjanduskursusele või maksete tagasinõudmise blanketile. Ainsa tagantsurkijana kohusetunne ja paremas nurgas figureeriv kalender, mis sel kuul vaid kahel kumbril siniseks värvunud on(no nüüd kolmel).

Pubi viskas viimase koblaka ette, hakates oma põhjustatava agooniaga kohati sarnanema juba kunagise rahapesuga. Kliendid on siiski üldiselt sõbralikud ja mina olen see, kes nendega bitchib(ja vahest harva kui mul on hea tuju ja ma viitsin nendega sõbralik olla, siis tippi kohe lendab mis hirmus), kuid jee mind kotib mingite vanade joodikute elulugu! Ausaltöeldes mind ei huvita üldse eriti võõraste inimeste elu ja olen ka oma isikliku informatsiooni suhtes väga alalhoidlik, tundes end nime või päritolu küsimise peale rünnatuna.

Niisiis hakkasin taas uue hooga uut tööd otsima, algul vaid töökuulutuste vaatamisest suht masendudes, kuid kui mu CV sai inglase poolt heakskiidetud, asusin perfektse CV-ga ja tema õnnistusega relvastatult palju optimistlikumale rünnakule. Eile käisin esimesel intekal sisedisaini firma kontoriassistendi kohale. Ainsaks puuduseks selle hirmkauge asukoht mu praegusest elukohast, kuhu peaksin bussiga sõitma poolteist tundi(kusjuures tund on Londoni mõistes veel täiesti normaalne) ning tõusma vastavalt kell 6.30, mis mulle küll pähe ei mahu! Eks paistab, kuidas edeneb, kuid nutma ma selle töö mittesaamise pärast ei hakka(mitte et ma seda muidu kunagi teeks, närvivapustus välja arvatud).

Eelmisel nädalal kolis meile kodutu kunstnik. Tuttava tuttav, keda ma polnud enne kunagi näinud, kuid hea inimene nagu ma olen, kellele pole endalegi võõrsil kodutuks olemine võõras, võtsin ta meie külma elutuppa kostile. Kust ta peatselt leidlikult kodumaale puhkusele sõitnud Pelmeeni tuppa kolis. Hakkab nagu eesti maja kujunema, oleme hetkel ülekaalus ja ehkki vahel ajab mind marru nahaalsus, et vastutasuks süüa ei tehta ja arvutit ei parandata, peab tunnistama, et päris lõbus on küll. Isegi kahju, et mitte enam kauaks.

Peol olen käinud sel kuul so far ainult korra – see on minumeelest minu kohta suht märkimisväärne! Tegemist on uusaastajärgse paarty-recessioniga, kuskil ei toimu eriti midagi lahedat. Viimaselaubäne väljaskäik kujuneski sisuliselt käimiseks – pikaks kõndimiseks mööda Ida-ghetto öist tänavat ühest klubist teise, siis veel teadmata suunas, ja tagasi. Passing Cloudsi hipiurkasse jõudsime ka, minu meelest endiselt teistmoodi päris tsill, kuid kõik nii ei arvanud.

Üldiselt on elu nitsevooo. Vahepeal olen olnud ka õnnelik, kuid kahe nädalaga muutub elu taas hallikirjaliseks. Selline tunne on, et kunagi peaksid selguma mingid suured strateegilised tõed erinevates eluvaldkondades, aga kunas või millised, sellest pole veel aimu.

The Freak Show

Selle nädala kultuuriprogramm viis mind Londoni uusimat muuseumi uudistama. Mr.Ripley´s Maailma kummaliste asjade kogu, avati siin alles augusti lõpus ja oma ebatavalisusega intrigeeeris see end kaema. Muuseum oleks selle koha kohta küll liiast öelda, pigem ehk teemapark(mitte küll pargis, vaid Londoni südames Piccadillis). Saime Sirtzuga 2 for1 diili, misjärel meid lifti juhatati ning otse viiendale korrusele sõitma pandi. Samal ajal liftis mingid imelikud tulukesed ja hääled: „Prepare yourself for the adventure of your lifetime!!“ Mulle ei meeldi mingid imelikud hääled minuga liftis! Juba ootasin, et nüüd lastakse seinad ka ringi käima, kuid õnneks siiski sai enne välja. Eksponaate täis ruumi, kus peale meie polnud ainsamatki hingelist(olime olematute masside vältimiseks saabunud juba enne lõunat), küll aga hulgi kummalisi esemeid, vahakujusid, dinosauruseid, kolme peaga sigu – ühesõnaga nagu mingi ´madhouse´! Kui vanasti oli muuseum koht, täis passiivselt lebavaid asju, mistõttu see tänapäeva hüperaktiivset publikut enam eriti ei paelu, siis see koht oli muudetud nii ameerikalikult interaktiivseks, et pressis end vaatajale täiega peale, ning ausaltöeldes esialgset distantsi eelistavas eestlaslikus minus tekitas küll pigem kahtlustust. No pikapeale selgus, et me polnud seal siiski ainsad inimesed ja oma pealetükkivusele ja eklektilisusele vaatamata oli see ´muuseum´ siiski täitsa huvitav. Meie absoluutseks lemmikuks sai viimane atraktsioon – u 10m pikkune koridor, seintel ringiratast liikuva projektsiooniga, mis tekitas mulje liikuvast ruumist, kus ei saanud sirgelt kõndidagi! Veetsime seal oma 15min, justkui karussellil, justkui pilves, midagi tarbimata.

Õhtul pubis tööl tundus ühe kliendi nägu kahtlaselt tuttav. Ja teadagi, kuidas mul nende tuttavate nägudega lood on. Kui ta tuli õlut ostma, küsisin:
„Are you some kind of star?“
„No, I´m not“
„Oh, yes you are! An actor in some BBC soap“
„No, i´m not“
„Well, if i recognise somebody´s face i´m never wrong. But if you want to, we can keep it our little secret, i won´t blow your cover!“
Töökaaslane arvas, et ma peletasin vaese kliendi nüüd täitsa ära, kui ta õue suitsule läks, kuid mina olin veendunud, et ta ikka mingi näitleja on. Ta täitvat sellist sõbraliku, veidi nohiku rolli…mõtlesin selle üle, kuni mul äkisti koitis – mispeale ma konkreetselt uksest välja jooksin, kus ta suitsetas.
„Now i remembered, you´re the guy from „The Hitchhikers Guide to the Galaxy“! Not the alien one, but the other, regular one – John, or what was his name.“
„No, i´m not“
„Oh yes you are! Can you give me your authograph, please! And what´s your name by the way?“
„Gary Jones“
„You can write that down as well. And also you can add: with love to, or sth. Oh, i´m just kidding! I´m gonna go home after work and check you out from the movie. And don´t worry, i won´t tell anyone that it´s you, it will be our little secret! “

Hiljem teine kaastöötaja kinnitas küll, et see polevat ikka too näitleja ning hiljem selgus, et näitleja nimi on Martin Freeman, kuid oma sõnast ma siiski ei tagane!

Küünlavalgeliselt

Olen nüüd pubis täiskohaga. Kuidagi värskendavalt tore jälle töös olla ja seni mulle meeldib. Lisaks on mul nüüd uus motivatsioon ka seal käimiseks Ja veidi hämmastav on see muutus, kui vanas koosseisus, enne remonti olin ma vaid poolekohaline, kel läks alguses väga kaua aega asjade äraõppimise ning selgekssaamisega, siis praegu, 10kuud hiljem ja täiskohalisena olen ma üleöö saavutanud ühena vähestest eelmisest meeskonna koosseisust allesjäänutega nö liidripositsiooni. Nüüdseks ma muidugi tean ka juba päris hästi, kus miski asub või kuidas midagi tehakse, nii et saan algajaid õpetada ning vastutusrikkamat rolli täita, aga siiski on üsna naljakas. Ja muidugi ma täiega naudin seda

Ja Oxford Street on õhtuti tuledes ning sees on kuidagi soe ja mõnus. Tänu talvemantlile muidugi. Sügise/talve/jõulutunne ja veidi nagu nostalgia pea aastatagusest ajast. Käin linnas naeratus suul ja taustaks kostub muinasjutumuusikat, nt Airilt. Cherry Blosssom Girl.

Ja ma veidi tunnen lumest puudust. Kuidas jaanuaris teisipäeva keskööl jalutasin EKAst, läppar kaenlas, läbi inimtühja lumme mattunud Tammsaare pargi Pessa. Lastemaailma juures langes taevast laiu lumehelbegruppe, Estonia teater oli lumme mattunud ning ma talletasin selle hetke oma mälestuspiltide kausta, lillkapsalisele kõvakettale.

Jälle töös

Vahepeal on tegemist olnud. Remondis olnud pubi hakkas valmimisjärku jõudma ja nii uued kui ka vanad töötajad said koolitust. Nii et ma olen jälle töös nüüd, mis iseenesest on väga positiivne, saada mingi põhjus voodist ülestõusmiseks, isegi kui see juhtub alles õhtupoolikul. Ametlik avamine on täna, eile oli koolituse osana treening spetsiaalselt kohale kutsutud mänedźeri sõprade peal. Teiste külaliste seast hakkas silma üks kuidagi tuttava näoga tüüp, ja teadagi kuidas mul nende tuttavate nägudega on…Tundus olevat nagu veidi karva kasvanud mingi Briti rockstaar, samas ma ei suutnud ajus kuidagi ära ühendada kes täpselt või mis nimi. Küsisin seda ühelt kaastöötajalt, kes selle peale kohe läks tema juurde ning uuris järele, kas ta on rockstaar. Sai teada, et see on Dave Cole(või siiski Grohl) ning et ta tahab mulle autogrammi anda. Heheee! Mina ikka veel teadmata kes kurat on Dave Cole või kasvõi Grohl, läksin enne nende lahkumist samuti uurima, kas ta on kuulus või midagi. Tema sõbrad ütlesid, et ta on tuntud selliste bändidega nagu Nirvana, Foo Fighters, Queens of the Stone Age. Ja ma sain pihta küll, kellest nad räägivad, aga too tüüp polnud üldsegi selle muusiku moodi! Ta oli palju saledam ning kõhnema näokujuga, nii et ma vaatasin neid sõpru väga kahtlustava näoga, olles kindel, et nad mind tüssavad ja neil vist hakkas piinlik. Peaks täna oma mänkult järele uurima, kas see oli ikka Dave Grohl.

Kindaooper jätkus nii, et Pariisist mingeid tellimusi ei tulnud, tõenäoliselt ülemaailmse credit crunchi tõttu. Millegipärast tunnen ma end tihti peale Victimi disaineriga kohtumist nii ärakasutatuna! Seekord otsustas disainer näidised järgmise nädala jooksul odavmüügil maha müüa, pakkudes mulle kindapaari eest 5naela! Nagu 100kr paari eest! No palun, ma ei võtaks selle summa eest nõelagi kätte, disainimisest ja teostamisest rääkimata! Mida kõike peab tegema jala moemaailma ukse vahele saamiseks. :S

St.Patric´s day

Patriku päeval olin õhtul pubis tööl, ülemisel korrusel Andyga kahekesi. Ja ehkki esmaspäevad on tavaliselt tühjalt unised, oli seekord tööd meile kahele ebaõiglaselt palju. Tegelt oli päris mõnus kogu aeg askeldada, nii et aeg lendas, kuid vahepeal läks suht kiireks hullumajaks, kus kõik tahtsid süüa saada ning ma üksi pidin nende vahel tormama. Kui tipiks lendas juba teine viiekas, hakkasin mõtlema, et ju ma olen ikka tõesti päris hea tipisaamise kohapealt. Võib-olla sellepärast, et mulle meeldivad inimesed.
Hiljem õhtupoole, olukorra rahunedes tulid kaks hiinakat Guinessi mütsi küsima. Müts oli umbes nagu see siin pildil, ainult et lisaks suure ruumilise laperdava jänesekapsaga kuklal. Tagakambris vedeles neid küll kastis, ilma et keegi oleks tahtnud pähe panna vms. Pidasime Andyga nõu, pakkudes tehingu hinnaks 1õlu + 2naela. Viimane summa läks otseloomulikult meile tipiks. Hiinakad olid rõõmuga nõus, lastes jalga üsna peatselt ilma õlut õieti joomatagi. Ma tahtsin ka omale seda tobedat naljakat mütsi pähe panna. Küll on kahju, et mul fotokat kaasas polnd! Tasub vaid ennast klouniks riietada, kui kõik mind jäljendada tahtma hakkavad! Seems like i´m a trendsetter. Mütside müük läks nii edukalt, et 9 mütsi(ja 18naela) hiljem pidin viimasele soovijale papist prille ning teemakohast lippu(mida saaks kanda näiteks supermehe keebina!) pakkuma. Tal oli täiesti poogen mille peale oma raha raisata. Purjus inimestega on nii tore äri teha(st igast mõttetut sitta kaela määrida)! Lõpus läks taas kreisiks, sest pidin esmakordselt üksinda lõpetama, kõike üleval ära koristades, loomulikult mitte jõudes ning raudselt midagi ära unustades. Kokku saime 15naela tippi näkku, mis on ikka väga hea mütsimüügi tulemus! Liites veel eilse seitsmeka ning toidu pealt kokku hoides, olen juba poole oma kaotatud neljakümnest tasa teinud. Pole paha.

Killud

Nii nagu inimesed tantsivad oma kodus, siis kui keegi ei näe, tantsin mina oma pubis baarileti taga, igavusest, veidi enne sulgemist(või ka mistahes muul ajal).

Tagasiteel koju toimus huvitav vahejuhtum bussis. Helepruun, suhteliselt noor mees avastas bussi peale tulles, et ta sõidukaart olla just lõppenud ning soovis kahekümneka eest piletit osta. Kuna bussijuhil polnud raha tagasi anda, keeldus see talle piletit müümast, mille peale noormees korraldas sellise skandaali, et olnuks me Ameerikas, ma võin kihla vedada, võtnuks peatselt tüüp oma kilekotist püssi välja ja kõmmutanuks pool bussitäit rahvast(mind esireas) maha. Õnneks olime me siiski UKs. Üks abivalmis kojukibelev tüüp pakkus välja ise noormehele pileti ostmist, kuid helepruunile mehele ei mahtunud selline võimalus pähe: „Ma käin ka tööl, mul on raha! Mul ei ole sinu raha vaja, ma võin ise omale pileti osta!“ Ainult et bussijuht ei müünud talle kahekümneka eest ning oma 10minutit hiljem, kõikide kesköisete töölttulijate kojukibelemises astus noormees lõpuks bussipealt maha, suutmata vastu võtta pakutud piletit, ning uksed võisid sulguda. Ei näinudki ma veel(õnneks) Londoni vägivalda. Täitsa imelik minu jaoks, kuidas küll võib olla nii raske helepruuni mehe jaoks vastu võtta talle sõbralikult pakutud tasuta piletit. Olnuks mõni naine tema asemel, oleks see ammu juba selle naeratusega vastu võtnud ning ehk ka unustanud. On küll olemas ka iseseisvusele pürgivaid naisi, kes kõige eest kindlasti ise maksta tahavad, kuid eks nemad leppinuks ka. Kas meheks olemine või rassikuuluvus oli tal takistanud seda vastu võtmast? Vajadus tõestada, et temalgi on raha, ta ei vaja kellegi teise almust.