Segikammind kommitripp Brightonisse

Pidasime Luviisaga plaani Brightonisse daytripile sõita. Mina ostsin pilkud neti kaudu juba paar päeva enne ära ning alles 10min enne bussile istumist avastasin, et tegelikult olin kogemata pilkud Bristolisse ostnud! No sellist soodat pole minuga varem juhtunud! Aga eks nad kõlavad sarnaselt – Brighton, Bristol, Brixton, Britain… pole siis ime. Luviisa rääkis, et Bristol olevat üks hirmus tornmajadega gängstalinn, mina polnud sellest mitte midagi kuulnud ning mul polnud aimugi, kus see asudagi võiks. Alguses oli küll muidugi kerge downer, neid odavamaid daytripi pileteid ju nii kergesti ümber ka ei vahetata, aga õnneks tuli infoleti töötaja Mike meile appi, ´stupid foreigners´ nagu me oleme, ning saatis piletisabasse ümber vahetama. 20min hiljem piletikassani jõudnult, eriti bitchiv bürokraatlik töötaja keeldus meid aitamast, mis sest et olime sabasse astunud 5min enne 8t ja polnud meie süü, et kassiirid nii aeglaselt end liigutasid. Nukralt valmistusime lahkuma, kui meile sööstis appi taas abivalmis Mike, kes rääkis veidi telefoniga ning suunas meid tagasi piletisappa. Algul lasti meil akna ees oodata u 10min, väites serveri maasolekut vms, käies aegajalt vargsi piilumas, kas need jonnakad tolgused(st meie) ikka veel seal akna ees passivad. Aga Ida-Euroopalik visadus viis lõpuks sihile, või said nad ise lihtsalt aru, et ega me sealt uute piletiteta ära ei lähe, ning paar tundi hiljem astusimegi uute pilkudega Brightoni bussile. Tänkjuu Mikey, we love youuuu! Olime justkui tänutäheks ostetud M&Msi kommipakile joonistatud Tiku ja Taku(mina siis see suurem kollane ja pähkliga), kes pidid oma IQ suurendamiseks ajukomme sööma, ja muidu täielikud tuutud poleks, kõht kõveras naermisest.
Kohe kui Brightonisse jõudsime, hakkas vihma kallama, aga õnneks jäi päeva jooksul vahepeal järele ka. Käisime Royal Palace´t kaemas, muuseumis Maailma põlisrahvaste vitriinide ääres oli meil küll miskipärast jube lõbus, nagu mingi laksu all oleks olnud, kaaskülastajad vaatasid ilmselt põlgusega(aga ma ei pannud seda isegi tähele). „Näe, hüljes!“ hõiskasin ma ühe hiigelsuure hülgetäpilise halli nahaga ületõmmatud kilbi juures. „Hmm, aga kuidas sattus hüljes Aafrikasse…?“ tegu oli nimelt Lõuna-Aafrikast pärit eksponaadiga. Njaaa, kummaline…
Luviisa igatses hirmsasti mere äärde ning hõiskas sinna sattudes nii, et järgmisel päeval haigeks jäi. Mulle, peab tunnistama, meeldivad rohkem hoopis jõega linnad, see hull meretuul pole ikka my cup of tea. Ja tuult oli seal ikka hullusti! Selliseid laineid pole ma rannalt varem vist näinudki, vaikse Läänemerega küll võrrelda ei anna! Nii et ma mõtlesin vahepeal lausa, et ehk on tegu ookeaniga(tol päeval polnud geograafia igatahes minu tugevam pool) ja igaks juhuks pistsin varbad vette ka, et saaks ikka öelda, et olen varbaidpidi ookeanis käind. Hiljem muidugi selgus, et varbad said pistetud kõigest La Mance väina. Mingid tüdrukud üritasid olla nutikad ja läksid kummikutega laintesse, nutikad siis seniks, kuni peagi kastsid suured lained nad üleni märjaks.
Naerda sai selle päeva jooksul ikka päris palju. Lahe tuutu-tripp ja hea on vahepeal sellest ´haisvast hallist´ Londonist eemale saada. Back again, ´London Calling´ kõrvus kumisemas. Ma ikka armastan, ja mõnikord vihkan, seda linna – täiesti eluterve suhe, eksole!

Itaaljaaaaa

Pean tõdema, et kergelt reisida on ikka nii hea! St ainult käsipagasiga lennukis, isegi kui selle käsipagasi moodustab tegelikult üsna mahukas seljakott, mis mahutab minimaalselt kõiki vajalikke asju ning on lisaks ka piisavalt kerge! Terariistu kahjuks kaasa tassida ei saa, aga check-in sabas seisma ei pea, tatsad korra turvaväravast läbi ning pääsed sabasse viimasena saabununa esimeste seas pardale. Ja algaski puhkus ja bailabaila!

Milaano bussijaama jõudsin pisut enne 8t, mil Päike mulle vastu tulema pidi, kuid teda polnud ka 10min peale kokkulepitud aega. Passisin seal veidi kurvalt, teadmata kuhu minna või mida teha. Trepil istus vaikne purjus paadikas. Istusin ta lähedale trepile ning samastusin temaga – kodutu, võõras linnas with nowhere to go… Mööda jalutas käruga pakikandjast vanamees ning istus ka maha, eemale maja jalamile. Kurtsin talle oma kuba saatust, mispeale ta mind kohe enda juurde kutsus, mille ma muidugi kohe ka välja naersin. „Jajaaa, mu poeg on 22a ja tütar 23, sa ka vist samavanune“, vanamees pakkus oma telefoni helistamiseks. Väga meeldivalt sõbralik Kuid selleks ajaks olin juba saanud Päikeselt sõnumi ta peatse saabumise kohta, nii et jäi üle vaid oodata.
Sõime-jõime ning õhtul läksime muidugi välja. Etterutates võin öelda, et itaalja mehed pole ikka kindlasti my piece of cake, oma geneetiliselt läbiva ebaatraktiivsuse tõttu, eriti ninast. Kuid Itaalja ise meeldis mulle seekord eelnevast enamgi!
Teine päev algas rahulikult, plaanisime Genovasse hääletada, kuid vihmane ilm Milanos ning pealelõunal saabunud tuumapohmar inspireerisid plaane edasi lükkama. Lonkisime linnas ringi Gucci-Muccide keskel, mis mulle siiski üldse peale ei lähe ning lõpetasime Apperativos, kus joogi eest piiramatus koguses toitu saab. Järgmisel hommikul ärkasime juba varakult ning asutasime end Genovasse hääletama. Vedasime Päikesega kihla – ma pakkusin, et saame peale poole tunniga, tema et tunniga. Täpselt tund aega hiljem(viimased minutid möödusid kannatamatult kella põrnitsedes) pakkisime sildi kokku ning hääletasime end rongile. Ega aega polnud raista! Kusjuures kihlveo kaotaja pidi teisele joogi välja tegema. Niisiis ostsime kumbki teineteisele traditsioone austades odavaimat pakiveini ning paari tunni pärast astusime maha juba Genovas. Kohtusime korraks ühe Päikese sõbraga, ekslesime veidi bussipeatuse otsinguil ning jõudsime oma couchsurfingu hosti juurde. Selgus, et olime sattunud korterisse, mis on täis tuubitud teoreetilisi füüsikuid. Host Fede meiega tegeleda ei viitsinud, kuid selle korvas ta korterikaalsane Alessandra, kes paari tunniga meile kogu oma eluloo ära rääkis, samas ülitüütavaks muutumata. Õhtul peale kopsakat pastat käisime naabruses kalorite maharaputamise eesmärgil jalutamas. Veits kahtlane väga vaikne eramurajoon, vahepeal täielik tühjus ning 2 väikest valget tüdrukut Itaalja maffioosoöös. „Kle lähme nüüd tagasi, eksime veel ära ja kas sa seda sarimõrvari lugu tead…“ Aga päevasele pilvisusele vaatamata oli öö sume ja selge ning õhus oli tunda Hispaania lõhna. Vahemerelised taimed soojas öös ning mälestused, mis selle lõhnaga kahe aasta tagusest Altea rannast või Barcas trööpamisest mälestustelaekast kerkisid…nostalgia.
Hommikul viis Alessandra meid vaateplatvormile, millelt oli kogu linna näha. Edasi ekslesime juba ise mööda kitsukesi tänavaid. Genovas käis tee ikka üles-alla, tänavalabürint justkui Veneetsias, ainult ilma kanaliteta, isegi veelgi kitsam-käänulisem. Kuidagi Marokolik tunne tuli, ehkki ma sinna veel sattunud polegi, igal tänavanurgal kutsuvate pisikeste räpaste poekeste, espressobaaride ja kebabiurgastega, mille uksel ikka mõni mustaverd mees. Maksime 16eurtsi ja läksime paljukiidetud akvaariumi, Euroopa väidetavalt suurimasse. Oli seal küll palju kalu, meduuse, vetikaid, tähti, hülgeid, haikalasid, pingviine ja delfiine, nonstop karjuvaid lapsi ning nende vanemaid. 3D kino oli päris lahe, kuid Taani akvaariumi tunnelile siiski lahedusega järele ei saand ja kogu see kisa polnud küll nüüd kogu piletihinda väärt!

Kuna olime oma kodustajale Fedele esilagu lubanud ta juurde vaid üheks ööks jääda ning täna ootas ta juba uut külalist, Päikese sõber võis aga kodustamise osas kardetavasti mõne vimka keerata, olime mingis mõttes veidi kodutud ning mõtisklesime oma öise ulualuse üle. Kui lonkimine ära tüütas, krabasime veel pakiveini ning juustu, maandudes sadamasse tsillima. Päris päike hakkas pilve tagant piiluma, veini voolas ja baila-baila. Ja ma lasin sel voolata, sest mul oli parasjagu puhkus ning ma võisin teha midaiganes soovisin, õieti purjujäämatagi! Hiljem ronisin mingi võõra ilusa purjeka ninna „muusaks“, muutudes hetkeks turismiatraktsiooniks. Vahepeal oli jälle vihma sadama hakanud ning vihmavarjumüüjad välja ujunud. Üks täielik pigikas tegi silma ja ma mängisin kaasa, mispeale ta lõpuks meiega juttu ajama tuli. Kamo pärines Sudaanist, kõrgharidusega infotehnoloog, kes 7kuud tagasi oli tulnud Genovasse vihmavarjumüüjaks. Parematel päevadel läheb müügiks liba D&G ning Prada. Minu nõutud Vivienne Westwoodi tal küll pakkuda polnud. Just nagu kõrgharidusega nahakunstnik oli tulnud Londonisse pubis klaase korjama. Rääkisime talle, et oleme kodutud ning magame täna ilmselt rannas. Tema jutustas end elavat sealsamas lähedal suures sudaanlaste kommuunis. Kutsusin teda öösel meie juurde randa, koos vihmavarjudega, saju puhuks. Mingi hetk tüütas ta mind ära ning Päike juba oligi liitunud mingite uute, talle lehvitanud tüüpidega. Kolm albaanlast, tulnud Genovasse ehitajaiks. Miskipärast ei saanud üks neist, jutukaim, mu inglise keelest kuidagi aru, Päikese veidi konarlikumast englishist aga küll. Võtsin süü omaks – Londonis elades ma ei oskagi üldse inglise keelt, seda räägivad mulle iga päev ka kõik need jamaikud tööl. Igal õhtul nutan patja, ning imiteerides oma piiritut kurbust, lahkusin koos Päikesega lavastatud draamastseeni järel. Otsustasime ööseks siiski Fede juurde jääda, eriti kuna ta korterikaaslased meid hommikul praktiliselt tagasi kutsunud olid, ning reserveerisime omale suurema tülita põrandakohad, kus lahkusime Cinque Terrasse juba 6.30 hommikul. Pilved olid viimaks ometi taevas hõrenenud ning tõotas ilusat päeva. Unistasin võtta päikest Vahemere ääres ning looduse roheluses mütata. Meile oli Cinque Terrat soovitatud selle viie imeilusa väikelinnakese poolest, mida ühendavat u pooletunnise jalutuskäiguga rada, kokku max 3h kerget vantsimist. Magasime oma õige peatuse maha ning pidime järgmise rongi tagasi võtma. Õnneks polnud me selles möödapanekus ainukesed Kohalejõudes selgus Cinque Terra(„Viis Maad“) hoopis rahvuspark olema. Maaliliseima vaatega mägedeäärne teerada – ühelt poolt mäed, teiselt Vahemeri. Algus oli kerge jalutuskäik mööda sirget teed, lust ja lillepidu. Peale kolmandat linnakest läks aga matk leveli võrra raskemaks, muudkui mäest üles ja siis jälle alla… Aga vaade oli täiesti vapustav, ma olen juba aastaid unistanud mägimatkale minekust, selle asemel olles näinud vaid arvukalt kiirteid ja bensiinijaamu… Täiesti muljetavaldav loodusvormide kaunidus! Vahepeal tabasin meid kõndimas vägagi kõrgel mägedes, mööda u poole meetri laiust kivirada, ilma ainsama piirdeta, vasakul me all laiumas vaid meetrite-meetrite viisi puid, taamal helesinine Vahemeri. Olnuks mul kõrgusekartus, tundnuks ma end ilmselt halvasti. Ehkki mul seda pole, oli siiski üsna kummastav peatuda, kaeda kogu seda ilu ning libastumise-langemise olukorda omale ette kujutada. Purjuspäi, vihma või kõrgete kontsadega on raja läbimine keelatud. Viimasesse linnakesse jõudsime foto- ja lõunapeatuspausidega u 6tundi ja 9km hilhem, olles saanud dźunglis mütata, päikesest põleda, seljakotiga mägimatkata ning korra merregi sulpsatada. Päike paistis lausa kõrvetavalt, pannes unustama eelnevad sombused päevad. See oli mu puhkuse parim osa, tõotasin omale kojujõudes matkaklubiga liitumist, Aafrika mägede vallutamist ja mida kõike veel. Õhtul istusime taas rongile ning sõitsime läbi Genova tagasi Milanosse. Genova rongijaamas õnnestus mul ´itaallast´ teha. Pidin seal uued rongipiletid ostma, olin aga aegu/jaamu veits valesti vaadanud, nii et selgus, et jäime just maha oma rongist, mille pidime võtma teises jaamas ümberistumiseks. Küll ma siis vihastasin, loopisin oma parasjagu käes olnud karvast kaustikku, korjasin selle üles ja loopisin jälle, hüpates sellele veel pealegi. No viha tuleb endast ju välja lasta! Pealegi ma olin Itaalias ning seal olevat selline temperamentsus lubatud(mis võib küll veidi kummaliselt mõjuda näiteks Tallinna lennujaamas, kui ma enne oma Londonisse elama asumist sarnase tiraadiga hakkama sain. Heheheheeee). Läksime siis järgmisele rongile ning õnneliku juhuse tahtel jõudsime just minut enne oma järgmise vajaliku rongi saabumist.
Viimasel Itaalia-päeval ilmutas päike lõpuks ometi oma Vahemerelist olemust, küttes vast üle 30kraadi, inimesi tänaval uimastades ning piknikupidamisel õlgu kõrvetades. Tõeliselt mõnus puhkus ning Päikest oli ka äärmiselt tore näha
Õhtul lennukile, Londoni koju jõudsin kell 2 öösel…

Circus2

Vahepeal on elu eriti sündmusrohkelt keenud, nii et võtab kohe tükk aega seda kõike kirja saada…

Tööpäev lõppes ning algas mu nädalane puhkus. Soho geiklubis tsirkusega, mis eelmisel korral Larry Tee setiga oli me lemmikuks saanud. Minu dresscodeks oli uue 50ndate kleidiga Minnie Mouse, kes paremate kõrvade puudumisel kujunes Minnie Cat-iks. Ju-Ju sai glämmitud Amy Winehouseks, parimatel päevadel(mida ta ilmselt näinud polegi). Nüüd ma mõistan palju paremini, kuidas „Party Monsteris“ kulus inimestel enese üleslöömiseks 6tundi, mul kulub tavaliselt 2, aga siis pean ka juba jooksma ja ideaalis annaks nokitseda küll veel kunstiteose kallal…

Poolel teel kohtasime LNi sõbraga ja tsirkus võis alata. Olin oma Minnie Cat´i rolli ikka väga hästi sisse elanud, kepsutasin-naeratasin-tantsisin nagu Minnihiir kunagi. Kuulsa peaesineja puudumisel oli rahvast vähem ning Alicia Dellali seti punk-rock ei sobinud ikka kuidagi minniolekuga. Õnneks tuli varsti Jodie Harsh ja pani veidi electrot.

Pean tunnistama, et ma siiamaani ei saa päris hästi pihta neile suudlemispidudele. Nagu tantsid omaette, havid funni täiega, mingi (soovitavalt kena) noormes tantsiskleb ka kõrvale, no olgu pealegi, tantsime siis koos, ja järgmisel hetkel avastad kellegi võõra keele oma näost. Nagu wattafaaaak?! Aga noh, beisikli kui on kena noormees, mis siis ikka… välja arvatud juhul, kui sul on punane huulepulk ning noormehel sinine ning selle tagajärjel jääb sulle näkku eriti kahtlane mustikamoosilimpsimiselärakas, millest keegi 10min jooksul sind ka ei teavita.

LN oli purjus ning üritas ligi ajada ilusale geipoisile, kelle peika teda järjekindlalt eemale tiris. Megakoom! Tsillisime LNga peo lõpuni ja siis hüppasin viimasteksjäänud glämmimate inimeste juurde, nende seas ka mu bussisõbrad, kes loomulikult mind ei mäletanud, et kus aftekas on?! algul nad vaatasid üksteisele ettevaatlikult otsa, siis piilusid vanema turpsiga naise poole, kes ütles, et TGLT on see on siuke private paarty, mispeale mina: `Aga MINA ju ikka võin tulla!´ hahahahaa, no oookei. Ütles aadressi, mis pidi kusagil eriti kaugel asuma ja kuna inimesed olid autodesse juba ära jaotatud, soovitati meil takso võtta ning sinna omal käel seigelda. Tilbendasime nende sabas, kuni rühm justkui meie maharaputamiseks kaheks jaotus. No fine! Otsustasime juba loobuda, võttes maharaputamise vihjet selge märgina, kui nurga tagant ilmus teine grupp: ´Oo, te ju ikka tulete aftekale?!´ Riksamehe kaardiga asukohta uurides selgus see ikka eriti kaugel olevat. Olin südamest nördinud, et meid nii alatult maha raputati ja u paluti omal käel seigelda öösel kuskile pärapõrgusse. Peole, kuhu ma end ise ennist just nii ülbelt sisse rääkinud olin. Kell oli juba 4, nii et võtsime riksa ja sõitsime Oxfordi ringi. Polegi ammu riksaga sõitnud, viimati Delhis.

Koduteel leidsime pealtnäha korraliku välivoodi, mis sai möödaminnes kaasahaaratud.

Öösel 3.5h und hiljem, pakkisin koti ja asusin teele.

Design museum

Ärkasin kell 7, sõitsin 50min Paddingtoni rongijaama, et sealt metsa viivale rongile istuda, jaama jõudes sain aga sõnumi, et disaineri assistent olla haige ning sellega seoses ilge jama. Kui ma veel rongile pole läinud, oleks parem kui ma sel nädalal ei tulekski. Seega sain omale kaks vaba päeva, ning mu taaskord 7päevast töönädala-graafikut arvestades olin ootamatu puhkuse üle väga õnnelik. Mis see varajane ärkamine siis ära ei ole, kui tagasijõudes saab kodus veel põõnata ning muude meeldivate asjadega tegeleda.

Kuna mu iganädalane kultuuriprogramm on viimasel ajal soiku jäänud, otsustasin sellega tegeleda. Seekordne külastus – Design Museum. Parasjagu eksponeeritud „Designs of the Year“ väljapanek demonstreeris viimase aasta Maailma parimaid disaine. Maailma parimaid sõna otseses mõttes, esindusega igalt tugevamalt disainimaalt. Peab mainima, et suures osas on disain muutunud väga kõrgtehnoloogiliseks ning nutikaks, pööramata tähelepanu mitte välimusele, vaid funktsionaalsusele. Eriliselt jäid silma ,mõnes Inglise linnas juba tegutsev eco-friendly autolaenutus, nendele kellel autot ainult aegajalt vaja läheb(nagu minul); Pariisi pealtnäha geniaalne rattalaenutussüsteem(umbes nagu meil Tallinnas kunagi Prussakovi-nimelise rattaühingu projekteeritud kavand, ainult et uute ratastega); tootedisaini kõrgtehnoloogilised lahendused; ekraan, mis intergreerib sind kunstiteosesse;  Hussein Chalayan´i interaktiivne kleit. Selle kallal parasjagu nokitsenud tehniline meister küll ei soovitanud oma teost praktikas kasutada. Mitte kleit, vaid torudest, traatidest ja lambikestest koosnev konstruktsioon. Ühesõnaga, kui kunagi oli disain pigem puhtesteetilise tähendusega, siis 21.sajandil, kui kõik ´lookid´ tunduvad olevat juba kasutatud, on see muutunud funktsionaalse välimusega kõrgtehnoloogiliselt interaktiivseks. Näiteks arvutimäng, kus interneti ja satelliitide abiga saab mängida oletatava mereuurijate meeskonna liiget, keda jälitab reaalne hai Atlandi ookeanis, kelle liikumine on satelliidi pealt jälgitav. Call me old-fashioned, but i´ve never heard of anything like that! Ometi, mõned kleidimoed olid siiski kõigest vaid riided. Või peaaegu.
Arhitektuuriśedöövrite vahel jalutades, keset mune, püramiide ja kärgi oli ka üks inetu hall kuubik. Mu esimene mõte– oi kui vanamoodsalt jube! Lähemalt vaadates selgus aga Tallinna Fahle maja olevat. Kõrvalasetsev raamat selle ajaloost oli küll huvitav, kuid mulle meeldis ta ehk varemetes rohkemgi. Vähemalt piltide pealt. Kuid ega ma polegi suurem arhitektuurifanatt.
Lahkudes jäi mõttesse küsimus – kuidas küll ise seal ükskord eksponeeritud saada…

Teisel päeval kohtusin üle pika aja Sikuga, viimati nägin teda vist paari aasta eest folgil. Ja Litwincikuga, üle kuu aja, sai ja vahepealseid juhtumisi vahetatud.

Külaskäik

Saabusid külla NL ja Võilill ning järgnes 5 superluks päeva täis pidu ja pillerkaart.
Kõigepealt pidin pisut uniste kaaslannadega läbi ujuma pubist ühe tuttava tüübi sünkalt, keda ma olin näinud ühe korra mingi 2 kuud tagasi ja kelle väljanägemises ma päris kindel polnud, kuid kes sellegipoolest oli mind sinna kutsunud. Sõpru pole siinmaal raisata, nii et oma kohalolek sai kindlustatud. Tüüp sai 25 ning jõi õlut ja viskit segamini. Pärast hüppasime veel korra Foxist läbi, kus olevat tasuta leiba ja tsirkust lubatud, kuid toidust polnud miskipärast haisugi, välja arvatud üks avatud kolbast kaasahaaratud komphvek.

Nautisin viimast nädalavahetust oma rahapesu ´kinga´ – ehkki ma olin sinna juba tagasi tööle võetud, olid töötunnid selleks nädalaks teiste vahel ära jagatud. Tegelikult oli terve veebruar mingis mõttes mu jaoks ´puhkusekuu´, omades vahest 2-4 vaba päeva nädalas, mis juba imelikki tunduma hakkas. Millegipärast polnud see siiski puhkusena tundunud, välja arvatud siis viimane nädalavahetus, kui kõik juba pea läbi oli. Kuid eks see oli ka üks toredamaid! Sain oma ´puhkuse´ ajal külalisi korralikult vastu võetud ja mõnesse ootamatusse seiklusessegi satutud.

Niisiis reede õhtul viis meid tee Victoria & Alberti muuseumisse igakuisele õhtuüritusele, mis seekord oli teatriteemaline. Loomulikult tuli selleks puhuks end ka teemakohaselt üles lüüa! Kuna maski ma ei leidnud, panin silma teatraalsed kunstripsmed ja muud kräppi. Võilille seelik oli üle pea. Muidugi kohalejõudes selgus, et me olime ainsad nii palju vaeva näinud inimesed, kuid mis siis ikka, teiste oma süü! Muuseumis veetsime otstarbekalt aega kohvikus veini rüübates, siiski õnnestus mul tänu kiirele joomisele jõuda tormijooksuga ka mõnele etendusele, mis üle kogu maja kolme tunni jooksul toimusid. Sisehäält ei tasu umbusaldada! Lõpuks ootas ka veel üks lavakujunduse workshop tükile „Waiting for Godot“. Puu, mis taevast alla ripub, inimene, mis võib ise Tee olla, ning peale teostust oli aeg ka lavastuse ideed lugeda. Lahe õhtu Vicky &Ali juures, läheks teinegi kuu! Tagasiteel astusime läbi mu kodupubist, kuhu ma sisse enne sattunud polnud. Kogu õllesaal oli täis ainult mustanahalisi mehi(a vist üks must naine oli ka), kes aina Võilille võrkkleiti jõllitasid.

Laupäeval Camdenisse, kust ostsin oma hindust eesti sõbralt ruudulised püksid.

„Yes, yes, you have a pretty ass,“ ütles ta mulle tema hoitavast peeglist mu tagantpoolt pükste istumise uurimise kohta, „If you show it to me for much longer, i´m going to touch it!“
Tol päeval olin mina miskipärast üllatavalt väsinud, nii et kui NLi sõpsi Tinzuga kohtusime ja ta meid kultuuriliselt muuseumidesse vedada tahtis, oli suund siiski läbi Soho(kuhu ma üllatuslikult polnudki enne sattunud) minu pubi poole lõunale. Tüüpiliselt jalutasime täiesti tundmatuid tänavaid mööda eeldatavasti õiges suunas, jõudes lõpuks ideaalselt kohale! Oma pubis klienti mängida on ikka väga kummaline. Mul tekib alati soov ise end teenindada ja mulle parajasti kokteile segavale ülemusele appi karata. Samas mõnus on see ka, kui õiged töökaaslased kohal on.

Pühapäeval otsisime üles Hyde Park Corneri(mille asukohta ma ka enne ei teadnud), kuulasime kõnepidajaid, kes kõik enamasti vaid religioonist vatrasid, saime NLiga kallistatud ning pidasime piknikku jahedas tuulises pargis ning romantikas kirsiõite all, kõrvalpuul mingid japsid ja hiljem ka NL pärdikuid mängimas. Notting Hill Arts Clubis oli toimumas Communioni-nimeline üritustesari, mille raames esines ka ühe mu Londoni töökoja töökaaslase bänd. Hot Rocket. Not bad! Kogu klubi oli täis enamasti vaid nummisid kutte, nii et Tiuksi teooria Londoni koledatest meestest sai siinkohal kukutatud.

Esmaspäeval pidin siiski tööle minema, kuid õhtul tsillisime lahkumiseelselt sõpsidega, kusjuures just siis läks olemine nii toredaks(mitte et see enne kehvem olnuks), et jube kahju oli neid lumisele kodumaale minema lasta. Neil oli ka kahju. Ja täiesti imetlusväärselt me mahtusime kõik need ööd(ja osa päevadest) kolmekesi minu tuppa ära, ilma et kellegi ego aknast väljumist nõudnuks!

Tüdrukuid bussi peale saates oli mul päris nõme tunne mõeldes, kuidas ma pean üksi pärast koju tulema. Ehkki seekord oli kell vaid 11 õhtul, meenus mulle see tunne peale Tiuksu ärasaatmist – alles olime koos ja nüüd taas olen ma üksi suures linnas… Ometi seekord läks teisiti – tulin kojuviivalt bussilt maha ning mind pidas kinni üks mustanahaline tüdruk, soovides mu juuste teemal vestelda. Eestlasena kahtlustasin esimese asjana pimedas ootamatu vestluse puhul mingit konspiratsiooni, kuid seda ei tulnud. Tüdruk õppis juuksuriks ning palus mind omale juuksemodelliks mu ebatavalise lilla juuksevärvi tõttu. Ja ma ei olnudki enam üksi suures linnas, ma olin oma linnas, täis ootamatuid võimalusi.