Aasta

Alles see oli, kui uks sulgus ta selja taga, nüüd on aasta läind nigu niuhti.

Retrospektiivselt vaadates võiks öelda, et on olnud ikka lahe küll! Muidugi alati tahaks rohkem actionit, aga seep see elu on, täis venivaid päevi ja rutiinseid kordusi…alati, vaatamata sellele, kus asud või mida teed. Sain teha asju, mida varem ei osanud ettegi kujutada: valmistanud varvikud, hüpanud dräägide lõbusasse paartimaailma, tutvunud ajakirjandusmaailmaga, osalenud Londoni moenädalal, astunud Aafrika mandrile… Mis kõige tähtsam – tulnud üksi võõrale maale ja end sisse seadnud! Ma olen alati imetlenud inimesi, kes lihtsalt lähevad üksinda võõrasse riiki ja saavad hakkama. Egolaks, eksole! Varem tundus küll kaunis keerulise ettevõtmisena omapead võõrsile elama asumine, kuid nüüd, olles selle omal nahal läbi teinud, selgus see täiesti teostatav olevat, ning tuhanded teised noored, kes on siia samuti võõrsilt asunud, julgustavad edasisigi vallutusi. Aastaga olen küll õppinud seda linna tundma, kuid siiski ei väsi see mind aegajalt üllatamast.

Ja uued sihid on juba silme ees!

Poolaastak

Täna, täpselt 6 kuud tagasi astusin ma lennuki peale ja lendasin teise ellu. Täiesti teadmata, mida ma siin peale hakkan või kauaks tulin. Kuid ega pettuma pole pidanud! Retrospektiivsest nostalgitsemisest ei tule hetkel siiski midagi välja viimasel ajal võimust võtnud absoluutse kõikehõlmava laiskuse tõttu. Maybe some other time.

Disaster tripp to Estonia

Tegelikult jäin ma haigeks juba viimasel Londoni päeval, kui oli just saanud viis kuud mu siinviibimist. Loivasin uimaselt mööda linna ringi, veel vajalikke sisseoste lõppule viies, ning mu mulli seinad olid seekord eriti läbitungimatud. Peavaluga palavikus koju Tallinna saabudes lubasin omale küll iga päev, et homme saan terveks, kuid see jäigi igaveseks ´homseks´. Kõik mu suured peoplaanid, inimestenägemised, toimetamised lendasid vastu taevast, olles viis päeva siruli haigevoodis. Sõpru nägin vaid tunnikeseks, võililli eriti nuusutada ei jõudnudki. Ma olin väga kurb ja pettunud. Tervis pidas vastu, kui novembris enne lahkumist kolmetunniseid uneöid pidasin, kui neli kuud seitse päeva nädalas töötasin, ja nüüd siis collapsis. No leidis ka aja!
Aga Eestis olla oli veidi imelik, ja mitte just kõige positiivsemas mõttes. Kohanemisaega ju õieti ei jäänudki. Ja rohi oli kollane ning nii lage… Aga ilmselt on just positiivne, et mul kodumaal imelik oli, välistab ehk koduigatsuse võõrsil.
Arstid läbi käidud ning mõni asi sai ehk arengule suunatud, hea seegi. Ehk õnnestub suvel veel Eestimaad kaeda.

Unistused versus reality

Sain valmis oma kauaoodatud varvastega kingad. Peale 4a planeerimist. Õigupoolest see idee oligi vast üheks motiveerivamaks mõtteks kingsepatöökojas käima hakates. Mõte on aja jooksul küll veidi kuju muutnud, kuid idee(st varbad) säilinud. Seda võiks pidada justkui unistuse täitumiseks. Ehkki ma miskipärast ei tunne orgastiliselt ülevoolavat õnnetunnet, peab tunnistama, et nad on siiski kuradima nummid, tekitades tunde „I have accomplished something!“ . See seik viis mind uitama mõtetele unistuste ning reaalsuse vahekorrast. Kuidas kellelgi, kuid mina küll taban aegajalt olukorda analüüsides end mõttelt oma unistusi elamast – olukordades, millest kunagi ihalevalt mõtisklenud olen – ilma sealjuures kaasneva õnnepuhanguta. Asi on vist selles, et unistus on reaalsuse idealistlik lühikokkuvõte – umbes nagu kahetunnine mängufilm kaheaastaste sündmuste baasil. Päriselus on aga liiga palju aega ning sellega kaasnevat jama, mis värvib roosamanna hallikarvaliseks. Ja see on paratamatus. Nii et dekoratsioonidest läbi vaadates, parem hallitoonilisusele vaatamata olukorda nautida, sest sisuks on siiski toosama pikalevenitatud driim.

Ahjaa, täna sai täis neli kuud mu siiasaabumise päevast. Ilma, et ma seda üldse märganudki oleks. Elu autopiloodil.