No more Brixton!!! :D

Jeejeeee, laupäeval oli mul viimane päev rahapesus. Peale seda, kui mu suhe selle töökohaga kulmineerus mõrvaähvarduse(mis oli viimaseks piisaks karikas) ja närvivapustusega, mis pani lahutuspabereid sisse andma, oli mul ikka VÄGA HEA meel sealt lahkuda!

Juba reedel oli mul enneolematult hea meel tööl olla, rõõmus peatselahkumise üle. Olin heas lausa klientidega viisakam, ei karjunud nende peale nii palju, isegi naeratasin vabatahtlikult mõnikord, ja kundedki tundusid sõbralikumad. Ma olin suures laiskuses unustanud sildid ukse ette välja panna ja esimene klient tuli ja ise vabatahtlikult tõstis need õue. Kui armas temast! Assistant manageriga lobisedes selgus, et tegelikult on firmas küllaga siseprobleeme, ülejäänud 2 valget töötajat ei suuda samuti enam neid musti jamaikusid silmaotsaski taluda ning isegi mõningatel mustadel töötajatel on vaid müüginumbritest hoolivast juhatusest kopp ees ning lahkumine mõttes. Kummaline, et ma polnudki neid sisepingeid varem märganud! Nii et äärmiselt õige tegu sealt jalga lasta! Naljakas on see, et kui ma varem olin äärmiselt liberaalne ning rassismivastane, halvustades mustade lollimateks materdamist, siis rahapesus töötamine muutis mind märksa rassistlikumaks. Ehkki, tõele au andes, on see vähene haritus, intellekti puudulikkus ning ülbuse ülevoolavus, mis minus allergiat tekitavad. Ja see imelik tugev lõhn, mida kõik mustad naised millegipärast kasutavad. Ehkki eelmainitud viha ei laiene absoluutselt mu majakaaslastele, kelle värvi ma ei panegi tähele – viimati kirusingi Kennule neid jubedaid musti jamaikusid!

Viimasel päeval aga ei viitsinud enam üldse tööd teha ja bitchisin täiega. Mida nad oleksid saanud minuga teha – vallandada? Ooo, palun väga! Viimased kaks tundi tõepoolest lugesin minuteid, pilk kellal kinni. Kokkuvõttes ma vist naersin liiga palju, liiga valjusti heameelest sealt lahkumise üle. Ja mulle pole siiamaani korralikult kohale jõudnud, et ma enam mitte kunagi ei pea sinna rahapessu tööle minema ega vabatahtlikult Brixtonisse sattuma ja loodetavasti ka mitte enam nigrude väljaelamist enda peal kannatama! Hurraaaa!

Aga nüüd olen ma ametlikult töötu, vähemalt kuni pubi veel 3nädalat remondis on. Muidugi enne võiks keegi mulle helistada ja uue töö intekale kutsuda.

When depression hits, it jumps right on you, kicking a few times right into your face with a Blahnik stiletto heel.

Augustikuisele kõrgele positiivsusele, või pigem seikluslikkusele vastukaaluks saabus septembri alguse depressioon, ehkki ei saa öelda, et seikluslikkust vähemaks oleks jäänud. Rahapesu ´viimase piisaga´ täiustatud mürgikokteil kääris mõnda aega, kuni plahvatas. Aga töökohaga on nagu boyfriendigagi – algul on täitsa tore, ta võib-olla isegi meeldib sulle, aga pikapeale tuleb tüdimus, pettumus ning pisarad. Ja siis juba on aeg lahkuda(aga klammerdudes ei raatsi kuidagi, eriti kui uut kallimat kuskil juba ootamas pole). Nüüd on lahkumisavaldus juba antud – minema ghettost!

Ma pole õigupoolest kordagi 9kuu jooksul kodust ja inimestest puudust tundnud, kuid kahjuks pole minagi kivist robot, ehkki väga sinnapoole püüdlen… Ja juhtuski nii, nagu ennist kartnud olin – naasin Londonisse, kuid imelik tunne ei kadunud. Tuli hoopis uskumatu igatsus, justkui Luviisa oli selle mulle edasi pärandanud. Võõras kodus, võõras võõrsil, nagu mul polekski enam kohta, mis on päris OMA. Ehkki no tegelikult see vist pole nii, Saaremaal leiaksin ikka rahu. Aga mida teen ma siin praegu üksi Londonis, kust meelerahu on äkitselt kuhugi kadunud. Ja tööotsimine tundub ka nii masendav-masendav ja haigus ning depressioon panevad soovima vaid teki all kükitamist.

Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Täna ähvardas üks klient mind maha lasta.

Disaster Ladytron show

Huvitav, kas see on see tõusude-languste värk, et kui muidu mul stabiilselt vist üsna hästi läks(kui seinaküürimine välja arvata), siis nüüd vahelduseks läheb stabiilselt suht disasterlikult. Igatahes tundub, et seda sõna tuleb viimasel ajal kasutada rohkem kui ühe korra. Ehkki seekord polnud disaster ju hoopiski mitte minul otseselt… Ainus lohutus, nagu alati, kui praegu kipub sitasti minema, eks siis varsti peab jälle hästi minema hakkama!

Ladytroni kuulama minek sai otsustatud u kuu aja eest, mu esimesel sünnapeol Juditiga kohtudes, kui selgus, et see meile mõlemile meeldib. Ilmselt ära unustades fakti, et minumeelest nende muss on küll kaasakiskuv ning laulusõnad tabavalt iroonilised, kuid ausaltöelda siiski pisut liiga korduvad ühe laulu jooksul. Ehk siis põhjus, miks ma neid ammu kuulanud polnud. They only want you when you´re seventeen, when you´re twenty one, you´re no fun.(küll on jama, et ma hetkel jälle 21 olen!)
Päevinäinud Astoria kontserdisaal linna keskpunktis. Millegipärast seostub see mul alati Boyzone´ga, kui kunagi talvel möödudes seinal nende reunioni kontserdi plakatit nägin. Eriti irooniline. Sissepääsul oli turvakontroll justkui lennujaamas, olnuks seal piiksuvad metalldetektoriga väravad, oldaks mind raudselt mu arvukate metallukkudega pükstes mitu korda nendest läbi käima pandud. Isegi vaatamata sellele, et neid mul eile jalas polnud. Lisaks jään oma hiljutise mõtteavalduse juurde samasooliste turvatöötajate läbiotsimisloa kohta. Kas see pole siis ahistamine, kui mingi kole keskealine lespar naisi läbi kombib? Tõstatan ettepaneku tuua noored poisid naistele tutvakontrolli tegema!
Saal oli suht väljamüüdud, kusjuures kuulajaskonna üldilme tuli mulle üsna üllatav. Mitte et ma teadnuks Ladytroni tüüpilist kuulajaskonda, aga ootamatu oli suur heteromeeste osakaal. Kusjuures sellise välimusega meeste, keda mina ei teaks sinna oodata. Keda kohtaks pigem ehk rokk- või indiekontserdil, ja siis sellised, keda kirjelduse järgi ilmselt emode alla liigitaks, mitte et ma emonduse tundmiseks liiga vana poleks. Igatahes kummaline oli olla nii suure heteromeeste sisaldusega üritusel, pole ammu sellisesse kohta sattunud(kõiki neid viimase aja drääge arvestades), ei teadnud kohe kuidas käituda. Mingi üliintelligentse depressioonis roboti nimega tüüp kohe hüppas meiega sõbrunema, ilmselt küll olles pool tundi kuulanud me kolme üleannetut gööltooki.
Aga jah, LÕPUKS tuli bänd ka lavale. Nad nägid päris head välja, umbes nagu tsikkidega Kraftwerk kitarride ja trummiga taustal. Ja valgustus oli lahe. Peab küll tunnistama, et sound tundus algusest peale veidi kahtlane, kuid noh, kontserdi värk, pole kunagi nii puhas kui plaadil. Või mp3-l. Poolepealt läks bänd pausile ja päris pikalt kohe. Alguses naljatasime, et nad niisama tahtsid vaheaega teha, jättes publiku rahutult ootama, kindlasti oli ühel neist vaja vetsu minna ja teisel tsikil läks küüs katki ning nüüd ta keeldub lavale tagasi tulemast. Ilmselt oli küüne murdumine, või pidurdamatu kõhulahtisus, siiski nii ränk, et u poole tunni pärast teatati lavalt elektri jäädavast kadumisest ning monitori surmast. Koos elektriga lahkus ka bänd, küll lubades suuremeelselt samade piletitega juulikuus revanśi.
Mis muud kui aftekale, üle tee SIN-i. Siiski, ilmselt oli poolik kontsert rabavalt mõjunud suurele osale publikust ning ausaltöeldes afteka artistid-DJ-d sakkisid ka kergelt, nii et mõnda aega suht inimtühjadede, kuldsetes baldahiinides suurte peeglitega punaste seinte vahel nina kirtsutades edasi-tagasi tuuseldanult, tekkis omalgi koos süveneva kurguvaluga soov selleks õhtuks alla anda. See pidu minu käest küll kuldseid tärnikesi ei saa!

Besides that, mõni asi hakkab justkui susisema…ja mõni muu asi susiseb jälle vähem. Kurguvalu ei taha kuidagi üle minna, eks me kõik pea oma haigustega koos elama, ja minu oma pole sugugi kõige hullem. Mu hetke põhitöö – rahapesu, tekitab stressi ja paneb unistama muutusest. Ja mõtteraas, kusagil kaugel kuklas, et London on küll tore paik, kuid igaveseks ma siia küll ei jää.

24 (Esimene part)

Mu suurejoonelised sünnaplaanid said kannatada, kui kõik mu vähestest sõpradest erinevatel põhjustel mind esimesel õhtul alt vedasid. Kellel valutas hammas, kellel oli palgapäev alles tulekul…igatahes tekitas see minus totaalset nördimust ning viha ja trotsi, et ega ma selle pärast veel küll koju istuma ei jää! Kuna reedel plaanitud pidu toimub ainult kord kuus ning ma pole sinna juba ammu jõudnud, tahtsin väga minna. Mis siis muud kui uued sõbrad otsida! Judit CS-st oli õnneks vägagi huvitatud minuga kaasa tulema. Inferno @ Electric Ballroom, Camdenis oli täpselt sama hea, nagu mäletasin. Isegi eelmiselgi korral kõlanud lemmiklauluga! Tuju lakke ning jalad täiesti valusaks tantsitud. Koomilisemaid seiku oli siis, kui kõlama hakkas mingi versioon „Rasputinist“ ja mu kõrval jämminud gooti tüüp mind keset platsi, koos veel paariga kasatsokki tantsima rebis. Nalja nabani. Mõned gootid seisid nurgas ehmunud nägudega vaadates – ´mida kurat nemad küll teevad?!´.

Järgmisel hommikul, peale 4tunnist und, lõin äratuskella kinni kell 7.50 ja tukkusin edasi. Teist korda tegin silmad lahti 8.20 ja 15min pärast astusin koduuksest välja. See oli küll mu elu kiireim hommikune väljaminek! Aga tööle ei saanud hiljaks jääda, eriti kuna ma olin kogemata eelmisel õhtul seifi võtme omale taskusse unustanud.
Korra jätan fotoka maha ja kindlasti toimub just siis midagi pildistamisväärset – Brixton on fire! Naabertänav põles, ootasime Earliga juba evakueerimist. 9,5tundi rahapesu, kus vahepeal üks tüüp juba kukkus mind otseselt ähvardama. Peale tööd kallasin omale igasugust energiatoitu sisse – Red Bulli, apelsinimahla, puuviljasmuutit, kokakoolat, śokolaadi – ja olin taas reibas ja energiat täis uueks peoks!

Stay Beautiful @ Purple Turtle. 80s, electro, disco, trash, dress up, blingbling glamglam. LN-ga hullud soengud pähe, kunstripsmed silma, käerauad vööle ja minek. Kohalejõudes sattusin totaalsesse vaimustusse – see klubi on täpselt nagu kadunud Võit Tallinnas, pisike rahvast tulvil urgas! Ning lavale tulnud bändki oli justkui Polümerist EKA või Non Grata alternatiivikas. Heloise & the Savoir Faire. Trashy glam superkhuulide taustatantsijatega.

Tundsin end kui Eestis viibivat ja muss oli nii hea, grooving me away… Seekord olid isegi mõned sõbrad peoga liitunud, kellega koos sai taaskord jalad alt ära tantsiskletud. Blondie “Atomicu” ajal käis laval kastekannuga tüdruk ringi ning kallas kesvamärjukest soovijatele suhu. Ekraanilt tuli samal ajal film “Party monster“, piisavalt intrigeeriv, et seda nüüd netisügavikest üles otsida. Simply Fabulous! Elu poshimas kebabis lauateenindusega einestamise järel laekusin koju, taaskord 4 paiku.

Pühapäeval ärkasin kell 14.30 tundes end suht laibakana, eriti jalgadest. Mõtlesin õudusega õhtusele pubitööle, kuid olles omale erinevat energiatoitu sisse vuhanud, muutus see isegi teostavaks. Orksis märkasin ühe tuttava Londoni eestlase piltide seas paari uut lumesajust, kirjaga 6.Aprill 2008. Esimese asjana mõtlesin muidugi, et ta on Eestis hetkel, nii et uurisin imestunult kodustelt, kas teil jälle tuiskab. Selgus et mitte, ju siis on tegu mingi aprillinaljaga… Alles järgmisel päeval sain teada, et tegelikult oli lund sadanud hoopis Londonis!

Ootan põnevusega juba oma 24ndat ja Elu ja mida kõike see endaga kaasa toob!

Tõenäosusteooria

Kui suur on tõenäosus kohata 10milj. elanikuga linna tuubis kedagi oma väikesest eesti tutvusringkonnast? Ma olen selle peale mõelnud observeerides ühte kaasreisijate juhuslikku kohtumist rongil, ning arvestanud tõenäosusvõimaluse suht võimatu olevat. Kuid, kus jääb hätta matemaatika, tuleb appi elu absurdne keerdkäigulisus. Eile jooksin tuubis kokku Paasiga, keda pole näinud oma siiatuleku esimesest nädalast saati, kusjuures ta ei ela selles piirkonnas ning tuubiga sõidab üliharva. Aga kui ei suudeta ise kohtumist kokku leppida, on võimalik tuubis juhuslikult kokku joosta. Ma olin 5min lausa shokis ootamatust trefunksist.

Seetõttu ei üllatanud mind niivõrd ka tänane kohtumine. Tasus mul vaid mõneks ajaks rahapesu töölt ära käia, kui tagasijõudes leidsin kaastöötaja mingi tsekki cashiva tüübiga jändamas – kes lähemal uurimisel selgus eestlane olevat! Piilusin üle Janeti õla tsekipabereid, kus seisis Hr.Kirss ning Lääne-Virumaa. „Kas sa oled eestlane?“ Irooniline, kas pole – kui 99% klientidest on mustad, siis see ainus uksest sisse astuv valge on eestlane! No tglt need eestlased pididki suures osas Lõunas elama…Neegrid ja eestlased – hea kooslus, taaskord orksi dispuudile vihjates.

Mis on pistmist tõenäosusteooriaga kohates kedagi kusagil võimatutel asjaoludel? Või palju suurema tõenäosusega kohtades konstantselt mitte kohates, kuni teatud hetkeni kusagil absurdses hoopis vähemvõimalikus kohas.