Hellou kreisi August

Saabus august ning seiklused algasid, aina peadpööritavalt, üks teisest segasem. Ühelt peolt teisele, nii et ei jäänud aega hingatagi, magamisest rääkimata. Kuna jutt tuleks liiga pikk, panen märksõnadega:

Ju-Ju sünna @Collapsing New People. “I´m so fabulous I shit glitter!” Väikesest naljast alanud ootamatu, ning pikemas perspektiivis segadusttekitav, asjade kulg.

Alateadlikulyt kirjutatud kirjad ning äärmiselt kummalised unenäod:
Olin mingite inimestega purjekal ning järsku tuli veest pinnale kolme peaga hiiglaslik lestakala(kusjuures pead asusid üksteise peal), mis ometigi oli inimesega sama intelligentne. Võttis peagi inimese kuju ning me suhtlesime mitte kõneldes(sest kalad ju ei räägi), vaid morset plaksutades, ning hiljem ka telepaatia teel. Tahtsin väga temalt osta klaverit merepõhjast ning loopisin rohelisi rahatähti.

The weirdest night out. Elu üks kummalisemaid segasemaid öid, kus veidi masendunult peolesõit võttis bussitutvusega täiesti kreisi pöörde. Peale tundi uksetagust ootamist sattusime mingisse eriti pisikesse täistuubitud ruumi – kas SELLE nimel me ootasimegi? Ning hiljem sai sisse murtud mingisse atekakorterisse, kus oli hoopis teine maailm, asudes vaid kõrvaltoas. Zebra-girls ning kojusõit taksoga, kuhu oli end toppinud ka esmapilgul eriti imelik sassis geimees, kes korduvalt autos kokat teha tahtis.

Kesknädala peod on samuti mu lemmikud – tähistamaks seda,et pool nädalat on juba möödas! Kuidas me Luviisaga peale ühte üritust veel vara õhtul juba koju sättides äkki teisel pool teed ühte ägeda kleidiga tsikki nägime, mille peale hetk hiljem ma karjatasin – aga ma vist tean teda! Ja ma tean, kuhu ta praegu läheb! Selgus, et teadsingi ning me jõudsime hoopis Punk´i ´Black Balloonile´.

Rahapesu vihkamine sai oma karikasse viimase piisa, kui ühel õhhtul, 5min enne sulgemist tegi üks endast väljas olev klient mulle tapmisähvarduse. Mina üritasin teda teenindada, viisakalt nagu ikka, samas kui tema käitus ülirahutult, nagu narkodoosi all olles(või hoopis selle puuduses) ning pomises omale oma jamaika keeles kogu aeg midagi nina alla. Teging tehtud, hiljem töökaaslane ´tõlkis´ mulle, et ta olevat pobisenud, et tahaks mind maha lasta. No see oli küll viimane piisk mu kannatuste karikasse! Ehkki töökaaslased lohutasid, et nende maal ongi kombeks selliste asjadega naljatada, minu maal see normaalne pole ning ma ei kavatse sellist käitumist tolereerida! Sellest peale muutus tööl käimine täiesti väljakannatamatuks ning minust on juba mõnda aega tagasi saanud rassist, või siis pigem ebaintelligentsete matside vihkaja, olgu nad mistahes värvi.

Seetõttu pidin peale tööd välja minema oma elusolekut tähistama. Illegaalsel majapeol, kuhu tulekuks saabus kutse Facebooki kaudu, kus me kedagi ei tundnud ning mille tagaaias esines bänd The Coolness. See elusoleku tähistamine andis küll end järgmisel päeval kõvasti tunda, et ma siiski veel olen elus…

Järgmisel õhtul võtsime Luviisaga ette tripi Slimelihti ning elu oli ilus ja tema oma Londonist lahkumiseks järgmisel päeval täiesti valmis. Järgmisel hommikul saabus aga kõhuvalu. Nii, et ehkki me algul lootsime paranemist, kell 4 pidin talle juba kiirabi kutsuma. istusime 6tundi kiirabis, tema algul suht suhtlemisvõimetu, hiljem valuvaigisteid täis tuubitult tilguti all juba suhtlusvõimeline, nii et viskasime nalja ning kujutlesime end ´Emergency Room´-nimelisele peole Arstid diagnoosisid esialgu toidumürgituse(mis hiljem selgus küll midagi muud olevat) ning saatsid Luviisa koju, varustatuna painkillerite laadungiga.

Minu elu kulges samamoodi ühelt peolt teisele, Soli maskeradi-kokteilipeolt vihatud tööle, hiina tüdrukuna Foreignile ja metsahaldjana Notting Hilli karnevalile. Karneval ise pinget ei pakkunud, sest hetkel ma ei suhtu üldsegi hästi mustadesse ning nende muusika pole mulle õigupoolest kunagi meeldinud. Oma varjupaiga leidsime LN-ga ´Beach Blanket Babylonis´ trännidega tantsu vihtudes.

Ja siis oligi juba aeg joosta lennukile.

Killud

Nii nagu inimesed tantsivad oma kodus, siis kui keegi ei näe, tantsin mina oma pubis baarileti taga, igavusest, veidi enne sulgemist(või ka mistahes muul ajal).

Tagasiteel koju toimus huvitav vahejuhtum bussis. Helepruun, suhteliselt noor mees avastas bussi peale tulles, et ta sõidukaart olla just lõppenud ning soovis kahekümneka eest piletit osta. Kuna bussijuhil polnud raha tagasi anda, keeldus see talle piletit müümast, mille peale noormees korraldas sellise skandaali, et olnuks me Ameerikas, ma võin kihla vedada, võtnuks peatselt tüüp oma kilekotist püssi välja ja kõmmutanuks pool bussitäit rahvast(mind esireas) maha. Õnneks olime me siiski UKs. Üks abivalmis kojukibelev tüüp pakkus välja ise noormehele pileti ostmist, kuid helepruunile mehele ei mahtunud selline võimalus pähe: „Ma käin ka tööl, mul on raha! Mul ei ole sinu raha vaja, ma võin ise omale pileti osta!“ Ainult et bussijuht ei müünud talle kahekümneka eest ning oma 10minutit hiljem, kõikide kesköisete töölttulijate kojukibelemises astus noormees lõpuks bussipealt maha, suutmata vastu võtta pakutud piletit, ning uksed võisid sulguda. Ei näinudki ma veel(õnneks) Londoni vägivalda. Täitsa imelik minu jaoks, kuidas küll võib olla nii raske helepruuni mehe jaoks vastu võtta talle sõbralikult pakutud tasuta piletit. Olnuks mõni naine tema asemel, oleks see ammu juba selle naeratusega vastu võtnud ning ehk ka unustanud. On küll olemas ka iseseisvusele pürgivaid naisi, kes kõige eest kindlasti ise maksta tahavad, kuid eks nemad leppinuks ka. Kas meheks olemine või rassikuuluvus oli tal takistanud seda vastu võtmast? Vajadus tõestada, et temalgi on raha, ta ei vaja kellegi teise almust.