Maroko reisikiri

Järgmisel hommikul ärkasime oma mõnusas kaunis riadis, luurasime katuseterrassilt naaberkatustel ehitavaid mehi, pesu kuivama riputavaid naisi ja ookeani. Seejärel välja shoppama. Sõime hommikust teeäärses kohvikus, kuhu hiljem saabusid kokkusattumusena ka meie eilsed sõpsid – väike Essaouira, aga eks ta olegi.
Aeg lippas kiirelt ja peale tulutut souk-is ringituulamist oligi aeg juba kotid selga haarata ning bussijaama poole teele asuda. Helistasin moslemitüdruk Rahilale, kellega leppisime kokku kohtumise õhtuks Marrakechis.
Istusime pooltühja bussi ning tagasi Marrasse. Same old. Marrakechi bussijaamast püütud minicabi juht soovitas meil odavat hotelli uurida otse Jemma El Fna platsi kõrvaltänavast. Ahmedi ja poiste juurde me enam ei tahtnud minna nende külalislahkust ära kasutama ning kuna järgmisel hommikul oli plaaniks jõuda varakult bussile sealsamast Jemma El Fna platsi kõrvalt, tundus taksojuhi soovitus hea ideena, iseasi kas nii kesksest kohast midagi odavat leida õnnestub. Vaatasime 3-4 hotelli enne üle, kusjuures kõik sobivalt taskukohaste hindadega, kuni leidsime ilusa ja ´õige tundega´ riadi 120MAD/per tuba. Kamber oli kitsuke ja veidi räämas, kuid riad ise kaunis ja hubane – üheks ööks kõlbas küll.
Jätsime kotid tuppa ja ise läksime souk-ile. Kauplesin omale ühest putkast sisselõigatud mustriga babuśid – mahatallatud kannaosaga toasussid, mida kohalikud tänavalgi kandsid. Küll sai jälle tingitud hoolega, kuid india-sarnaselt siiski 95% hinnast maha tingida ei õnnestunud. Ju on siin teised kombed või ollakse turistidega liiga harjunud. Alla tingida sain ainult umbes kolmandiku hinnast. Kaupmees oli jõle jonnakas, kuid eks ma panin samaga vastu. „You are a berber,“ lausus ta minu jonnaka tingimise peale pooleldi tunnustavalt, „ And a jinn. Aisha“. Aga ka „You have so big feet like a bigfoot,“ kui mulle tema pakutud tillukeste mudelite seast oli raske parajat jalga leida.
Ekslesime souk-ist edasi, kitsastel labürinditänavatel, olles vist päris turust liigagi kaugele uidanud, nii et poekesed jäid vahepeal aina harvemaks ning pimedal, konarlikul, kitsukesel tänaval vaid kohalikud liikusid ning suunaküsimuse peale meile kuidagi kahtlaselt hoopis vastassuunda näitasid. Võib-olla tahtsid mõne oma tuttava leti juurde meelitada? Igatahes me läksime oma teed edasi, jõudes lõpuks ringiga lettidega kaetud souk-i juurde.
Kahjuks Rahila meiega õhtustama tulla siiski ei saanud. Ei lastud moslemitüdrukut pimeduse varju all kodust välja, oleks olnud küll huvitav temalt igasuguseid asju pärida. Õhtusöögikohta otsides maandusime lõpuks taas suurel söögiplatsil, lauas nr 12, kus oli väga lõbus söögitoimkond, kes meiega kogu aeg nalja viskas.
Kõriauguni täistuubituina jalutasime ringi. Neljane grupp tüüpe üritas möödaminnes külge lüüa – kas me tahaksime nendega pimedasse parki jalutama minna? „Oumaigaad, all moroccans are talking to us!“ ironiseeris üks tüüpidest meie eitavat vastust ette aimates. Jemma El Fna platsil käis mõnus jämm, kuhu meidki kaasa kisti. Vanamees suure tamburiiniga tuli käsi õieli sellega minu poole. Ehk tahtis kuulamise eest raha nõuda, kuid ma mõistisn seda hoopis teisiti, justkui kutsuks ta mind osalema – haarasin talt tamburiini käest ning ühinesin bändiga, jättes tolle vanamehe kuulajaid ringi keskele tantsima tirima. Andsin endast rütmilise panuse.
Tegelikult oli Marokos juba talv, kohalikud liikusid ringi sooja saamiseks dressipüksid lohvakate teksade all, samal ajal kui meie veel lühkarite ja sandaalidega käisime.
Kiitmist vajavad veel ka need arvukad apelsinimahla putkad seal turuplatsil, kus u 10MAD eest sai klaasitäie puhast, vastpressitud, imehead apelsinimahla. Lõpuks suundusime viimase mahlatopsikuga oma hotelli katusele, mis asus 50m turuplatsist, u meetrilaiuses tänavakeses, kust oli oi kui hea sumedas öös tähti vaadata.
Meie super reis hakkas lõpule jõudma. Sain veelkord tõestust kui superlahe maailmaparim õde mul on, kes pole ei oma käitumiselt ega välimuselt teps mitte oma eale vastav ning ausaltöeldes ma saan kreepsu iga kord, kui ta vanuse peale mõtlen. Quality time with my sistah.
Järgmisel varahommikul, kui lippasime kotid seljas bussi peale, oli eelmisel õhtul inimestest tulvil turuplats nüüd inimtühi. Mõned eriti varajased apelsinimahlaputkad hakkasid end vaikselt sisse seadma.
Maroko üllatas meid oma positiivsusega, sundides kõrvale heitma enamiku varem kuuldud eelarvamustest ning kindlasti väärib see tagasiminekut pikemateks avastusretkedeks.

Destinations

Kirjanduskursuselt soovitati oma uude rolli sisseelamiseks „Destinations“ reisimessil veidi ´kätt harjutada´. End pressina sissesebimine annab külastusele ikka mingi erilise tähenduse juurde – nagu ülesanne, millega olen hakkama saanud, ehkki eriti palju vaeva ei pidanud nägema (või on see bluffimine juba niivõrd käpas, peale kõiki noid Louvri tasuta külastusi ja priisid laevasõite mööda Seine´i ). Meisterdasin omale eelviimasel päeval igaks juhuks emergency-visitka, mida igale poole jagada. Niisiis, pressi märk rinnal, võttis mind vastu saalitäis putkasid, täis maailma sihtpunkte. Authentic carribean jewellery, made in China. Proovisin end sebida tasuta reisile Uus-Meremaale maoori näotätuudest kirjutama ja Prahasse mustlaskultuuri festile, mis isegi lubati ära korraldada. Kui nüüd veel niipalju enesekindlust kokku võtaks, et mõne stoori ära pitchiks ja valmis kirjutaks…aga see on ju omaette ettevõtmine…
Messilt lahkusin kahe hirmraske kotitäie junkiga, mis lõppkokkuvõttes niikuinii prükkarisse rändab, ja kolmeks kuuks ühenaelase ajakirjatellimusega saadud u paarikilose kuubikukujulise raamatuga, millega on hea inimesi tappa, või no vähemalt nokauti lüüa. Raamat tutvustab paaril leheküljel igat Maailma riiki. Eesti kohta kirjutatakse: quiet, reserved people; mobile phone addicts; stag night weekends. Kõrval pilt tüüpilisest vaiksest ja reserveeritud mobiilisõltlasest, kelle peale poissmehed tormi jooksevad, põhikooli koolivennast punkar Savi näol.

Armed and ready to shoot

Kirjutamine on muutunud kirjeldamatult keeruliseks, mitte ainult siia, vaid ka kohtadesse, kuhu oleks nagu päriselt ka vaja kirjutada. Näiteks kirjanduskursusele või maksete tagasinõudmise blanketile. Ainsa tagantsurkijana kohusetunne ja paremas nurgas figureeriv kalender, mis sel kuul vaid kahel kumbril siniseks värvunud on(no nüüd kolmel).

Pubi viskas viimase koblaka ette, hakates oma põhjustatava agooniaga kohati sarnanema juba kunagise rahapesuga. Kliendid on siiski üldiselt sõbralikud ja mina olen see, kes nendega bitchib(ja vahest harva kui mul on hea tuju ja ma viitsin nendega sõbralik olla, siis tippi kohe lendab mis hirmus), kuid jee mind kotib mingite vanade joodikute elulugu! Ausaltöeldes mind ei huvita üldse eriti võõraste inimeste elu ja olen ka oma isikliku informatsiooni suhtes väga alalhoidlik, tundes end nime või päritolu küsimise peale rünnatuna.

Niisiis hakkasin taas uue hooga uut tööd otsima, algul vaid töökuulutuste vaatamisest suht masendudes, kuid kui mu CV sai inglase poolt heakskiidetud, asusin perfektse CV-ga ja tema õnnistusega relvastatult palju optimistlikumale rünnakule. Eile käisin esimesel intekal sisedisaini firma kontoriassistendi kohale. Ainsaks puuduseks selle hirmkauge asukoht mu praegusest elukohast, kuhu peaksin bussiga sõitma poolteist tundi(kusjuures tund on Londoni mõistes veel täiesti normaalne) ning tõusma vastavalt kell 6.30, mis mulle küll pähe ei mahu! Eks paistab, kuidas edeneb, kuid nutma ma selle töö mittesaamise pärast ei hakka(mitte et ma seda muidu kunagi teeks, närvivapustus välja arvatud).

Eelmisel nädalal kolis meile kodutu kunstnik. Tuttava tuttav, keda ma polnud enne kunagi näinud, kuid hea inimene nagu ma olen, kellele pole endalegi võõrsil kodutuks olemine võõras, võtsin ta meie külma elutuppa kostile. Kust ta peatselt leidlikult kodumaale puhkusele sõitnud Pelmeeni tuppa kolis. Hakkab nagu eesti maja kujunema, oleme hetkel ülekaalus ja ehkki vahel ajab mind marru nahaalsus, et vastutasuks süüa ei tehta ja arvutit ei parandata, peab tunnistama, et päris lõbus on küll. Isegi kahju, et mitte enam kauaks.

Peol olen käinud sel kuul so far ainult korra – see on minumeelest minu kohta suht märkimisväärne! Tegemist on uusaastajärgse paarty-recessioniga, kuskil ei toimu eriti midagi lahedat. Viimaselaubäne väljaskäik kujuneski sisuliselt käimiseks – pikaks kõndimiseks mööda Ida-ghetto öist tänavat ühest klubist teise, siis veel teadmata suunas, ja tagasi. Passing Cloudsi hipiurkasse jõudsime ka, minu meelest endiselt teistmoodi päris tsill, kuid kõik nii ei arvanud.

Üldiselt on elu nitsevooo. Vahepeal olen olnud ka õnnelik, kuid kahe nädalaga muutub elu taas hallikirjaliseks. Selline tunne on, et kunagi peaksid selguma mingid suured strateegilised tõed erinevates eluvaldkondades, aga kunas või millised, sellest pole veel aimu.

Travel Writing

Nagu ütles mingi aasta alguse horoskoopki(milline neist, küll ei mäleta), võin uuel aastal isegi koolitee taas jalge alla võtta. No see plaan oli tglt juba novembris – ühe kirjanduspreemia saamise puhul see kursusesse investeerida.
Eelmisel esmaspäeval suundusin siis eelnevalt väljaotsitud infoga linna koole järele uurima. Muidugi olin ma otsingutega juba viimasele minutile jäänud, aga valida oli nii mõnegi seast. Pidin õhtul 6-ks tööle minema, kui selgus, et üks ihaldatud kursus algab juba samal õhtul. Küsisin tegutsemisnõu mu kõrval istuvalt noorelt naiselt, kes soovitas apelleerida hambavalule vms. Valisin siiski endale omase külmetuse. Helistasin viimasel hetkel tööle ja valetasin end haigeks. Bossil tundus jumala poogen olevat, aga eks see olegi aeglane jaanuarialguse aeg… Omal olid küll alguses jubedad süümekad. Hiljem muidugi selgus, et kursus oli juba täis ja sinna ma ei saanudki, kuid vähemalt nõustati mind erinevate valikute teemal. Reede hommikul suundusin esimesele kursusele – Travel Writing, 11nädalat. Esmamulje oli küll üsna positiivne. Funky 50ndates õppejõud noorusliku pungimõjutustega seelikuga, lubas õpetada meile, kuidas tasuta reisida ja selle eest ka veel raha saada! Ootan põnevusega! 11pealine grupp koosneb õpilastest vanuses 18-70, neist mu lemmikuks justkui mõnest juturaamatust välja astunud 70aastane hiiglasliku valge sonksiga eideke, kes armastab kasutada jube keerulisi sõnu, nagu serendipity, mille tähendust ei tea isegi inglastena sündinud. Aga nagu ütles üks mu inglasest tuttav, on kõik kahesilbilistest pikemad sõnad ´posh words´, nii et tavalisedki inglased ei tea neid ja ma ei pea end hälvikuna tundma.

Ja ise pean tõdema, et siia kirjutamine on viimasel ajal nii raskeks ja vastumeelseks muutunud, et ei jaksagi kuidagi. Aga samas on see ju üks mu vähestest ´vana maailmaga´ sidepidamise allikatest…