Universumi kingitus

Välk ja pauk ja saatuse sõrm vms! Viimased sündmused juhtusid küll üle mõistuse kiiresti! Pidin meenutama unustatud sebrateooriat – must triip, valge triip, neoonrohelisel taustal.

Viimasel ajal on siis üldiselt domineerivaks olnud must triip: kui pooleteise kuu eest ribi murdsin, mõtlesin, kas saab veel halvemaks minna, ja ootasin põnevusega. Kui eelmisel reedel oma viimase palgatśeki kätte sain, selgus, et saab küll – selle rahaga(millest poole kuu palgast moodustas miinimumistki madalam haigustasu) pole küll võimalik järgmise palgapäevani ära elada! Sipsik lohutas, et tõenäoliselt on mul lootust tulumaksu tagasi saada(siinne majandusaasta lõppeb 1.aprillil), mu palgalt on kuude viisi liiga palju makse kooritud. Ei tea küll millal ja kas ikka…

Tegelt on mul kõigele vaatamata viimasel ajal hea meeleolu olnud. Sellest peale kui mitme nädala eest Ju-Ju mulle kaarte pani, mis näitasid üleüldist majanduslikku juurdevoolu vanade rasvade(loe: nt. käsitööoskuste) arvelt. See muidugi tõstatab omakorda küsimuse, kui palju on õigupoolest kaardipanek reaalsusega seotud ning kumb teist õieti mõjutab – kas oletatav tulevik kaardipanekut või hoopis juhuslikult tõmmatud õnnelikud kaardid edaspidi loogiliselt kalkuleeritud tulevikutegutsemist? Isegi kui need kaks on omavahel seotud, ei saa eitada, et õnnelikuks ennustatud tulevik ajendas mind nii mõnegi liigse CV välja saatma, tekitades omale võimaluse ihaldatud eesmärgi juurdepääsuks. Seni küll olin nii mõnelgi tööintekal käinud tulemusetult ning traditsiooniliselt piiiiiika ooteajaga nii kutse kui eriti vastuse suhtes, mis ka eitavaks osutus.

Esimene positiivne uudis saabus siis, kui siinsesse nö ´maksuametisse´ helistasin, uurides kuidas mu eelmise aasta liigsete maksude kalkulatsiooniga läheb ja sain teada, et 200naelane tsekk on minu jaoks juba eelmisest kolmapäevast postis!

Reede õhtupoolikul oli mu telefonile jäetud kõneteade – helistati turuuuringu firmast, kuhu olin paari nädala eest oma CV saatnud, kus otsiti EESTI KEELT kõnelejat ning oldi väga huvitatud minuga rääkimisest. Kuna aga tegu oli juba reede õhtuga, pidin tagasi helistama esmaspäeval ja seda ma ka tegingi. Alguses ei tundunud toru otsas tõredahäälne naisterahvas just liiga innukana, kuid saanud kätte mu CV, helistas varsti tagasi ning kutsus juba samal pealelõunal tööintekale, paludes kaasa võtta ka töölevõtmiseks vajalikud passi, NI-nr ja pangakonto nr. Tööintekas oli pigem nagu tööle sissejuhatav intekas, mitte eriti ülekuulamise moodi, tööle paluti asuda juba sealsamas, lastes ühe väikese teksti inglise keelest eesti keelde tõlkida, kusjuures selle eest makstavat ka palka! Kolmapäeval on treening ning ehkki tegu on pigem projektipõhise tööga(nii et pubi võiks ka veel tagataskus igaks juhuks alles hoida), tundub, et olengi tööle värvatud! Minu ülesanneteks oleks tekstide tõlkimine inglise keelest eesti keelde, tõlgete kontrollimine ja ilmselt ka turuuuring telefoni teel tõenäoliselt siis Eestisse. Kõik toimus nii kiiresti, et mu aju siiamaani tõrgub seda uskumast ning skeptikuna kahtlustan kusagilt mõne ilmselge vimka peatset esileujumist. Väga kahtlane! Tavaliselt läheb ju töölevärbamisega miljon aastat ning siis on ka vastus eitav, nüüd aga kui välk ja pauk selgest taevast!

Aga kui kõik ongi päriselt nii, nagu end paista laseb, on tegu Universumi kingitusega minu emalt, sest just tema soovis mulle hiljuti mingit keelte ja tõlkimisega seotud töökohta, milles mina küll kindel polnud – kui suur tõenäosus on leida Londonis kogemusteta eesti keele tõlketööd, eriti kui siin linnas on veel umbes 10 000 eestlast.

Valge triip.

Kuidas ma Larry Teega intekat tegin @ Collapsing New People

Peale circuse Larry Tee seti lõppu mõtlesin, küll oleks hea teda ajakirja jaoks intervjueerida! Küll ma juba teaks, mida temalt küsida! Kuid siis ta oligi juba kadunud, väidetavalt baari suunas. Mõtlesin, et jälitama ma teda küll ei hakka, kuid kui peaksime mingi juhuse tahtel vestibüülis kokku sattuma, küsiksin mõned küsimused küll, seda enam, et ta on inimene mind hetkel väga huvitavast ajastust. Paraku koridoris me kokku ei jooksnud ning ma lasin soovil vajuda teostamatuse kaevu.

Järgmisel päeval Collapsing New People-is, enne Black Peter Grupi kontserdi algust märkasin äkki tuttavat nägu, kas tõesti Larry Tee, mis ta siin teeb ja kui suur on tõenäosus sedasi temaga juhuslikult Londonis kokku joosta?! Päeval myspace leheküljelt ta tuuri ajakava uurinult peaks ta alles homme Amsterdamis esinema, täna võis küll veel Londonis viibida. Kuid kui suur on tõenäosus teda kohata kusagil tillukeses tundmatus Ida-Londoni klubikeses, kuhu ma lihtsalt juhtusin konsale tulema. Võttes sellist asjaolu ´Saatuse Sõrme´ osutusena(või vähemalt mõningase abina ülevaltpoolt või kustiganes), haarasin Larryl nööbist kinni. Tänasin eilse laheda seti eest, selgitasin et olen eesti ajakirjanik, kes kirjutab Londoni alternatiivsest klubielust ja küsisin, kas võin talle mõned küsimused esitada. Ta oli lahkesti nõus ja nii me läksime veidi vaiksemasse kohta väiksele chatile. Larry osutus väga mõnusaks vennaks, oma 40ndates, ja soooooo gaaaaay. Ja mina olin happy-happy-happy, olles saanud asjaosalise vaatenurga kogu sellele 80/90ndate NYCi klubikultuurile. Ilmselt on see tagantjäreletarkus, kuid kogu see aeg polevat olnud sugugi nii roosiline, olles üledomineeritud meeletuis kogustes kõikvõimalikest narkootikumidest, mis mul küll jäi filmist, oma roosa mulli ning loomupärase konstantse narko mittemärkamise tõttu, enamuses kahe silma vahele. Tsiteerides Larryt, tol ajal oli klubielu põhirõhk narkotsil, mitte muusikal(tema, kui muusikaprodutsendi seisukohalt), nüüd aga olevat narksi osatähtsus vähenenud(no tema jaoks kindlasti) ning tehakse palju head muusikat. See pani mind mõtlema, võib-olla ei olegi ´paremad päevad´ kusagil kauges minevikus, minu poolt möödalastud ajastul. Võib-olla tõesti on parim aeg just nüüd ja praegu ja siinsamas. On raske sellele vastu vaielda. NOW is the time to be! And London is The Place (at least for the moment).

Black Peteri kontsert oli väga hea ja täiesti veider, nagu tavaliselt. Alukate väel, aegajal kõvastuva noksiga. Järgnes varietee strippar. Väga shikk, ainult tissitupsud olid puudu! Ja siis hakkasid DJd mängima, peamiselt electroclashi. Ja rahvas tantsis. Ronisime ka lavale. Väike klubi ruum oli paksult inimesi täis ja kõik tantsisid ja nautisid ennast ning muusikat ja see õhkkond oli vapustav – kogu pisike ruum paksult täis tantsivaid inimesi, palju energiat ruumis, puhast rõõmu ja lõbu. Mõnus õhkkond, mõnusad inimesed. Geide kontsentratsioon ei olnudki valdav seekord, päris mitut heteromeest võis kohata, näiteks seda naljakate prillidega hiinlast, kes juditile vägisi keelt suhu toppis.:P Tantsisime mitu tundi järjest, nagu tõsise trenni eest. Parimad kaks pidu üle väga pika aja, eluparimad!