Emotsionaalne narkomaan

See nädalavahetus kulges eelmisega võrreldes rahulikumalt. Ehkki alanult taas neljapäeva õhtuga mingi kunstigallerii ja selle keldris toimuva paartiga, olid maalid suhteliselt jamad, paljulubatud priidest drinkidest ei haisugi ning vahelduva eduga isegi päris hea muusika, vaheldumas tüütu laivesinejaga. LN oli väsinud ning pidi järgmisel päeval töötama, nii et lahkusime varakult, ma ei viitsinudki üksi edasi tiksuma jääda. Kellegi uue põneva isiksusega seekord ei tutvunud, midagi peadpööritavat ette ei võtnud, hommikuni ei tantsinud. Tegelikult ju täiesti okei õhtu, midagi ju halvasti ka polnud, kuid kojuminnes kriipis sees siiski kuidagi tühi tunne…emotsionaalse ekstaasi puudumine ja nn „normaalne“ olek võrdus justkui puudulikuga. Emotsionaalne narkomaan, kes vajab järjest aina suuremat ja suuremat ekstaasi ja häppinessi doosi.
Reedeks oli plaanitud Neon Skullz „Future Religion“ paarti, milleks mul jummala kaval kostüümgi välja mõeldud ja puha. Päeval päikesepaistega pargimurul vedeledes otsisin omale aktiivselt kamraade punti, kui enne õhtut selgus, et skvotis toimuma pidanud üritus jääb ära ruumi ülevõtmise tõttu! Genereeritud plaan B: Camdenisse Siilikese ja Kaisukaga portugali iseseisvuspäeva vms pidusse. Peale mõne portugaallase ja hunniku punaste nelkide seal küll rohkem midagi rahvuslikku silma ei hakanud. Selle eest hakkas silma terve hunnik eestlasi – lisaks eelmainitutele sai seal ka juhuslikult kohatud eelmise pühapäeva Camdeni roosajuukseke Killu! Õhtu kulminatsioon oli filmilikult ootamatu, jääme järge ootama.
Ja laupäeval olin ma nii väsinud, et töölt bussis magamajäämisega võideldes vaevu koju roomasin.

Kuumade päevade ja ootamatult külmade öödega on mul õnnestunud külmetuda. Hetkel populaarsust koguva seagripi tõttu palutakse kõikidel külmetuse/gripi sümptomitega inimesi kohe kiirabisse pöörduda. Ainult et mul oli see tõbi küljes juba enne selle popiks muutumist – kohe selge, kust need sead oma kärsad nohuseks said!

Klaasist tüdruk

Pool nädalat tagasi äralöödud ribi hakkas end alles nüüd tunda andma. Ilmselt peale raskete kastide tassimist. Andis end tunda ka mujalt selgroolt ning mind hakkasid ründama mingid imelikud emotional attackid. Lahkusin töölt traumapunkti eksamineerimisele. Traumapunkt, kuhu ma ennegi sattunud olin, oletatava katkise varbaga, kuid mille järjekorrast peale tunniajast ootamist lahkunud olin, lootusega – ehk see varbaluu polndki katki, sest rohkem oodata ei viitsinud.
Seekord polnud lahkuda kusagile. Traumapunkti ootejärjekorras polnud eriti verest nõretavaid persoone, kuid siiski tundsin ma end jube halvasti, et mul pea verine polnd vms ja et ma arste nii pisikese murega tüütama tulin. Ootajate seas olid mõned politseinikud oma valvealustega, keda nad enne pokrisse pistmist kokkulappimisele tõid. Politseinikud olid ootamisest igavlevad, oma tööposti täitmas, teineteisega suvalistel teemadel tsättimas: „I like my flat, but you know i´ve grown bored of my own room…“, üks kinnipeetav kõvasti ja kannatamatult räuskamas.
Saba venis tunni, kaks… lugesin oma Lonely Planeti ajakirja, kuid ootamine tüütas siiski. Vahepeal kutsuti mind sisse, mõõdeti vererõhku, topiti papist kraadiklaas keele alla, anti kolm valget tablakat valuvaigistiks ning saadeti tagasi ootejärjekorda. Parasjagu toimus ootesaalis põrandate vahetamine ning põrandaliimi hais käis kõigest üle, nii et mul pea kohutavalt valutama hakkas(mis jätkus veel ka järgmisel päeval).
Ühes nurgas ootas oma järjekorda verise kinniseotud peaga mees, nii u 27aastane, veidi eemal olid just saabunud u 23aastane noormees oma kahe noorema vennaga – 13aastase ning 17aastasega, kellel vist nina katki löödud oli. Järsku kukkusid noored poisid verise peaga mehe poole vehkima – tema peksnudki 17aastasel nina katki! Pollarid juba haarasid relvad, kuid noormehed suudeti maha rahustada. Ootamine jätkus. Mõne aja pärast tormas sisse suur vihane politseinik ning krabas 13aastasel halastamatult kätest kinni, neid taha väänates. Olles just vaadanud (McDonaldsi?) turvakaamera linti, oli seal kõik näha olnud, kuidas 13.- ja 17.aastane verise peaga mehele ise kallale tungisid ning ta pead jalgadega peksid. Mõlema nooruki käed rauastati ning nad viidi vist kusagile noortekolooniasse, nende vanem vend sellisest ülekohtust rabatuna järel tolknemas. Elu nagu action-filmis.
Lõpuks saabus minugi järjekord, ribist tehti pilti, avastati see siiski (vist?) katki olevat, lisaks avastati mingi vana ja juba kinnikasvanud luumurd, millest mul õrna aimugi polnud. Anti kaasa paar pakki valuvaigisteid ning saadeti koju.
Tasub mul vaid korra komistada, kui juba katki lähen. Klaasist tüdruk, nagu mingi supermodell, kes ei saa tooli kohvriks pakkimisega hakkama, ilma et katki läheks, ainult mitte nii kõhna. Arstile tekitas muret mu luude üldine seisukord ning vitamiinipuudus – „Kas sa päikese kätte üldse ei satu?“ Millise päikese? Oma junk-taimetoitluses pidasin õigeks teha strateegilise valiku minu ja kana vahel – kas hukub üks loom või teine – ning egoistlikult ennast ellujääjaks valides(küll mõningate kahtlustega), surusin hambad õige vastumeelselt, üle poole aasta, kana-wrap-i.
Seoses oma ränkade üleelamistega otsustasin töölt päeva vabaks võtta, mistõttu mul esimese asjana hommikul helistades nägu täis sõimati: „What the fuck, if you had a rib broken, you´d be dead by now!“, kuid pikapeale järele anti. Omakorda sellest emotsionaalsest traumast lähtudes otsustasin omale veel paar päeva puhkust võimaldada ning kavatsen järele uurida kuidas siin selle töötraumade kompensatsiooniga lood on. Enesetunne läheb iga päevaga aina halvemaks.

When depression hits, it jumps right on you, kicking a few times right into your face with a Blahnik stiletto heel.

Augustikuisele kõrgele positiivsusele, või pigem seikluslikkusele vastukaaluks saabus septembri alguse depressioon, ehkki ei saa öelda, et seikluslikkust vähemaks oleks jäänud. Rahapesu ´viimase piisaga´ täiustatud mürgikokteil kääris mõnda aega, kuni plahvatas. Aga töökohaga on nagu boyfriendigagi – algul on täitsa tore, ta võib-olla isegi meeldib sulle, aga pikapeale tuleb tüdimus, pettumus ning pisarad. Ja siis juba on aeg lahkuda(aga klammerdudes ei raatsi kuidagi, eriti kui uut kallimat kuskil juba ootamas pole). Nüüd on lahkumisavaldus juba antud – minema ghettost!

Ma pole õigupoolest kordagi 9kuu jooksul kodust ja inimestest puudust tundnud, kuid kahjuks pole minagi kivist robot, ehkki väga sinnapoole püüdlen… Ja juhtuski nii, nagu ennist kartnud olin – naasin Londonisse, kuid imelik tunne ei kadunud. Tuli hoopis uskumatu igatsus, justkui Luviisa oli selle mulle edasi pärandanud. Võõras kodus, võõras võõrsil, nagu mul polekski enam kohta, mis on päris OMA. Ehkki no tegelikult see vist pole nii, Saaremaal leiaksin ikka rahu. Aga mida teen ma siin praegu üksi Londonis, kust meelerahu on äkitselt kuhugi kadunud. Ja tööotsimine tundub ka nii masendav-masendav ja haigus ning depressioon panevad soovima vaid teki all kükitamist.

Disaster Ladytron show

Huvitav, kas see on see tõusude-languste värk, et kui muidu mul stabiilselt vist üsna hästi läks(kui seinaküürimine välja arvata), siis nüüd vahelduseks läheb stabiilselt suht disasterlikult. Igatahes tundub, et seda sõna tuleb viimasel ajal kasutada rohkem kui ühe korra. Ehkki seekord polnud disaster ju hoopiski mitte minul otseselt… Ainus lohutus, nagu alati, kui praegu kipub sitasti minema, eks siis varsti peab jälle hästi minema hakkama!

Ladytroni kuulama minek sai otsustatud u kuu aja eest, mu esimesel sünnapeol Juditiga kohtudes, kui selgus, et see meile mõlemile meeldib. Ilmselt ära unustades fakti, et minumeelest nende muss on küll kaasakiskuv ning laulusõnad tabavalt iroonilised, kuid ausaltöelda siiski pisut liiga korduvad ühe laulu jooksul. Ehk siis põhjus, miks ma neid ammu kuulanud polnud. They only want you when you´re seventeen, when you´re twenty one, you´re no fun.(küll on jama, et ma hetkel jälle 21 olen!)
Päevinäinud Astoria kontserdisaal linna keskpunktis. Millegipärast seostub see mul alati Boyzone´ga, kui kunagi talvel möödudes seinal nende reunioni kontserdi plakatit nägin. Eriti irooniline. Sissepääsul oli turvakontroll justkui lennujaamas, olnuks seal piiksuvad metalldetektoriga väravad, oldaks mind raudselt mu arvukate metallukkudega pükstes mitu korda nendest läbi käima pandud. Isegi vaatamata sellele, et neid mul eile jalas polnud. Lisaks jään oma hiljutise mõtteavalduse juurde samasooliste turvatöötajate läbiotsimisloa kohta. Kas see pole siis ahistamine, kui mingi kole keskealine lespar naisi läbi kombib? Tõstatan ettepaneku tuua noored poisid naistele tutvakontrolli tegema!
Saal oli suht väljamüüdud, kusjuures kuulajaskonna üldilme tuli mulle üsna üllatav. Mitte et ma teadnuks Ladytroni tüüpilist kuulajaskonda, aga ootamatu oli suur heteromeeste osakaal. Kusjuures sellise välimusega meeste, keda mina ei teaks sinna oodata. Keda kohtaks pigem ehk rokk- või indiekontserdil, ja siis sellised, keda kirjelduse järgi ilmselt emode alla liigitaks, mitte et ma emonduse tundmiseks liiga vana poleks. Igatahes kummaline oli olla nii suure heteromeeste sisaldusega üritusel, pole ammu sellisesse kohta sattunud(kõiki neid viimase aja drääge arvestades), ei teadnud kohe kuidas käituda. Mingi üliintelligentse depressioonis roboti nimega tüüp kohe hüppas meiega sõbrunema, ilmselt küll olles pool tundi kuulanud me kolme üleannetut gööltooki.
Aga jah, LÕPUKS tuli bänd ka lavale. Nad nägid päris head välja, umbes nagu tsikkidega Kraftwerk kitarride ja trummiga taustal. Ja valgustus oli lahe. Peab küll tunnistama, et sound tundus algusest peale veidi kahtlane, kuid noh, kontserdi värk, pole kunagi nii puhas kui plaadil. Või mp3-l. Poolepealt läks bänd pausile ja päris pikalt kohe. Alguses naljatasime, et nad niisama tahtsid vaheaega teha, jättes publiku rahutult ootama, kindlasti oli ühel neist vaja vetsu minna ja teisel tsikil läks küüs katki ning nüüd ta keeldub lavale tagasi tulemast. Ilmselt oli küüne murdumine, või pidurdamatu kõhulahtisus, siiski nii ränk, et u poole tunni pärast teatati lavalt elektri jäädavast kadumisest ning monitori surmast. Koos elektriga lahkus ka bänd, küll lubades suuremeelselt samade piletitega juulikuus revanśi.
Mis muud kui aftekale, üle tee SIN-i. Siiski, ilmselt oli poolik kontsert rabavalt mõjunud suurele osale publikust ning ausaltöeldes afteka artistid-DJ-d sakkisid ka kergelt, nii et mõnda aega suht inimtühjadede, kuldsetes baldahiinides suurte peeglitega punaste seinte vahel nina kirtsutades edasi-tagasi tuuseldanult, tekkis omalgi koos süveneva kurguvaluga soov selleks õhtuks alla anda. See pidu minu käest küll kuldseid tärnikesi ei saa!

Besides that, mõni asi hakkab justkui susisema…ja mõni muu asi susiseb jälle vähem. Kurguvalu ei taha kuidagi üle minna, eks me kõik pea oma haigustega koos elama, ja minu oma pole sugugi kõige hullem. Mu hetke põhitöö – rahapesu, tekitab stressi ja paneb unistama muutusest. Ja mõtteraas, kusagil kaugel kuklas, et London on küll tore paik, kuid igaveseks ma siia küll ei jää.

Suhtlusrohkus

Lubasin omale Londonisse saabudes vastutustundlikult, et esimesel nädalavahetusel välja ei lähe, vaid ravin end lõpuni terveks. Ja üllatuslikult suutsin sellest lubadusest ka kinni pidada. Väljas tõepoolest ei käinud, küll aga tuli ilma selletagi ette rohket suhtlemist, mis mu kurgule küll head ei teinud. Ühel õhtul sai majakaaslasega kaua lobisetud tema Aafrika juurtest ning sealsest elust, teinepäev kohtusin peale tööd Rinxiga, kes just Uusmeremaalt tulnuna sealseist muljeist pakatas. Ja eile, ootasin peale rahapesu Brixtonis bussi, kui mööda jalutas üks eestlane, kellest varemaltki juttu olnud. Jäime teineteise tuttavat nägu silmitsema ja äratundes juttu puhuma, nii et vastsaabunud bussile pealemineku asemel läksin ma hoopis Andy1 ja Andy2-ga. Maailm ja eesti ja eestlaste kogukond Londonis on ikka tõepoolest väike! Varsti liitus meiega ka Iiva ning hängisime ringi mööda Brixtoni väga ebabrixtonilikke pubisid. Ega seegi polnud väljaminemine – mul lihtsalt läks töölt kojujõudmiseks pisut kauem aega.

Suvi ja suhteliselt uimastav kuumus. Istun oma aias, päikesevarjus. Kuulen kuidas üleaianaabrid toimetavad, karjuvad, oma lapsi kantseldavad ja üritan kirjutada oma esimest klubijuttu. Niimoodi aias tsillides mulle, peab tunnistama, täitsa meeldib töötada!

Viimane nädal

Ega ei jää midagi muud üle, kui terveks saada, pool nädalat mee-sidruni-küüslaugudieedil olnult. Viimane nädal praktikat, viimane nädal ja olengi kodus! Loen päevi ja tunde praktika lõpuni, ainult mõned päevad veel, ei jõua ära kannatada! Ootanootanootan pikisilmi oma koduvisiiti, esmakordselt külalisena kodus.

:(

Pühapäeval mõtlesin eelseisvaile kahele viimasele praktikanädalale, ilma ainsamagi vaba päevata, ja mul hakkas paha. Vaimselt esialgu. Teisipäeval sõitsin maale, tundes end peale Red Bulli tarbimist tavapäratult eriti värske ja töökana, lõunatasin päikeselaigus maja ees aias ning tundsin esmakordselt üle piiiiika aja suve puudutust. Õhtupoolikuks oli Inglise muutlik ilm muidugi jõudnud sajule pöörata ning minu energilisus palavikuliseks haiguseks. Kust see nüüd tuli? Just siis, kui mul on vaja enne lõppu kõik asjad lõpetada! Aga kui ei paista ühtegi vaba hetke, tekivad need justkui iseenesest, nii et olin haiguse tõttu sunnitud end mõneks päevaks tööltki ära küsima. Arvestades mu senist 7päeva nädalas rabamist, tunnen endal selleks kõiki õigusi olevat! Vabades päevades pole haigena muidugi midagi head, aga vähemalt saab üle pika aja magada ning ajuti läheb enesetunne paremakski. Ootan juba pikisilmi oma kojutulekut, njäuuuu!